Tegelikult oli see auto minu juures juba päris pikka aega. Aga kuna vahepeal tuli see eelmises peatükis mainitet Ford Expedition valmis saada, sellele lisandus veel hulk väiksemaid töid(näiteks ühe Ford Mustangi veermikudetailide värvimine peale liivapritsiga puhastamist ja kruntimist) jne. jne. siis olude sunnil see Riviera seisis ja ootas oma tööjärge.
Vahepeal, paralleelselt teiste töödega, nokkisin teda jupphaaval lahti võtta, et kere vanast värvist puhastamiseks ette valmistada.
Arvuti taga pilte vaadates ei saa tegelikult ükski inimene konkreetsele tööle kulunud ajast selget sotti, kui ta pole ise seda samal moel ja samas mahus teinud.
Kuna värvisurm Rivierale peale kantud mitut värvkatte ja krundikihti nii efektiivselt ei eemaldanud, nagu ma algul eeldasin, siis tuli mul kogu kere drelli otsa kinnitatud abrasiivkettaga kuni plekini puhtaks lasta.
Ütleme nii, et see töö ei olnud kerge.
Osa "kultuurkihti" tuli maha ainult fööniga kuumutades ning ruutsentimeeter-ruutsentimeetri haaval kaabitsaga lükates. Alumised kihid olid see-eest nii kõvad, et pidin toimetama eespool kirjeldatud meetodil.
Et antud töö ajakulust mingitki umbkaudset ülevaadet anda, siis näiteks katuse puhastustööd kestsid mul kokku arvestatult kusagil 12 tundi. Kusjuures see oli veel dermatiinialune kruntvärv, millel polnud värvi peal, kui näiteks külgedel.
Külgede puhastustööd võtsid tunduvalt kauem aega.
Selleks et ma saaksin kogu pealekantud vana pahtli, krundid ja mitu kihti värvi plekini puhtaks(alustades kuumaõhu püstoli ning kaabitsaga rookimist, lõpetades abrasiivkettaga pindade üle käimisest) kulus ühe 16 cm2-se(4x4 cm) pinna puhastamiseks mul kusagil 5-6 minutit. Ühe ukse välispleki pindala on umbkaudu 120x60 cm ja tiiva pindala 170x60 cm.
Nii et järeldused võib sellest igaüks ise teha, kui kaua kogu see protsess aega võttis. Sellele sekundeerisid veel õhus lenduv tolm jms. sodi ning alatasa kippus ketas kuumuse käes poolvedelaks plögaks muutunud värvi täis tõmbama, mis kohati aeglustas tööde kulgu veelgi.
Abrasiivkettaga puhastamine oli antud auto juures ainuvõimalik meetod. Liivaprits oleks plekid lainesse peksnud ja värvisurm... nojah... Tolle kohta ma juba mainisin.
Ma olen näinud ka paari niisugust autot, milledel on vanad värvikihid lõikekäia otsa kinnitatud lõike- või jämeda lihvkettaga maha lihvitud, nii et kogu plekipind oli nagu kuumaastik- vagusid täis.
Mnjamh... ei kommenteeri.
Võrreldes musta "Cadillaciga", mida ma mõni aeg tagasi tegin, on see auto tunduvalt halvemas seisukorras.
Keegi oli "kunagi ja kusagil" seda autot juba varem teinud, aga mitte just kõige korralikumalt. Kui nüüd ausalt öelda, siis see teiste kokkukeeratud "pornokraafja" likvideerimine hakkab vaikselt ära tüütama.
Närvi ajab mustaks kõige rohkem see asi, et keegi tuleb mingi hetk ideele, et vot, ma nüüd hakkan autot taastama, aga tiivaservadele pahtli mätsimisest pole ta kaugemale saanud. Siis vaadatakse, et tööd on ikka nii kuradi palju ja mingi hetk käib sellel hobiauto tegelasel "vedru maha". Auto jääb ripakile ja poolelijäänud kereplekid, mis haljaks lihvitud, hakkavad ajapikku roostetama.
No ja nüüd siis ole see tark ja tee auto niiviisi korda, et paari aasta pärast poleks konkreetse sõiduki puhul uuel omanikul põhjust märkuseid teha, et autot peab hakkama uuesti ringi tegema, kuna eelmisel tegelasel, kes auto "taastamisega" pihta hakkas, polnud viitsimist isegi haljastele kohtadele kruntigi peale lasta.
Esmane vaatepilt, mis hakkas kooruma tagatiivalt maha kraabitud pahtli alt:
Ilmselt oli auto eelmine omanik läinud kergema vastupanu teed ja roostes tiivakaarele paksult pahtlit peale tõmmanud.
Seejärel hakkas juhipoolse tagatiiva koopaservast eralduma niisugune roostes "asi":
Fööni ja kaabitsaga rookimise käigus tuli vasaku tagatiiva alumise serva juurest selline "keevisliide" nähtavale":
Mõlk juhipoolsel tagatiival, mis oli lihtsalt paksu pahtlikihi alla jäetud:
Praeguseks on vaatepilt autost selline:
Markeriga on ära märgitud kõik need kohad, kus asuvad kas siis roostepesad või mõlgid:
Juhipoolse tagatiiva alumine serv- nüüdseks juba abrasiivkettaga üle käidud:
Juhipoolne tagatiib puhastatud kujul. Nende roostepesadega peab veel mõtlema, mis neist saab ja kuidas nad niiviisi ära elimineerida, et plekipinda üldplaanis lainesse ei aja. Tavalisest lihvkettaga lihvimisest pole ilmselt suurt tolku:
Juhiuksel olevad laigud on siis need kohad, mis varemalt olid haljad, kuid kuhu pääses mitmeaastase seismise tõttu õhuniiskus ligi ning juba ongi rooste ennast korralikult sisse söönud:
Kaasreisijapoolsel uksel oli vaatepilt mõnevõrra parem, kuid ega siit see vana värv samuti kõige lihtsamalt maha ei tulnud:
Ka parema tagatiiva alumist serva on keegi püüdnud "remontida":
Abrasiivkettaga vanast värvist jms. kraamist puhastatud tagatiib:
Kuna katusel oli eelnevalt mainitud kunstnahast kate peal, siis aja jooksul on vesi kogunenud nii nurkadesse kui ka iluliistu ja kerepleki vahele ning hakanud seal "omi asju" ajama:
Juhipoolne katuseserv:
Juhipoolne C-piilar, mida kruvikeerajaga sonkides tekkis tuletiku läbimõõduga avast niisugune roosteauk:
Ega aknaraamidki paremas seisundis pole. Kui klaasid olid eest võetud, tuli nende alt nähtavale enamjaolt oksiid. "Ferrumit" oli seal minimaalselt:
Juhipoolne A- piilar:
Eks nüüd varsti paistab, kui jube see vaatepilt olema saab, kui Buick liivapritsitöödest tagasi. Puhastamist tahavad saada viimatimainitud aknaraamid, tulemüür, tagapaneel, pagasiruumi põhi ning ukseaugud ja uste sisepinnad.
Katuseserva plekk tuleb plekksepal välja lõigata ning sinna uued plekid keevitada.
Tiivakaartega sama lugu.
Näiteks parempoolne esitiib on omadega suhtkoht läbi. Võibolla saab temast siiski asja. Paras probleem on just tiivakaarte servas olev kitsas soon, kuhu läheb peale iluliist.
Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, mismoodi see tiivakaarte tegemine välja hakkab nägema, et nende raadius õige oleks ja keevitusega plekki kõveraks ei tõmbaks.
Seetõttu sai vastavasse foorumisse pandud kuulutus üles, kus ma soovisin saada mõne kompetentse plekksepa nõuannet, kes teeks(ja tahaks teha) korralikku tööd, vaataks auto üle ja ütleks oma arvamuse. Korraliku töö all ma pidasin siis silmas seda, et:
- Läbimädanenud plekk lõigatakse välja ja see asendatakse uue plekitükiga.
- Vana ja uue pleki serva ei panda üksteisele peale, vaid otsakuti.
- Fikseeritakse asendatav plekk paari punktiga ning seejärel lastakse pideva keevitusega kinni.
- Keevisliide lihvitakse siledaks ning kõige lõpuks pinnitakse plekist pinged välja.
Niisugune lipp-lipi peal, lapp-lapi peal keevitustöö ei sobi. Samuti ei tule kõne alla ka selline, iga viie millimeetri või ühe sentimeetri tagant kinnipunktimine ja ülejäänud vahed plödistatakse sulatina täis. Tinaga võib ainult vastu uut aastat õnne valada. Korraliku plekitöö juures temast tolku ei ole.
Et mu mõte arusaadavam oleks, siis Eestis üks kõige kõrgeima tasemega autode restauraatoreid, Märt Aarne, lubas mul siinse plekitööde jutu illustreerimiseks kasutada mõningaid enda töökojas tehtud pilte, kuidas tema konkreetset tööd teeb: ZIS-110 pildid
ning juttu antud auto keretööde kohta saab lugeda siit.
See ZIS-110 on muidugi kordades aeganõudvam ja töömahukam projekt, kui konkreetne Buick, kuid ma tahtsin tähelepanu suunata just Autorestauraatori poolt tehtavate plekitööde filigraansusele.
Raske olukord, aga mitte võimatu. Vaja on ainult kannatlikku meelt ja aega.
Viimast eriti, kuna taolist tööd ei tehta(ja ei saagi teha) plaanimajanduse korras- a'la et punkt see kuupäev on nüüd kõik tööd valmis. Nii need asjad ei käi.
Niiviisi võib ainult kindlustuse poolt saadetud avariilisi autosid valmis vorpida. Umbes et võtad lömmis detailid küljest ning istutad lammutusest või varuosapoest tellitud jubinad asemele.
Vanad sõidukid nõuavad ajamahukamaid töömeetodeid ja teistmoodi suhtumist.
Olenemata eespool esitatud nõudmistest leidus meil siin "Taaralinnas" siiski õnneks üks plekitöödega tegelev mees, kes käis Rivierat vaatamas.
Tema arvamus oli, et kui auto on liivapritsitöödest tagasi, siis saab ta keevitustööde mahu kohta juba täpsema hinnangu öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar