Esmaspäev, märts 08, 2010

251. Peatükk: 1967 a. ZAZ 965A keretööd.

Ükspäev, kui ma parasjagu garaažis toimetasin, kostus mu selja tagant tasane "khmkhm". Pöördusin ümber ning minu selja taga seisis.... noh... ütleme nii, et vanaaegse riidekapi mõõtu meesterahvas, kes mõõtis mind vidukil silmadega pealaest jalatallani ning ütles siis hauataguse häälega: "Kuule mees, sa pole vist kaua aega muhku saanud ?"
Mu näoilmest järeldati, et ilmselt ei jõudnud öeldu mulle "kohale", seetõttu kordas ta oma küsimust. Kuna ma vaatasin talle endiselt "tumm leiliruumis"-tüüpi näoga otsa, siis lisati eelmisele lausele juurde: "kohe saad oma muhu" ning mindi uksest välja.
Mõtlesin siis, et misasi see nüüd oli ?
Igaks juhuks otsisin välja kõige suurema mutrivõtme, mis mul kasutusel oli ning "tellitava" võtme ja jäin ootele- et tulgu, mis tuleb.

Varsti selgus, et asi pole pooltki nii hull, nagu eelnevast jutust järeldada võis.
Garaažiuksed tehti lahti ning sisse lükati niisugune sõiduk:

Žaporožets 965: lühendatult öeldes "sapakas", rahvakeeli "maanteemuhk".

See konkreetne masin oli algselt mereroheline (või sinakasroheline). Täpset värvinimetust ma ei teagi. Siis oli keegi mingi aeg otsustanud ta hoopis valgeks värvida. Nüüdse omaniku soov oleks aga anda talle algupärane värvitoon tagasi.
See eeldas aga seda, et mul tuli kogu pealekantud värv ja selle alla jääv plekini puhtaks kraapida.
Kui omanik selle auto ostis, siis algselt arvati, et vast piisab siit-sealt mõne koha keevitamisest, pindmisest lihvimisest-pahteldamisest ja õiget tooni värv selga.
Paraku aga polnud need plaanid määratud nii minema.

Autot lahti võttes ning teda süvenenumalt uurides jõudsid nii plekksepp kui ka omanik järeldusele, et see masin on kunagi korralikult vastu nina saanud ja siis suht suure tõenäosusega ka üle katuse käinud. Viimati mainitu oli omadega ikka päris lömmis ning mõlkis.
Nii et esimese asjana otsustati ette võtta katuse vahetus. Selle pidi loovutama üks teine, oranži värvi "muhk".
Kuid mida aeg edasi, seda rohkem üllatusi tuli tööde käigus lagedale.
Lõpuks oli nii, et puuriti lahti ning vahetati ära ka esitiivad, pandi uus parempoolne uks ning keevitati üle nii esipaneel kui ka üks lävekarp.
Seda keevitamist ja venitustööd pidi plekksepp auto juures ikka päris tükk aega tegema, kuna kere oli omadega "tänu" sellele kunagi toimunud avariile suhteliselt kõver: uste vahed ebaühtlased, luugid ei istunud korralikult paika jne. jne.
Ma ei tea, mitu kilo närve kere keevitamistööde käigus kulus, aga arvata võib, et lausa mitmeid. Plekitööde tulemus on aga see-eest kiiduväärt.

Minu ülesandeks oli siis teha edasine töö- kraapida maha vana värv ja hinnata värvi ning krundi all oleva plekipinna seisukorda.
Allpool mõned jäädvustused vahepeal toimunust:


Kuigi viimati peale kantud värvipind oli suhteliselt rahuldav, siiski omanik kahtles, kas kereplekk endas mitte roostetäppe ei peida. Tema kahtlused osutusidki tõeks. Tegelikult oleks pidanud need värvikihid nagunii maha võtma, sest et see mingi aeg peale kantud valge värv hakkas kraapsimise tõttu kildudena aluspinna küljest lahti tulema. Seda aga niiviisi jätta ei võinud.

Pilt juhipoolsest küljest. See kollane on ilmselt mingi tolleaegne happe- või epokrunt, mis oli originaalvärvi all:


Mootoriruum, kust on näha selle auto esialgset värvitooni:


Selline vaatepilt "valvelseisangus rahhiidihaige" on sellisele sapakale tegelikult täitsa omane.
Kuna mootor asub tal teadupärast taga, siis tolle eemaldamise käigus kerkivad keerdvedrud endisesse asendisse, suruvad kergeks muutunud auto tagaosa üles ning õõtshoovad vajuvad lääbakile.
Kui mootor peale tõstetakse, vajuvad rattad jälle normaalasendisse tagasi.

Praeguse seisuga on suuremalt jaolt sapaka kere vanast värvist puhas. Kokku tuli seda mahakraabitud kraami üks korralik pangetäis.
Algav nädal on siis sisustatud juba kolme autoga, kuna lisaks sapakale tuleb mul tegeleda ka Riviera ning Pobedaga.
Eks näis, missugune see tööde järjekord välja nägema hakkab.

Kommentaare ei ole: