Bussi küljes olnuna ta igatahes kõige parem välja ei näinud.
Ilmselt oli teda kusagile vastu muljutud, nii et terve värvipind oli peenikesi pragusid ning mõrasid täis:
Sellisel juhul ei jäänud mul muud üle, kui küljelaiendil kogu värv kuni plastini maha lihvida. Kui ma oleksin piirdunud pindmise lihvimise/matistamisega, siis oleksid uuele värvi- ja lakikihile tulnud vanad mõrad uuesti sisse ja kogu töö oleks olnud asjata.
Transportida tuli teda kahe inimesega, kuna kogu detail on ühes vormis tehtud.
Laiend kambrisse asetatud, lasin talle kõigepealt alla plastikukrundi, et see aluspinda ning järgmisi pealelastavaid ained omavahel paremini seoks ja seejärel siis juba tavaline täitevkrunt:
Nendest määrdunud värvikambri seintest ei maksa väga ennatlikke järeldusi teha, nagu see ruum oleks pikka aega koristamata. Nii kambri puhastus, kui ka lae- ja põrandafiltrite vahetus toimub regulaarselt.
Peale kambri suuremat koristust lastakse iga kord seintele peale ka läbipaistvat paksu, liimitaolist vedelikku, mis ära kuivades jätab sellise läbipaistva ja kleepuva pinna.
Taoline vedelik on siis mõeldud igasuguse värvi- jms. kambris ringlendleva tolmu "kinnipüüdmiseks" ning kui seinad juba päris mustaks saavad, siis pestakse värvikamber survepesuriga üle.
Seintele pealekantud kaitseaine tuleb veega maha ja alles jääb valge plekkpind.
Krunt kuivanud, läks talle peale juba tema jaoks välja vaadatud värv:
Täna, kasutades vahelduva eduga eesti- ja venekeelset "autoremondisõnastikku", saime töökaaslasega kahepeale selle laiendi lõpuks ka bussi külge kinnitatud.
Võibolla ta nüüd jääb nii pidama, et esimese suurema tuulehooga küljest minema ei lenda.
Valminud buss näeb siis nüüd selline välja:
P.S. See et esitiib on võrreldes juhiuksega heledam, ei ole minu viga.
See oli juba siis heledam, kui ma seda bussi esimest korda vaatamas käisin.
Kuna aga omanik ei pidanud esitiiva värvimist vajalikuks, siis jäigi ta niisama.
2 kommentaari:
Tere,
Vana Volga taastajana lugesin huviga professionaali poolt kirjutatud autode taaselustamise lugusid. Nende kirjutiste põhjal saaks mitu head artiklit vanatehnnika huvilistele viimistlustööde tegemiseks. Samas oli nendes Volgade lugudes palju restauraatori tegemis- ja leidmisrõõmu. Sellise meistri käest oleks päris palju küsida nõu ka oma auto viimistlemiseks (teen seda ise ). Jõudu ja jaksu kogemuste kirjutamiseks.
Tervist.
Minu oskused on veel sellised piiratud ja ennast veel selliseks päris täisverd professionaaliks ei pea.
Eks me kõik õpi ajapikku, nii kogemustest kui ka vigadest, et siis järgmine kord jälle sama asja võimaluse korral veidi paremini teha.
Ja selle vastu pole mul midagi, kui soovitakse nõu küsida.
Seda olen ma ikka nõus jagama ja kui sellest ka reaalselt kasu oli, siis järelikult läks ta nö. täie ette .
Postita kommentaar