214. Peatükk: Keretööde ootel "Pobeda".

Täna oli siis see päev, kui saime "Pobeda" liivapritsitöödest tagasi toodud.
Peale liivapritsiga puhastamist lasti haljale plekile spetsiaalne aluskrunt, et autokere õhuniiskuse toimel jälle otsapidi roostetama ei hakkaks. Seda rohelist ja jube vastiku haisuga kraami kasutatakse tavaliselt veoautode alusraamide puhul.
Peale kruntimist värviti samas veoautodele mõeldud musta raamivärviga üle ka "Pobeda" sillad ning tagavedrud:






Kui me oma killavooriga ükskord plekksepa juurde jõudsime, siis ta plagas esimese hooga putkasse. Vähemalt need olid tema viimased sõnad, kui ta treileri peal õõtsuvat "Pobedat" nägi, et "Ma käin korra putkas ära."
Ei tea siis, kas esmane vaatepilt tundus tõesti nii jube, kuigi ega autot lähemalt uurides midagi ülipositiivset küll ei ole. Eriti nüüd, kui liivapritsiga sai kõik see kerel olev "ajalugu" puhtaks lastud ja kogu see eelnev "kirvetöö", mida erinevatel ajajärkudel "Pobeda" kere keevitamisega tehtud oli, avanes nüüd vaatajale oma täies "hiilguses".

Tagumised rattakoopad.
Juhipoolne külg:


Kõrvalistujapoolne külg:


Tagaluugi all olev tihendirenn:


Juhipoolse tagapaneeli nurk:


Kõrvalistujapoolne tihendirenn.
Õigemini see, mis tast järgi on jäänud:


Kõrvalistujapoolse tagapaneeli nurk:


Paar lähivõtet liivapritsiga puhastatud ning krunditud-värvitud tagavedrude kanduritest. Päris viisakad näevad välja, peaks mainima:




Tagasilla reduktor:


Juhipoolne tagaratta koobas:


Kõrvalistujapoolne tagaratta koobas:


Selline vaatepilt avanes parempoolse tagaratta koopa pealmisest poolest. Keegi on (gaasi)keevitusaparaadi ja kuvalda käsitlemisega ikka väga hoogu läinud:


Parempoolse tagaukse lävepakk, kus vahelduvad nii roosteaugud, kui ka keevitatud lipid-lapid:


Parema poole tagareisija jalge all olev põrandaplekk:


Juhipoolse tagumise reisija jalge all olev põrandaplekk.
Kui lävekarpi lähemalt uurida, siis on see päris ilmekas näide "tolleaegsest" suhtumisest töösse. Selle asemel, et lõigata vigastatud/roostetanud plekitükk välja ja uus asemele keevitada, on iga järgneva töö tegija pannud uue plekilapi vanale lihtsalt peale. Nii et see karp on nüüd piltlikult öeldes nagu kapsas või sibul- lipp-lipi peal, lapp-lapi peal:


Plekksepp, kes selle autoga tegelema hakkab, vaatas teda igalt poolt ja ütles, et tööd on ikka päris roppu moodi. Paljud põhjaplekid, mis on kas kortsus või keevitusega ära väändunud, tuleb üle teha. Rääkimata roostekohtade likvideerimisest ning uute paikade keevitamisest.
Vanad, mitmekordse keevituse osaliseks saanud lävekarbid lõigatakse maha ning jooniste ja näidisšablooni järgi painutatakse uued. Seda mainis ka plekksepp, et "Pobeda" on ses suhtes hea lihtne masin, et tal on lävekarbid täiesti sirged, mitte ei paindu kaarekujuliselt sisse- või väljapoole, nagu tänapäeva autodel.
Nii et kellelgi on nüüd vähemalt kuu aega hooleta, kui vaadata kogu seda plekitööde mahtu "Pobeda" juures.
Esimesel võimalusel ma püüan aga puhtaks lihvida ja ära kruntida need "Pobeda" neli ust. Et kui kunagi karpide sobitamiseks/keevitamiseks läheb, siis oleksid nad plekksepal kohe käepärast võtta.

213. Peatükk: GAZ 2402 juhiistme remont.

Senikaua, kui "Pobeda" liivapritsitöödes on, räägiks paari sõnaga, millega ma nädalavahetusel maal hakkama sain, kus asub see beež GAZ 2402.

Muude toimetuste seas võtsime vanema generatsiooniga ette "Volga" probleemse juhiistme, mille kehvast seisukorrast tegin põgusalt juttu autoostu postituses.
Pilte mul tööde käigust kahjuks näidata pole, kuna aparaat jäi maha ja see töö sai nö. mõlemapoolse spontaanse idee käigus ette võetud.
Egas midagi. Kruvisime istme auto küljest lahti, tõime ta tuppa ning hakkasime vaatama, milles siis asi on, et tal seljatugi paigal ei püsi ja istmepadi nii jubedalt ragiseb.
Algul arvasime, et ehk piisab sellest, kui tal ära vahetada reguleerimishammastik, mille abil saab seljatuge soovitud asendisse kallutada. Kui tollega ühel pool, panime istme autosse, kuid seljatugi käis ikka mingil määral ligadi-logadi.
Endisega võrreldes küll tunduvalt vähem, aga lõtk oli sellegipoolest sees.

Siis tõin tuppa ühe tagavaraks soetatud esiistme. Et ehk saab sellest ja "Volga" istmest kahepeale ühe korraliku. Kui mõlemad juhiistmed olime praktiliselt pulkadeks laiali võtnud(eemaldanud istmekatted, padjad, vedrud jms.), nii et järgi jäid ainult paljad raamid, siis köök nägi peale istmete lammutustöid välja, justkui oleks sealt sõda üle käinud. "Volga" juhiistet lähemalt uurides selgus, et seljatugi seisis ainult mingi ausõna abiga küljes, kuna istmeraam oli keevituskohtadest täiesti pooleks murdunud. Seljatuge hoidis istmepadja küljest ära kukkumast ainult toruraami seest risti läbi jooksev kuuekandiline reguleervarras ning plekist ühendusplaadid.
Kuna "Volga" eelmine omanik oli üpris turske ja suurekaaluline vanahärra, siis ilmselt ei pidanud juhiiste tema keharaskusele vastu ning istmeraami ja seljatoe kinnitused hakkasid nendest kohtadest ajapikku järgi andma, kuhu neile kõige rohkem survet avaldati. Rääkimata äravajunud, või kinnitustest katki läinud istmevedrudest, mis kippusid oma teravate otstega dermatiinkatetest läbi tungima.
Nii et ei jäänudki muud üle, kui tuli hakata kogu seda kremplit teise istmeraami peale ümber ehitama. Õnneks olid "Volga" istmekatete all olevad poroloonpadjad terved ja korralikud.
Selle kahe istme laialilammutamise, ühe kokkuladumise ning polstrite tagasipaneku peale kulus meil kahepeale kusagil paar-kolm tundi. Nii et eriti lihtne töö see ei olnud.
Praeguseks on siis iste jälle selline nagu olema peab: Seljatuge saab soovitud asendisse reguleerida ja pole kartust, et ta hakkaks sõidu ajal ette- või tahapoole vajuma. Katted said samuti enam-vähem sirged ning autosse istudes ei hakka ka istmevedrud mingeid imelikke plõnnivaid/plõnksuvaid hääli tegema.
Istmete katted vajaksid küll pesu ja puhastamist, kuid seda ma teen alles siis, kui kerel keevitus- ja värvitööd valmis ja läheb suuremaks salongi ning kapotialuse rookimiseks. Praegune töö sai ette võetud lihtsalt sel põhjusel, et autot oleks võimalik soovitud kohta sõidutada ja rooli taga istuja ei peaks end avastama maanteelindi jälgimise asemel ühtäkki laepolstrit silmitsemast.

Mõnel järgmisel nädalavahetusel võtaksime siis teise esiistme ette.
Kuigi ta on üldjoontes korralik ja sirge, siiski on iste tervikuna millegipärast ühele poole natuke viltu. Kas on siis vedrud ära väsinud, või istme kauguse reguleerimiseks mõeldud siinid üksteise suhtes ära nihkunud. Eks see tegelik põhjus varsti selgub.
Kunagi tuleks tegelikult ka toruraamidel olevate istmete katted maha võtta ja nende alla üks korralik kiht porolooni panna, või olemasolevaid mingil moel kohendada. Seljatugedel on dermatiini all olev poroloon ilmselt veidi ära väsinud ning teise istmerea kattel mõned väikesed voldid sees.
Kuna "esimene vasikas" istme remondi vallast ei läinudki eriti aia taha, siis vast järgmised kulgevad sama edukalt.

212. Peatükk: GAZ 20 "Pobeda" keretööd.

Nagu pealkirjast järeldada võib, on minu tagasihoidlikusse "värkstuppa" saabunud järjekordne sõiduk. Senimaani on enamjaolt tegeletud USA päritoluga vanemate sõidukite kallal. Mitte et need vanemad USA sõidukid nüüd lõplikult kadunud oleks, aga mõnda "endiselt suurelt kodumaalt" pärinevat autot oleks vahelduse mõttes ka päris huvitav teha.

Omanik on auto juures muidugi tänuväärset tööd teinud. Kõik, mis vähegi võimalik, on küljest ära võetud. Peale on jäänud ainult mootor ning käigukast:




Isegi bensiinipaaki pole külge jäetud, sest et too vajab samuti tegemist.
Kuigi uksed ja luugid tunduvad tal olevat suhteliselt korralikud ning ilma suuremate mõlkide ning läbiva roosteta, siiski ei saa seda öelda auto põhja ning koopaplekkide kohta. Keegi on kunagi seda autot püüdnud keevitusega "parandada", kuid see tööde viimistlus on mõnevõrra rohmakas jäänud:






Kõige suuremat probleemi valmistavad selle auto juures lävekarbid.
Pealtnäha pole neil suurt midagi häda, väljaarvatud see, et nad on siit-sealt mõlkis ning roostes:


Kuid altpoolt vaadatuna on pilt hoopis teistsugune. Millegipärast pole too plekksepp, kes seda autot kunagi tegi, viitsinud/saanud karpe korralikult valtspingis lõpuni valmis painutada ja on sellised poolikud karbid kere külge keevitanud, et jätaks pealtnäha sellise mulje, justkui tegu oleks korralike detailidega. Või siis on karbi põhjaalune kinnitusserv olnud omadega nii roostes, et see peeti paremaks gaasikeevitusega maha lõigata. Kuna aga karbiplekk niiviisi lahtiselt seistes suurt midagi kinni ei hoia ja temast sellisel kujul kasu pole, siis ilmselt arvati, et kui keevitada karbile paar-kolm kinnitusriba vahele, et siis ta "käib küll".
Need on lihtsalt oletused.

Juhipoolsel küljel sama asi:




Selline "plekipornograafia" tuleb autol peale liivapritsis käiku esimesel võimalusel ära lõigata.
Põhi, lävekarbid, tagarataste koopaplekid ning tagumine, luugi serva juures olev paneel paistavadki kõige rohkem tööd nõudvat. Eks peale liivapritsiga puhastamist võib vana pahtli jms. kultuurikihi alt veel igasugu "üllatusi" lagedale tulla.

Lae võõpas auto omanik ajutiselt krundiga üle, et rooste selle kallal väga suurt hävitustööd edasi ei saaks teha. See krunt tuleb mul kunagi maha lihvida, kaasarvatud ka see "reljeefne ollus", mis krundi alt paistab:


Põhja üldvaade:


Tulemüür:


Tagarataste koopad, millede keevituskohad tuleks üle teha:




Stangetagune plekist paneel, mis on omadega üpris loppis ja mõlkis:


Ütlen veel ette ära, et 100% originaalsõidukit temast ei tule. Selleks kulub ulmelistes kogustes aega ning raha. Seda viimast praegusel kehval ajal aga rahval eriti pole. Omaniku soov oli teha sellest autost lihtsalt üks viisaka väljanägemisega "Pobeda", millega saaks suvel ilusa ilma korral ringi sõita.
Nii et eks näis, kui suuremahuliseks need auto juures tehtavad tööd kujunevad.

Nagu tähelepanelikumad lugejad märkasid, on mu töine ruum jällegi teistsugune, võrreldes mõne aja tagustes postitustes olevatel piltidel. Ruumi vahetuse tingis tegelikult asjaolu, et eelmine garaaž jäi sellise suurema töö tegemiseks paraku ikka liiga kitsaks. Ses mõttes et auto mahtus sisse küll ning teda oli võimalik teha ka, aga küljest eemaldatud keredetaile(uksed, tiivad jne.) polnud kuskile hoiule panna ning liikumisruumgi töö tegemiseks oli nende ümber liiga napp.
Sellepärast tuli mul olude sunnil hakata otsima mõnda suuremamõõdulist varjualust.
Praeguseks on mul see "sisseelamiseperiood" veidi poolik. Ses mõttes et garaažiseinad vajaksid veel valge värviga värskendust. Aga muidu on suuremad remonditööd tehtud.
Ise olen praeguse ruumiga suhteliselt rahul. Vajaduse korral saab garaaži ajada kasvõi kaks autot korraga ning kummagi jaoks on ka oma kanal- juhul, kui on tarvis põhja alt mingeid töid teha(kruntida, lasta põhjakaitsemastiksit vms.).

Garaaži koristus-ja remonditööde käigus leidsin ühest nurgast niisuguse sildi:


Selle ma panen millalgi ukse peale. Siis ei ole karta, et niisama uudistajad hakkaksid sisse-välja voorima. Sest et niikui keegi kutsumata külaline või võõras inimene garaaži astub, hakkab "taksomeeter tiksuma" :)

Teade.

Uued uudised õige varsti.
Teie vaadake senikaua kas multifilmi või siis sellist väikest videoklippi klassikalistest USA autodest.