Reede, september 28, 2007

104. Peatükk: Tartu Motoshow 2007. Esimene osa.

See nädalavahetus möödub jälle taaskord tehnika tähe all, kuna Tartus toimub selle aasta viimane selline suuremat laadi tehnikaüritus "Motoshow 2007".
Kohale oli toodud nii vanemat kui uuemat sõitvat tehnikat, sekka ka muid, autodega seonduvaid "aksessuaare".

Aga nüüd siis kõigest lähemalt.
Kuna viimases postituses sai juba mainitud, et see kuldne Ford LTD oli oodatud tegelane, siis selle toimetamisest ürituse platsile ma pikemalt rääkima ei hakka.
LTD-le sekundeeris ka seesamane, kurikuulsa ajalooga "Tšaika", mis Jurmala Retrosõidulgi osales.
Et miks kurikuulsa ?
Võibolla olen ma sellest varem rääkinud, võibolla ka mitte, aga tegu on siis ühega vähestest KGB instantside valduses olnud taolise sõidukiga, mis kuulus neile kuni 1987-nda aastani.
Nii et see auto kui ka tema ajalugu on võrdelise väärtusega.

Juba eile tuli sõidukid näitamiseks kohale vedada ning nad ära paigutada, sest et reedel(s.t. siis täna) olid esimesed asjast ja üritusest huvituvad külalised kohal.
Kuna mind on paelunud(ja paelub üha rohkem see vanatehnikaga seonduv osapool), siis viskasin kiirelt pilgu peale nendele kohaletoimetatud eksponaatidele, mida iga päev tänavatel liikumas ei näe.
Eile oli neid veel suht vähevõitu, aga täna hommikul platsile minnes nägin, et välieksponaatide read olid oluliselt täienenud.
Kui Ford LTD-lt öösel kogunenud kaste(ma ei mõtle mitte sousti, aga see, mis vastu hommikut õhuniiskusega autode pinna peale tekib) maha pühitud ning enam-vähem läikima löödud, läksin vaatasin vahepeal seda palju poleemikat tekitanud vanaaegset Ferrarit.
Õigemini tema järgitehtud koopiat, mida üks Tartus resideeruv firma kavatseb varsti tegema hakata.
Ma lootsin(ja paljud kes seda autot näha tahtsid, eeldasid sama), et mulle vaatab vastu nn. ürituse aukohal seisev kiiskavpunane ning läikiv, voolujoonelise kerega sõiduk, nagu seina peal olevatel piltidel.
Tegelikult seisis koridoris, piletimüügi kassa juures niisugune "asi":


Igatahes väga nadi nägi ta välja küll ja ei aidanud seda vaatepilti paremaks muuta isegi ehe Ferrari mootor.
Lugesin siis mõningaid andmeid tema kohta ning kui palju ja millise hinnaga neid on kavas tootma hakata.
Kui ma olin teada saanud, et valmiskomplekti hind ulatub miljoni kroonini, siis andke andeks mu otsekohene sarkasm vms. aga kui suur see mõra peab ühel inimesel peas olema, kes ühe plastmassist "Salvoka" eest on nõus letile laduma miljon krooni ?
Võibolla kusagil välismaal küll, ei vaidle vastu.
Samas, võtkem nüüd asja loogiliselt: USA-s maksavad korralikud, täismetallkerega ja restaureeritud, sama ajastu (60-ndad) sportautod kusagil 500 000- 800 000 eeku.
Rariteetsemad mudelid on, olenevalt tema harulduse astmest, muidugi kallimad.
Ja kui tolle metallkeret omava autoga peakski mingisugune kas siis väiksem või suurem avarii juhtuma, siis keretööde tegija lihtsalt kas siis taastab selle viga saanud plekkdetaili kujusse tagasi või asendab selle uuega.
Kõne all oleva plastkerega autost on avarii korral järgi ainult üks suur "Legolandia" ja suurema mataka puhul läheb ilmselt päris tükk aega, enne kui see "õhkulennanud" pahtlitolm silme eest laiali hajub.
Sama ajastu USA, või isegi Saksa päritoluga sportautosse sa paned istuma peale juhi ka kaasreisija või paar isegi ja võtad mõned reisukotid ka kaasa.
See-eest selline askeetlik sõiduk, kuhu peale juhi mahub väga suurte raskustega ainult kaasreisija ja "kindalaekasse" kaks hambaorki...?
No... Ma ei oska ühtki eelist temast välja tuua.
Ainuke asi, mis selle auto juures võibolla ehk paelub, on see kreissaage meenutav hääl, kui juht käigud lõpuni välja sõidab.
Aga see oleks ka kogu tema pluss.
Igatahes meie teedel, juhul kui mõni rahakotiga kõvasti vastu pead saanud inimene taolise sõiduki peaks ostma, saab sellisega sõites küll üsna pea mõne hambakliiniku püsikundeks.

Aga see selleks.

Välja tagasi minnes tegin sellest rivist, kus asusid enamjaolt USA päritoluga masinad ning vana hea tuttav "Tšaika", ühe pildi:


Ka Lõuna-Eesti vanatehnikaklubi "Levatek" oli oma eksponaatidega platsis:


Renault ja Ford:


Näituste hallidesse olid paigutatud juba tänapäevasemad sõidukid.
Igal pool heljus ringi poleerimisvaha lõhn ning autoesinduste palgatud pesijad-poleerijad nühkisid neid sõidukeid läikima, nii et nina tatine peas.

Ja ega ei läinudki kaua aega, kui tehti ka väravad ning uksed lahti ja üritus võis alata.
Algul oli kõigil muidugi käimist-uudistamist-ringivaatamist.
Kes tulid jalgsivärava kaudu, said kohe hallidesse siseneda, autoparkla poolt tulijate ette sattus aga väljas seisev tehnika (kämpingubussid, tuunitud autod, vanad sõidukid jms.)

Vahelduva eduga hallist halli käies tegin mõningaid pilte.
Ega seal minu jaoks suurt midagi huvipakkuvat ei olnud. Ikka needsamased liisinguautod, mida kalli raha eest "uute asjade ihalejatele" pähe määritakse ning mida meie teedel-tänavatel tonnide kaupa veeremas näeb.
Ainuke eksponaat, mis pälvis mu tähelepanu ning seisis nagu õnnetusehunnik seal uute autode vahel, oli GAZ AA:


Kui ma mudeli arvamisega mööda panin, siis keegi võiks mõne parandava märkuse selle kohta teha ning ma parandan sellisel juhul mudelitähise ära.

Näitusehallides tiir peale tehtud ning esmamulje kätte saadud, läksin õue tagasi ning tegin paar jäädvustust ka ühest Jaguar XJS-ist, mis kohe ukse kõrval seisis:




Väljas LTD juures seistes ning vahelduva eduga tema ümber toimetades tuli minu juurde üks vanem meesterahvas, kes hakkas täiesti "lambist" esitama igasuguseid uurivaid küsimusi selle kuldse "ameeriklase" kohta. Ma siis rääkisin kõik, mida ma selle auto ajaloost vähegi teadsin, kui kaua oli kogu see renoveerimisprotsess umbes aega võtnud ja mis kõik selle käigus niiöelda uueks muutus.
Too meesterahvas ei tundunud selle vastusega rahul olevat ning hakkas sõna otseses mõttes ninaga mööda külgi jooksma, et vaadata, kuidas on küljepinnad viimistletud ning kas kaugemalt koogutades, "targem pool" uppis, ka mingeid pinnavirvendusi näha on.
Ja oh seda väikese inimese rõõmu, kui onu avastas, et paaris kohas oligi pinnavirvendus sees. Neile juhtis ta muidugi kohe mu tähelepanu ja ütles, et vanu autosid tehakse ikka nii, et kõik küljed on täiesti peegelsiledad.
Ma ei lasknud ennast selle "autopede" märkustest eriti loksutada ja laususin, et taolisi autosid, millede kerepinnad peegelsiledad on, tehakse (vähemalt) pool kuni kaks aastat, mitte kaks nädalat ja pealegi tegu ei ole mitte mingi näituseeksponaadiga, vaid lihtsalt suviti ilusate ilmade korral ringisõitmise autoga, mille puhul keredetailide väikene pinnavirvendus mängib nüüd kõige väiksemat rolli.
Kui väga tahta ja otsida, siis leiaks pea igalt siin platsil seisvalt autolt virvendava detaili. Iseasi, mis mõte taolisel ninaga mööda külgi jooksmisel on.
Seepeale pandi peale plaat "Ei seda muidugi. Ma olen juba kord sellise noriva iseloomuga".
Taoliste "tähenärijate" üksluise elu harvad õnnehetked ilmselt koosnevadki enamjaolt sellest, kui nad näevad, et kellegil on kusagil töös mingid sellised vead sees, millest üldplaanis ei sõltu suurt midagi, aga mille kallal on hea iriseda, kui ainult põhjust peaks antama.
Ega sellistelt perfektsionisti-tüüpi inimestelt ei saa nende rõõmu ära ka võtta.
Muidu kui nad avastavad, et neil ei olegi võimalust mingi pisiasja kallal norida, siis on neil päev hoobilt rikutud ja elavad nad oma frustratsiooni omakorda kodus kas siis naise ja/või laste peal välja.
Kuna mul oli muudki teha, kui selle tegelase käginat kuulata, siis asusin parem auto salongi ja istmeid vahatama.

Vahepeal käis ka teisigi huvilisi, kes erinevalt tollest irisevast "sägast", ei hakanud eelnimetet pinnavirvenduste tagaajamist praktiseerima, vaid tähelepanu suunati rohkem üldmuljele ning nende tagasiside oli ainult positiivne.
Kusjuures ma vaatasin, et päris palju oli naisi, kellede tähelepanu see kuldne Ford äratas. Nii et see klausel, et "naised ja kuld(ne värvus)- kes neid suudaks lahuta´" peab täitsa paika.
Julgemad huvilised said ka sisse istuda ning proovida, mis tunne sellise suure "maanteeristlejaga" sõita oleks ning veel julgemate jaoks ma panin ka mootori käima. Seepeale katsuti ettevaatlikult varbaga gaasipedaali, mootori madalaid hääli kuulates ning õnnis ilme näos.
See võib mõne jaoks ehk liigse vastutulelikkusena näida, et ma niimoodi huvilistel võõras autos lasen istuda, kus mõni inimene saab oma käe ja jalaga proovida taolist autot, mida tavaliselt linnapildis liikumas ei näe. Aga kui juba talle näiteks see konkreetne kogemus positiivse mulje jätab, siis jääb talle sellest üritusest võibolla palju eredam mälestus ka.

