Bussi küljes olnuna ta igatahes kõige parem välja ei näinud.
Ilmselt oli teda kusagile vastu muljutud, nii et terve värvipind oli peenikesi pragusid ning mõrasid täis:
Sellisel juhul ei jäänud mul muud üle, kui küljelaiendil kogu värv kuni plastini maha lihvida. Kui ma oleksin piirdunud pindmise lihvimise/matistamisega, siis oleksid uuele värvi- ja lakikihile tulnud vanad mõrad uuesti sisse ja kogu töö oleks olnud asjata.
Transportida tuli teda kahe inimesega, kuna kogu detail on ühes vormis tehtud.
Laiend kambrisse asetatud, lasin talle kõigepealt alla plastikukrundi, et see aluspinda ning järgmisi pealelastavaid ained omavahel paremini seoks ja seejärel siis juba tavaline täitevkrunt:
Nendest määrdunud värvikambri seintest ei maksa väga ennatlikke järeldusi teha, nagu see ruum oleks pikka aega koristamata. Nii kambri puhastus, kui ka lae- ja põrandafiltrite vahetus toimub regulaarselt.
Peale kambri suuremat koristust lastakse iga kord seintele peale ka läbipaistvat paksu, liimitaolist vedelikku, mis ära kuivades jätab sellise läbipaistva ja kleepuva pinna.
Taoline vedelik on siis mõeldud igasuguse värvi- jms. kambris ringlendleva tolmu "kinnipüüdmiseks" ning kui seinad juba päris mustaks saavad, siis pestakse värvikamber survepesuriga üle.
Seintele pealekantud kaitseaine tuleb veega maha ja alles jääb valge plekkpind.
Krunt kuivanud, läks talle peale juba tema jaoks välja vaadatud värv:
Täna, kasutades vahelduva eduga eesti- ja venekeelset "autoremondisõnastikku", saime töökaaslasega kahepeale selle laiendi lõpuks ka bussi külge kinnitatud.
Võibolla ta nüüd jääb nii pidama, et esimese suurema tuulehooga küljest minema ei lenda.
Valminud buss näeb siis nüüd selline välja:
P.S. See et esitiib on võrreldes juhiuksega heledam, ei ole minu viga.
See oli juba siis heledam, kui ma seda bussi esimest korda vaatamas käisin.
Kuna aga omanik ei pidanud esitiiva värvimist vajalikuks, siis jäigi ta niisama.
