155. Peatükk: Valge Cadillaci ettevalmistustööd ja muud juttu.

Kas selle mõne päeva jooksul Cadillaci juures mingeid arenguid ka märgata on olnud ? Võiks vastata, et on küll.
Praeguse seisuga on auto ära matistatud ning ma katan teda jupphaaval kinni, et talle täna uus värv peale susistada.
Kusjuures värvi valimine oli omaette tseremoonia.
Nimelt Cadillaci omaniku naine tuli ISE meie töökotta ning valis ISE oma maitse järgi sobiva värvitooni välja. Kui juba naisterahvas tuleb ISE (rõhk sõnal veel kord "ISE") autovärvitöökotta autole värvi välja valima, siis arvata võib, et asi on naljast väga kaugel.
Ja ega oligi nii, et kaks meessoost isikut ainult mõmisesid, kui vaatasid värvitahvlite raamatut ja hele naisehääl selle mõmina seast teatas lõpuks konkreetselt, et "Vat seda värvi autot ma tahan !"
Mis värvi ta siis lõpuks tuleb, saate üsna pea näha. Seda siis juhul, kui mul see värvimine õnnestub.
Ega nalja ei ole. Tegelikult ka. Autoomanik helistas mulle mingi aeg ja muu jutu seas ta rääkis pikalt-laialt, mismoodi ta naisel see auto värvitooni valimine ja sobivus tema maitsemeelega käib.
Et oli tal, s.t. autoomanikul siis üks järjekordne USA sõiduk tegemises. Maaler nägi hullupööra vaeva, et auto värvitud ning kaubandusliku välimuse saaks. Siis tuli see pikajuukseline naissoost isik, kõndis kõps-kõps-kõps ümber auto, vaatas siit ja vaatas sealt ja teatas siis otsustavalt, et see auto on täiesti p****s. Et sellisel kujul ta absoluutselt ei kõlba. Nii et tuleb uuesti üle värvida.
Autoomanik ütles, et maalril, kes toona seda autot tegi, oleks selle jutu peale peaaegu nutt kurku tulnud.
Nii et oht "bizduleid" saada, on mul täiesti olemas.

Aga värv sai igatahes välja valitud ja tema koostis näeb välja selline:


Vahepeal aga hüppan korraks teemast kõrvale ning panen üles paar pilti oma järgmisest töössetulevast autost.
Tegu on siis väga stiilset kerekuju omava, 1968 a. Chrysler Newportiga:


Salong:


Raadio:


Kusjuures usute või ei, aga see on tehases paigaldatud konditsioneer:


Tagantvaade:


Eestvaade:


Auto on olnud algselt sinine. Selle tõestust võib leida kapoti alt. Kuna aga keegi on "mikidemaal" teda kunagi, mingil x-ajal valge värviga üle tuisanud, ei jää mul muud üle, kui värvida ta samat tooni.
Eranditult pea kõik mu töökaaslastest ja erialaga seonduvatest inimestest, kes meil seal hoovi peal töötavad, on tunnistanud, et selline auto tekitab neil pleki pükstesse. Seda nii disaini kui ka summutitest(või mis summutitest- hääletorud oleks nende kohta õigem öelda) kostuva ülimadala ja mahlaka müdina peale.
Ma ei oska seda tühikäigu häält täpselt kirjeldada. Seda peab igaüks ise oma kõrvaga kuulama.
Aga see ON midagi meeliülendavat.

Ja kusjuures see auto on müügis. Nii et kes on potensiaalne ja tõsimeelne Ameerika autode huviline, siis 120 000-de krooni eest on teil võimalus omale saada väga stiilse kerega klassikaline USA auto. Ja teil pole seda kartust, et keegi võiks mõne kvartali pärast täpselt samasugusega vastu tulla.
Ütlen ausalt, et kui sest autost tahta väga head eksemplari, siis tuleks ta viimse pulgani laiali võtta(raam liivapritsiga puhtaks, kere viimse poldini laiali jne. jne.) ning tema kallal tuleks teha samas mahus taastamistöid, nagu ma selle kollase, 1949 a. Chevy kastiauto juures tegin.
Aga ma arvan, et see konkreetne auto on seda väärt ka.

Liiatigi ma tegin ühe kerge "süvauuringu" netis ja vaatasin, kui palju taolisi konkreetseid laugpäraga 1968 a. Chrysleri mudeleid müügis on, ja kusjuures ega ei olegi.
Nii et pilgupüüdja on ta juba praegugi. Mis lähtub sellest, et kui ma koos ühe oma töökaaslasega tegin hoovi peal väikest proovisõitu(loodan, et autoomanik ei pahanda), et kuulata madalahäälset V8 müdinat, siis jälle ümberkaudne elu seisis. Momentaalselt.
Kes unustas kõndimise ära,kes hingamise, ja kes oleks oma käte vahel oleva kanistri sisu võinud maha mulistada, sest et kõigepealt tuli kuuldavale hääl ja seejärel ilmus vaatevälja hääle omanik, ehk auto ise.

Lõpetuseks panen aga ühe pildi ka valgest Cadillacist, et näidata, kaugel ma temaga olen:


Ütleme otse ja omadega, et see auto ei saa hea. Selline mahukas projekt tahab saada vähemalt (rõhk sõnal vähemalt) kahenädalast rahulikku tegutsemist ja tööd- kui mitte rohkem.
Kuna aga autoga seonduvad isikud ei suuda mitte kuidagi oodata, millal ma ta juba ükskord ära värvin ja nemad sellega sõita, siis saab temast antud hetkel selline sõiduk, nagu saab.
Arvestades, et terve see auto on nagu üks suur roosteuss, annab mulle põhjust suu väga peeneks kriipsuks tõmmata ja loota, et aasta pärast võibolla ehk ta veel niiväga roostetama ei hakka.
Aga oht on täiesti olemas.

154. Peatükk: Valge Cadillaci kruntimine.

Üleeilse ja eilse päeva tulemus on ka nüüd lõpuks kirja pandud.
Valge Cadillac sai teise ja sedakorda viimase krundikorra alla:






Mõlemal esitiival tuli esmase kruntimise käigus nähtavale taolised struktuursed moodustised. See on suht tõenäoliselt vana värv ja värvialune krunt või täiteaine, mis nüüd selle äsja pealekantud krundiga niiviisi reageerib. See ei ole teps mitte hea nähtus, sest on oht, et ta võib hakata mul taolist jama korraldama ka värvi pealekandmise ajal:




Krunt peal:






Täna toimub siis ainult üks suur lihvimine.
Mis ja kuidas selle värvimisega olema hakkab, eks vaatab. Igatahes lihtne tegevus see olema ei saa, sest et esialgu arvatud tavalise valge akrüülvärvi asemel on see auto üle võõbatud kolmekomponentse lakialuse pärlmutterefektvärviga.
Kuna mina pole niisugust lakialust efektvärvi varem värvinud, siis tuleb mul ilmselt värvimise ajaks kutsuda kambrisse ka paar targemat bossi. Mitme peale asjaga tegeledes on vast lootust, et mul ei tule seda autot hakata pärast mitu korda ümber värvima ja lakkima.

153. Peatükk: Juttu ühest kollasest ja ühest valgest "ameeriklasest".

Need kaks päeva, eilne ja üleeilne, olen ma jooksnud kahe töökoja vahet. Nii et kohvivesi kees seal ühises nimetajas, kus selg ja jalad kokku saavad. Kord monteerisin kollase kastiauto juures midagi kokku panna, mõne aja pärast jälle aga olin oma töökojas tagasi GMC bussi kallal tegutsemas.
Aga kui nüüd eilne ja tänane(nüüdseks õigemini üleeilne ja eilne) päev arvestuslikult kokku lüüa, siis nüüd on kollane kastiauto põhimõtteliselt transpordivalmis. Nii et varsti vaatab ta tühjade "silmakoobastega" teisi garaažiasukaid, kuhu ta järgmine nädal viiakse. Tühjad on ta "silmakoopad" seetõttu, et esitulesid pole ma veel suutnud sobivate kruvidega tiiva külge kinnitada. Seal ei ole päris nii, et ostad poest mingisuguse suvalise plekikruvi ja krutid külge. Aga eks kõike saab tasapisi teha ja nagu vanasõnagi ütleb- kaua tehtud, kaunikene.