Konkreetne näide:
Oli üks eestivenelanna koos oma sõbrannaga ning "Snaige" külmutuskappi meenutava mehega, kes piidlesid seda kuldset LTD-d. See brünett venelanna muudkui jagas vaiksel häälel täiesti selges eesti keeles imestavaid repliike nii oma "külmutuskapile" kui ka sõbrannale. Kui ma "külmutuskapi" käest küsisin, et kas on soovi võibolla sisse istuda, vastati mulle külmutuskapi kombel "mrh" ja seepeale "Irina, idi sjuda´!".
Ning see Irina siis sättis oma tikk-kontsadega kingad pedaalidele ja vahelduva eduga silitas armatuuri ning istmeid katvat nahka.
Autost väljudes tegi ta "külmutuskapi" selja taga mulle silma ning ütles et "Wow, fantastiline ja väga stiilne!"

Ja just sellised hetked ongi mõne(de) külalis(t)e jaoks peamised.

Samas võib ka öelda, et sel ajal, kui näitusehallides need igasugused automüüjad venitasid endal või naba paigast ära, et saaks mõne potensiaalse kunde enda boksi, seal ta kuplialune ülistava ning kiitva kirjeldusega antud mudelite kohta korralikult segi aetud, et ta just nende autosalongist selle järjekordse "ostukäru" endale koju veeretaks, siis mina tegelesin õue peal nende automüüjate niiöelda tagalaõõnestamisega ja pakkusin seevastu üritust külastanud inimestele võimalust osa saada, mis tunne oleks hoopis sellise suure ja stiilse laevaga sõita- olgugi, et see piirdus neil kohapeal ainult gaasipedaali vajutamisega.
Ja kes teab, võibolla mõnel neist kuldses LTD-s istunutest ning "sõita" proovinutest hakkab taolise "laeva" omamise soov ajapikku ainult üha enam tugevamaid jooni võtma ja ehk kunagi ostab tema ka omale liisinguauto asemel mõne sellise stiilse ja suure, vanemat tüüpi USA sõiduki.
Mis on iseenesest positiivne nähtus tegelikult.

Varsti mul tuli aga autol uksed lukku panna ning võtta suund A-halli poole, kuna lavale astusid korvpalliklubi "Rock" tantsutüdrukud, et esitada oma etteaste:




Seal tantsukava ajal mööda ruumi liikudes ning paremaid pildistamisvõimalusi otsides jäid mulle silma ka Eesti meditsiiniajakirja "kroonika"(nimelt kirjutasin väikese algustähega) leheveergudelt tuntud õed Ojasaared ning ka Laura Kõrgemäe figureeris seal kusagil oma sõbrannaga.
Nüüd puudus veel ainult liis lass(jälle kirjutasin nimelt väikeste tähtedega, sest et suuri algustähti pole see ennast mõttetute/lapsikute tegude ja suupruukimistega üleshaipinud persoon väärt.)
Siis oleks see "kampot" jälle koos olnud, ja eesti kollane ajakirjandus saaks jälle lõhverdada teemadel, et need ja nood tibid käisid Tartu Motoshow-l.

See tantsuetendus käis neil tantsutüdrukutel hea jupp aega.
Igatahes lõpuni ma seda vaadata ei viitsinud ning läksin välja, et uurida, mis seal toimub.
Vahepeal sain ka ühe oma vanatehnikahuvilisest tuttavaga kokku, kes siis samamoodi, tegi pilte erinevatest vanematest sõidukitest ning uudistas toimuvat.
Tundus, et ka tema jäi ürituse ja väljapanekutega suht rahule.
Vähemalt jutt ja suhtumine andsid küll seda mõista.
Nii et jälle üks rahulolev inimene maamuna peal juures.

Siin siis "kompositsioon" vanaaegse sõiduki iluvõrest, roolirattast ning armatuurlaua detailidest:


Inerts -tüüpi starter:


Ford:


Erinevat elu ja erinevaid teid näinud autoratas:


Vanaaegne ja korralikult ära taastatud Renault:


Moskvitš "M 401":


Homme siis tuleb see niiöelda "õige" üritus, kuhu on oodata ilmselt veel suurem hulk rahvast, kui täna käis. Igatahes huvilisi jagus juba tänagi nii "Tšaika" kui LTD juurde päris üksjagu.
Eks siis näha ole, kuidas laupäev möödub.
Juhul, kui ma "Tšaika" ja LTD huviliste rünnaku kuidagimoodi üle elan, siis ehk panen ka homsest üritusest mõned read kirja.

Kommentaare ei ole: