Kolmapäev, aprill 07, 2010

254. Peatükk: 1959 a. Cadillac Coupe DeVille ja Buick Riviera keretööd.

Ükspäev helises telefon ning avaldati soovi minuga kokku saada, et pidada ühe klassikalise auto juures läbirääkimisi. Läbirääkimiste põhjuseks oli siis seesamane kollast värvi "Cadillac", mille kohta ma eelmises postituses paar vihjet kirja panin.
Peale auto vaatamist juhatati mind tuppa, pandi laua taha istuma, ette lükati kohvikruus ning Cadillaci omanik küsis mu käest, et kas ja kui kiiresti ma selle auto valmis saaksin, juhul kui ta kohe ette võetakse ja tegema hakatakse.
Ma mõmisesin alguses midagi ebamäärast talles vastu, stiilis: "Mul on päris mitu autot veel töös" jne.
See vastus aga Cadillaci omanikule ei sobinud, nii et ta kordas oma küsimust.
Ma üritasin järjekordselt oma olukorda selgitada, kuid ka seekordne vastus ei sobinud talle.
Et sõnadel mõjuvam toime oleks, reguleeris "Cadillaci" omanik oma hääleorganid toavaljuse peale ümber, löödi rusikas lauale ja öeldi: "Kurat! Kasvõi nui neljaks, aga see "Cadillac" tuleb kohe korda teha. Muidu ta jääbki mul tegemata. Ja siis on p...s."
Seepeale võttis maad vaikus. Selle katkestas ainult kohvimasin, mis lörises nurgas järgmist kannutäit kohvi valmistada ja üle laua, mis äsja oli saanud korraliku kabelimatsu ühelt rusikalt, vaatas mulle otsa snaiperlik silmapaar, mis ei tunnistanud mitte ühtegi minupoolset vastuargumenti.

Mõtlesin ja mõtlesin, et kui selle asjaga on ikka nii kiire, nagu mulle äsja tungiva kotkapilgu saatel esitati, siis pole mul mitte mingit valikut. Sundseis niiöelda.
Ehk nagu ladina keeles öeldakse: Vestigia nulla retrorsum.(Tagasiteed ei ole).
Igatahes ma tulin sealt "audientsilt" ära (veel) kilbiga.
Kes teab, see taipab, mis ma selle kõnekäänuga silmas pidasin.

Ühel järgnevatel päevadel, kui autol olid plekitööd juba tehtud ning sõiduk minu juures, alustasime esiotsa detailide monteerimisega (tiivad, esistange ja tuled olid juba eelnevalt ära võetud). Iga ära kruvitud detailiga avanes tükk musta ning pesemata välimusega mootorit:


Vahepeal võis selle koha peal vist ainult karguga ringi hüpata. Kõndida ei saanud, kuna põrand oli seda kola otsast otsani täis:


Mootoriplokk teise vaatenurga alt:


Tegelikult polnud esialgse plaani järgi kavas üldse mootorit lahti võtta, kuid auto omanik -põhjalik inimene nagu ta on- arvas, et võiks ära värvida klapikambrikaaned ning õhupuhasti. Seejärel vaadati, et "Need rihmarattad näevad omadega suht nirud välja. Tuleb ikka nood ka üle värvida". Siis avastati, et karburaatori all olev "ämblik" on kogu selle kõntsakihi seest vaevumärgatav. "Tuleb too ka ära puhastada ning värvida," kõlas järgmine otsus. "See kuradima veepump ei paista selle saasta seest üldse välja," kostus veidi aja pärast auto esiotsa juurest.
Ja nii samas vaimus edasi. Nii et lõpptulemuseks jäigi raami aiste vahel seisev mootoriplokk.

Senikaua kui auto omanik jätkuvalt mootorit lahti muterdas koos seda tööd lihtsustava remondisõnastikuga, hakkasin mina tegelema kereplekkidega.
Parempoolne tagatiib oli kunagi USA-s, ilmselt ühelt kaktuselt(kuna auto pärineb Arizona osariigist) korraliku matsu saanud. Nii et plekksepp pidi hulk aega seda äranätsutatud plekipinda paksust pahtlikihist puhastama. Plekk oli selle koha pealt muidugimõista omadega niivõrd läbi, et asja temast poleks saanud. Sellepärast lõikas plekksepp avarii saanud koha välja, painutas sirgest tahvlist enam-vähem sama kujuga tüki asemele ning keevitas kinni:


Kahtlased mõrad kummalgi pool kapoti pealispinna sees:




Esimene suurem kiht tinapahtlit:


Ka tagatulede "koonused" tuli tinapahtliga siledamaks tõmmata.
Omanikul oli algselt soov lasta nad üle kroomida, kuid selgus et nende plekipind on ikka niivõrd ebaühtlane, et kroomimisse neid sellisel kujul saata ei saa.
Nii et lähevad auto kerega ühte värvi, nagu nad algselt olid:


Kumbki tagatiib, kaasaarvatud lävekarbid said altpoolt eelnevalt liivapritsiga puhtaks lastud, et vaadata, kas tuleb värvi alt veel mingeid üllatusi lagedale. Mõningaid siiski tuli. Nii et plekksepp pidi ka neid täiendavalt veidi sirgemaks õgvendama.
Üldjoontes polnud neil aga eriti viga midagi. Ütleks, et see "Cadillac" on oma vanuse kohta suhteliselt hästi säilinud kerega. Tavaliselt kannavad sellises eas sõidukid juba eelmainitud kohtades paksu pahtlikihti või siis on suisa olematud. Selle autol veel kereplekki õnneks jagus.
Kuna roostetäppe, kivitäkkeid, väljalöödud ja õgvendatud kohti oli kummalgi tagatiival suht palju, siis otsustasin parema selguse saamiseks tiivad kuni iluliistu kinnitusteni haljaks lihvida:


Üks lähivõte lävekarbist altpoolt:


Enam-vähem kujusse lihvitud parem tagatiib:


Ette olgu ära mainitud, et taolist iluliistu kinnitusavadeni lihvimist ma praktiseerisin mõlema tiiva juures. Kuna juhipoolne külg oli aga seinale liig ligidal, et sellest mingit ülevaatlikku pilti saaks teha, siis tuleb olude sunnil näidata kogu eelnenud ja järgnenud töid parempoolse tagatiiva juures.
Nagu juba tavaks, haljale plekile happekrunt peale...


... ning selle kuivades omakorda hall täitevkrunt:


Miks ma need tagatiivad just nii kruntisin ja mitte teisiti, selles saab lähiaja jooksul selgust.

Et mu jutt väga üheülbaliseks ei muutuks, siis paar fragmenti ka vahepeal tehtud Buick Rivierast.
Selle tagatiibade pahteldamine, lihvimine ja kujusse voolimine oli üks "ooper" omaette. Eks ta üks paras kipskuju saab, aga midagi pole parata:


Ei oska arvata, mitmes kiht pahtlit siin katuse servades juba on:






...kuid mõne aja möödudes hakkas asi juba mõnevõrra ilmet võtma:




Et anda asjast mingigi ülevaade, siis pidin selle auto puhul samamoodi kasutama nn."ühe tiiva pilte", kuna teise poole pildistamine oli ruumipuuduse tõttu suht problemaatiline:


... ning kaks musta täitevkrundi kihti saigi peale:




Praeguseks meenutab see Riviera oma mattmusta värvipinnaga mõnevõrra custom-tüüpi autot.
Millegipärast aga ma arvan, et omanik sellisest värvilahendusest eriti vaimustatud pole. Nii et tuleb kuidagimoodi sammhaaval teha temast ikkagi lõpuks läikiva värvkattega masin.

6 kommentaari:

Risto ütles ...

Tervitus!
Kas ruumi taaskord nii vähe, et üldpilti autost ei kannatanud teha? Jubedalt tahaks aimu saada, mis masinaga täpsemalt tegu :)

Vanatehnikahuviline ütles ...

Tervist.

Ma ei saanud nüüd päris täpselt aru, kumba masinat küsimuse esitaja mõtles.
Kas seda Cadillaci või Buick Rivierat ?

Unknown ütles ...

Tere

Olen Teie blogi tihe külastaja ja kui nii võib öelda, siis lausa fänn. Kuna ise teenin ka leiba automaalrina (olen Teist tunduvalt noorem ja väiksemate kogemustega, siis imetlen just kannatust, tahtmist ja püsivust. Olen mõelnud Teile helistada, aga pole tahtnud Teie väärtusliku aega röövida.

Igatahes jõudu ja jaksu edaspidisteks tegevusteks.

Lugupidamisega Ardi.

Vanatehnikahuviline ütles ...

Tervist.

Jõudu läheb ikka vaja.

Ega mul midagi selle vastu pole, kui soovitakse kas siis postkasti või telefoni kaudu mõtteid vahetada.

Risto ütles ...

Pidasin silmas Cadillaci, aga ühe postituse võrra eespoolt leidsin ka juba vähe suuremas plaanis pildid. Jõudu ja jaksu! :)

Unknown ütles ...

Oled ennast tõsisemalt käsile võtnud viimasel ajal ja pakud ikka pinget omal muhedal moel. Ära siis üle pinguta ja tudu ka ikka vahepeal, et meile blogida jõuaksid.