Panen mõned pildid ka sest kollasest autost.
Ukseluku vastus:


Uksetihend:

Kuigi tihend ise ukse ümber sobis, siiski see püstoliga lastav liim, mis mulle tihendite liimimiseks toodi, ei õigustanud ennast. Järgmine päev peale tihendipanekut hakkas liimitav detail ukse küljest järjepannu lahti tulema ja lõpuks oli nii, et autouks oli kleepuva liimiribaga koos, aga tihendit see kinni ei hoidnud. Tihendi sain ma bensiinise lapiga puhtaks, aga ukse küljest ei tulnud omakorda jällegi see läbipaistev mögin ära.
Tolle puhastamiseks on kõige mõttekam kasutada ilmselt pinnapesuvedelikku, millega me oma töökojas detaile pigist jms. asjast puhastame. Seda pean siis järgmine kord mingi väikese nõuga kaasa võtma, kui lähen seda kollast kastiautot edasi kokku panema.
Auto omanikuga konsulteerides jõudsime lõpuks järeldusele, et seda tihendit ja seda libedat ust ei seo omavahel miski muu paremini, kui klaasiliim. Aga selle liimiga panek on ka nii et ükskord ja igaveseks. Üldse pole välistatud, et klaasiliimiga liimimiseks peab uksed korraks eest ära võtma, sest et muidu on seda tihendit ukse sisemisele küljele, mis jääb esiotsa suunas, üpris raske panna.

Nüüd aga üks huvitav seik öösel meie töökojas toimunust.
Koos minuga oli neljapäeva öösel vastu reedet, kusagil kella 3 paiku, tööl ka üks värvija. Mina toimetasin värvikambris bussi kallal, tema lihvis parasjagu mingil autol täitevkrunti.
Korraga kuulen et keegi ütleb valjusti: "No mis kuradi loomaaed meil NÜÜD siis siin on ?"
Kuna meil sibab ööpäevaringselt töökojas ringi kaks juttselg-hiirt, üks suurem, teine väiksem, siis nüüdse looma lisandumine pigem kinnitas seda hüüdlauset:








Nagu näha, siis tegu on nüüd kas mõne sisalikuga või hoopis hästi noore konnaga, kellel on saba veel väikeseks muutumata. Kust selline loom niisugusse kohta sattus, nagu seda on üks autovärvitöökoda, teab vist ainult tema ise.
Aga põrandal ta seisis ja pikkust oli tal koos sabaga kusagil tikutopsi jagu.
Nii et päris väike alles.
Algul oli ta üpriski uimane ning apaatne. Meie jõllitamist jälgis ta ainult stoilise rahuga ning näis vist mõtlevat, et kuhu pagan ma nüüd sattunud olen ?
Kuna lahustiaurudest jms. läbiimbunud töökoja õhk ei ole sellisele loomale mitte just kõige tervislikum, siis peale pildistussessiooni ma võtsin ta kätte ja viisin meie hoovis asuvale haljasalale, ühe suure kuuse alla.
Algul ma kahtlesin, et kas öö mitte liiga jahe ei ole taolise looma jaoks. Kui ma aga nägin, et ta üpriski aktiivselt puges mahakukkunud kuuseokaste alla peitu, siis mõtlesin, et küll ta seal heinakõrte sees leiab omale mõne mugava koha.
Mõni oleks sellise looma kinni püüdnud ja kusagile karpi või topsi jätnud teistele näitamiseks. Kuna minu jaoks on aga taoline loomapiinamine on täiesti vastunäidustatud, siis ma arvan, et kõige mõttekam oleks viia võõrasse keskkonda eksinud loom ikka sinna tagasi, kust ta pärit võib olla. See hoovipealne väike haljasala ei pruugi tema jaoks ka võibolla see kõige õigem koht olla, aga vähemalt ei pea ta selle müra, tolmu ja mürgiste lahustiaurude sees aeglast surma surema.

Eile oli siis veel viimane päev ja võimalus tegutseda selle kollase kastiauto kallal. Järgmine nädal on ta juba oma õiges kodus.
Kusjuures eile toimus lõpuks ka see pidulik moment: auto esimene käivitamine.
Teise korraga võttis hääled sisse.
Reaskuuene podises natuke ebaühtlaselt ja pahuralt, justkui oleks keegi ta pikast unest üles äratanud. Selle kinnituseks ta lasi ka paar pauku õhku.
Aga ajapikku hakkas mootori töörütm ikka ühtlasemaks muutuma.
Meie rõõm jäi aga üürikeseks, sest et autoomaniku röögatuse peale, "Kuule, misasi see sealt alt välja lahmab !?" tuli mootor ruttu seisma jätta.
Selgus, et plokikaane sisse oli ühel lukksepal jäänud mingine peenike toru kinnitamata ja niikui ma mootori tööle lärtsatasin, hakkas seda õlist ollust mulinal august välja ajama.
Aga vähemalt saime me nüüd kinnitust sellele, et mootor töötab.
Nii et nüüd on autoomanikul järgnevad õhtud sisustatud ja võibolla saame seda autot tema juures kahepeale veel edasi kokku panna.

Alljärgnev sõiduk, mis mulle töösse tuli, on aga jälle üks Cadillac. Sedakorda siis aastast 1962.
Mind polnud siis veel plaanigi võetud, kui see auto tehasest juba välja veeres.
Omaniku soov oli, et ma teeksin sellele autole niisuguse... kuidas nüüd öeldagi.... kiirremondi moodi töö. Et kuna ilmad lähevad järjest ilusamaks, siis Cadillaci omanik juba sügeleb kannatamatult kodus ja ootab, kuna sõitma saaks minna. Ma küll ütlesin, et kui tast tahta korralikku asja, siis tuleb temaga samamoodi teha, nagu kollase kastiautogagi. See aga võtab roppu moodi aega ja raha. Mulle öeldi vastuseks, et ärgu ma hakaku teda nii ülipõhjalikult voolima midagi. Peaasi, et väljaspoolt näeks enam-vähem välja. Ma küll veidi kahtlesin selle töö mõttekuses sellisel kiirremondi meetodi kujul, aga kui auto omanik ise tahab, et ärgu ma tema sõiduki kallal mingit ülipõhjalikku vaeva nähku, eks siis tuleb nii teha, nagu soovitakse.
Praegu see kirjapandu on omamoodi tunnistus ka sellele, et pärast minu sõnu ei saaks keegi mingil moel valesti tõlgendada :)

Kõige hullemad detailid sel autol olid esitiivad, mis olid kaetud olmemõlkide ning roostemullidega. Roostemullid ära käiatud, ning sinna muundurid jms. asjad peale lastud,tõmbasin tiivad pahtli alla:




Peale kahte pahteldust ja lihvimist:




Paari tunni pärast olid tiivad lihvitud ja kaetud ning valmis esimeseks täitevkrundiga katmiseks:




Esimene täitevkrunt peal:




Järgmine nädal ma siis jätkan temaga edasi.

152. Peatükk: Chevy kapoti paigaldus ja GMC bussi värvimine

Eile tekkis kollasele kastiautole siis veel natuke "nägu pähe".
Koos ühe lukksepaga "Top Parts" töökojas pusisime autole kapotti külge panna.
Ta pole teab mis kõige raskem asi, aga mõõtudelt suur ja seetõttu on temaga suhtkoht ebamugav toimetada. Aga külge ta lõpuks igatahes sai.
Nüüd see asi tahab natuke reguleerimist saada, sest et tiibade vahed on ebaühtlased.
Veel on paigaldamata kapoti lukukeele raam, mida ma täna üritan teha. Sealt tuleb mõned pooleksmurdunud poldid välja puurida ning uus ava sisse keermestada.

Samuti sai bensiini sissekallamise otsik oma vana koha peale tagasi:






Tegin ka mõned pildid sellest paari sõnaga mainitud bussist. Midagi üle mõistuse jubedat seal ei olnud. Kuigi esialgu oli plaan, et värvib ainult juhipoolse tagaukse ja teise kõrvaloleva võtab tooni kokkulangevuse mõttes nö. kaasa, siis ma mõtlesin, et võiks tegelikult mõlemad uksed ära teha, sest et tööde summa oleks niiehknaa sama tulnud ja pealegi oli kõrvalistujapoolne tagauks ka siit-sealt olmemõlke ja kriime täis. Et parem juba mõlemad korraga ära teha. Siis on nad vähemalt ühesugused:


Värv peal:


Ja veidi aja pärast ka lakk:




Lõpetuseks veel mõned pildid ühest tuttavast autost ning temale külgepandavatest detailidest. Tema toodi hiljaaegu samuti "Top Parts"-i töökotta, et nö. uut hingamist saada.

151. Peatükk: Kollase Chevy esiklaaside paigaldus.

Enamus tänasest päevast möödus siis jällegi kollase kastiauto seltsis.
"Top Parts" lukksepad leidsid need mõned minutid vaba aega ning kolmekesi saime ette pusitud selle kahepoolse esiklaasi. Senikaua, kuniks nad omi töid tegid, püüdsin ma järjekindlalt toppida klaasidele ümber uut tihendit, mis oma jäikuse tõttu eriti painduda ei tahtnud. Nii et see võttis natuke hea hulka aega, enne kui ma sain tihendile lõpuks tõmbenööri ümber pandud ja klaas paigaldamist ootama jäi.

Siin pildil on siis see valge Cadillac tööde ootel ning samuti on mul üks GMC reisubuss värvimisjärjekorras. Seda ma olen need paar õhtut peale kollase kastiauto juures tehtud töid pahteldanud, lihvinud ja kruntinud. Nendest kahest ma räägin ka kohevarsti:

Tagaklaasil olev kleebis on ka vastav: Suurte Paatide Assotsiatsioon.
Nii et nüüd te siis teate, mida see SPA eesti keeles tegelikult tähendab.

Et aga jah, eriti kaua aega meil nende klaasidega ei läinudki. Üks mees tõmbas kabiinist tihendisoone sisse paigaldatud nööre ning teised kaks surusid väljaspoolt esiklaasitihendit oma pessa. Ja nii ta meil ette saigi:


Kusjuures selle erinevat tooni esiklaaside suhtes mul omanikuga juba telefonivestlus toimus. Ma siis raporteerisin, et üks klaas on palju sinakama tooniga, kui see, mis tal enne oli. Öeldi, et las ta jääb praegu nii, nagu ta on. Et sõitmist see vast eriti ei sega ja võibolla tulevikus saab ehk talle kunagi samat tooni teise uue klaasi ka kõrvale panna:


Samuti sain täna lõplikult paika pandud ka teise esitiiva. Tolle musta tihendiriba paikatoppimine ja sättimine võttis jälle hea hulka aega, et ta silmale enam-vähem viisakas vaadata jääks.
See on siis teadupärast seesama esitiib, mis vana värvi ja pahtlikorra alt välja ilmudes eriti mõlkis ning kortsus välja nägi:


Lõpetuseks veel üks pilt nendest kahest eri tooni klaasidest:


Kapotti me täna veel külge ei pannud, kuna kapotihinged olid mul veel töö juures ja lukksepad pidid vahepeal oma põhitöid ka tegema.
Nii et see lahmakas detail jääb siis homset päeva ootama.

150. Peatükk: MotoExotica 2008

Sellel nädalavahetusel toimus Tartus MotoExotica 2008.
Tegu on siis mootorrataste, rollerite jms. nendega seonduva näitusega.
Kuigi ma ise eriline tsiklifänn ei ole, siiski õnnestus ühel näitusest osavõtval tegelasel mulle auk pähe rääkida, et ma tingimata kohale tuleksin. Mõtlesin, et kuna mul muid plaane pole ja prii poiss, et mis seal ikka. Käime vaatame ära.
Tagantjärgi võiks öelda, et see oli õige otsus. Mul oli seda vahtimist ja pildistamist seal ikka üksjagu.
Piltidel on vaid murdosa kogu näitusel olnust. Kuna mind paeluvad rohkem vanemad ja stiilsemad/isikupärasemad tsiklid, siis püüdsin eelkõige neid jäädvustada.
Need igasugused "kiirete ja tigedate" tegelaste märgade unistuste alla liigituvad "bike" ja "superbike"- tüüpi Hayabusad ja Sukisukid ja mis nad kõik seal veel olid need "võnn-võnn" häält tegevad, jätsid mind külmaks. Samuti ei suutnud minu tähelepanu köita ja mind pildistama panna ka nende rataste otsa istuma pandud ning miljonidollarilise naeratusega ja ripsmeid klõmm-klõmm plagistavad tibid.
Mitte et mul midagi naiste vastu oleks. Vastupidi, naiste suhtes pole ma üldsegi ükskõikne, aga taolisi ühesuguseid, pruuniks küpsetatud võltspäevituse ja poolemeetriste kunstküüntega seelikukandjaid näeb nagunii igal tehnikaüritusel kilode kaupa ringi kekslemas.
Ja kuna neid pole taolistel üritustel mitte üks ega kaks, vaid mitukümmend, siis see tikk-kontsadel värisevate jalgadega nn. grillkanade armaada ja nende meeleheitlik poosetamine sõidukite peal/küljes/all ja igast muudes võimalikes ja võimatutes kohtades, ajab ainult kergelt muigama.
Ok, see selleks.

Kui tavaliselt on tehnikanäitused suurelt jaolt meestele suunatud, siis seekord oli ka naistele mõeldud. Näiteks oli seal päris mitu Spa- puhkust pakkuvat ettevõtet, kes siis demonstreerisid enda pakutavat ning mis selle kõigega kaasneb. Samuti oli huvilistel võimalus ennast lasta vastavatel massaažitoolidel mudida. Kes aga soovis seda õiget massööri, kes pea ja õlgadega tegeleks, siis ka selline võimalus oli seal olemas.

Aga asuks siis põhitegelaste juurde.
Esimene tsikkel, mis mulle silma ja aparaati jäi, oli reisimiseks mõeldud kahekohaline Harley-Davidson. Asi nägi ikka üpriski stiilne ja suur välja. Kuna huvilisi selle ratta ümber tungles suht palju, siis said mul need pildid ka niisugused, nagu nad too moment olude sunnil said:




Tagantvaade:


Siin siis pilt ühe aerograafi, Märt Lauksi kätetööst.
Selline omamoodi draakonimotiiv:


See ei ole mitte Tšernobõli tuumaplahvatuse üle elanud purilennuk, vaid külgkorviga ringrajatsikkel:


Pildi pealt ei ole eriti hästi näha, aga juhtraud on sellel rattal suhteliselt ees ja üpriski väike. Nii et piloot istub sisuliselt kõhuli ratta seljas:


Hallist halli jalutades jäin korraks peatuma igasuguseid mudeleid pakkuva boksileti ees. Mingi hetk kostus mu kõrvu ühetooniline peenike pirin. Vaatasin ringi, et mis siis sellist häält põhjustada võiks. Tuli välja, et inimeste pea kohal tiirutas ringi pisike raadio teel juhitav helikopter.
Kuna ta pidevalt lendas siia-sinna, siis tema pildile saamine oli suhteliselt raskevõitu:




Keskmises hallis, kus toimusid ka igasuguste tantsutibide etteasted, seisis ühes boksis II Maailmasõja-aegne, külgkorviga Harley-Davidson:





Selliseid rattaid on terves maailmas üpris vähe säilinud. Suurem tõenäosus on leida sarnast sakslaste ratast Zündappi, kui pigem seda. Eestis pidi neid olema vaid mõni üksik ning nonde seisu- ja sõidukorda olemasoleva ratta omanik ei tea.
Igatahes see eksemplar on täiesti sõidukorras, milles ma sain vahepeal ise ka veenduda, kui ratast käima pandi.

Üks hästi ilus ja korralikult taastatud, külgkorviga "Pannonia":




Heast töökvaliteedist räägib ka see pilt, millel on näha poritiiva pildistajat:


Külgkorv seest:




Seda asjandust kutsuti Retro MC boksinurgas kohalikuks jumalaks.
Tegu on siis vana Nõukogudeaegse tankimisautomaadi sisse tehtud installatsiooniga:


See väike motoroller tekitas rahva, eriti just vanema generatsiooni seas parasjagu elevust. Paar tegelast olid juba sellise hoiakuga, umbes et "Mis see motoroller maksab ?" Kuigi nad said vastuseks, et see masin pole müüa, siiski onud arvasid, et raha eest saab kõike. Seepeale ütles rollerit taastanud meistrimees, et davai, ma teen sulle samasuguse. Sinu poolt on roller ja paks rahakott, minu poolt on töö ja eelarve. Siis lõppes igasugune ostujutt kohe ära.
Rolleri omanik, kellele kuulub ka see eelmainitet II Maailmasõjaaegne Harley-Davidson, ütles hiljem, et selle aparaadiga ta sõitma ei hakka, vaid paneb ta oma magamistuppa, voodi kõrvale seisma. Et siis on ta nagu toakujunduselemendiks, või nii.




Nõukogude Liidu ajal suht levinud, nüüdseks aga samuti harvaesinev nähtus.
Külgkorviga K-750:




Klaasvitriinis seisis natuke väiksemaid mootorrattaid ka:


See on nüüd niisugune aparaat, millele esmapilgul ei oskagi nagu mingit nimetust andagi. Et mis ta nüüd täpselt on ? On nagu mootorratas ja ei ole ka. Siiski mõni aeg tagasi oli sellest omapärasest rattast juttu ühes ajakirjas. Oli see nüüd "Tehnikamaailm" või "Autoleht", ma täpselt ei mäletagi, aga sõidetakse siis selle masinaga nii, et juhtrauast kinni hoides seisab sõiduhuviline tagumisel suurte suuskade vahele kinnitatud platel. Nii et see poos meenutab tal veidike slaalomisõitja stardiasendit.
Selle ratta ehitaja ja omanikuga sai pärast Motoexotica järelpeol Püssirohukeldris natuke muljeid ka vahetatud ja täitsa muhe vana paistis olevat.
Ja see tagurpidi kastruli moodi asjandus, mis on lenksu ees, ei ole muud kui kiiver:




Mootorratas "Moskva":


Kui halli ühes nurgas seisis sõjaväe päritoluga Harley, siis teises nurgas vaatas rahvaga tõtt jälle teistsugune kuri ratas:




See pidi siis olema Retro MC oranži kandilise tegelase saatusekaaslane:


Nüüd aga selle näituse vastu kõige stiilseim boks.
Igatahes kui ma kolmandasse halli sisenedes seda nägin, siis kõlas ülekantud tähenduses üks vali kolks saalis ning keegi hakkas oma maha kukkunud alalõuga põrandalt üles korjama.
Siin boksis müüdi siis kõike tsiklimeestele ja muidumeestele vajalikku. Alates pearättidest ja mütsidest, lõpetades nahktagide, mantlite, saabaste ja kõige muuga.
Hinnad kusjuures ei olnudki kõige hullemad. Näiteks üks narmastega must nahktagi maksis seal paari tuhande ringis, nahast kaabud kusagil 700-800 krooni jne. jne.
Minu tähelepanu aga köitis pigem indiaaniteemaline atribuutika. Seal riiulite vahel liikudes ma korraks tundsin, mida võib tähendada ostusõltuvus. Kui ma kõike seda head ja paremat müüdavat/pakutavat vaatasin, siis ega korraks tekkis selline tunne sisse küll, et kurat, ma ostan selle poe tühjaks. Kuna aga kahjuks või õnneks mu majanduslik seis ei ole mitte kõige paremate killast, siis pidin leppima natuke vähesemaga ning soetasin endale mälestuseks kaks pikkade varrukatega särki. Ühel on peal siis indiaanipealiku pilt ning teisel "Indiani" mootorratas.
Kusjuures sellest boksist oligi veel puudu ainult 1941 a. või 2001/2002 a. tsikkel Indian Big Chief Roadmaster. Siis oleks tegu olnud viimse detailini ülistiilse väljapanekuga.
Poe sissekäigu kohal oli selline väravataoline ehitis:


Ja siin siis need kuulsad unenägude püüdjad, mida riputatakse voodipeatsisse:




Seda ma nüüd ei tea, kas need puidust äärisega on nõiatrummide moodi asjad või kuuluvad need ka unenäopüüdjate alla, nagu neist see karvase servaga, vasakpoolseim. Igatahes mulle öeldi, et kui taolist löökriista 6 tundi järjest mängida, siis pidi püha vaim mängija peale laskuma:




Neid igast kulinaid oli seal riiulite kaupa:


Samuti pakuti seal müügiks indiaaniteemalisi märsse ja kandekotte:


Indiaani vibu koos noolekotiga:


Veel üks kandekott:

Sõjaväe Harley-Davidsoni omanikuga seal poes ringi käies läks ta ühe noore ja kena müüjatibi juurde ning küsis, et kas teil lõgismao nahast saapaid on pakkuda. Mul olid sekundi jooksul kulmud laes kinni, ise mõeldes, et no... on ka soovid mõnedel.
Lõgismao nahast saapaid neil aga pakkuda ei olnud. Olid ainult ehtsast krokodillinahast. Need aga saabaste ostuhuvilist ei rahuldanud, vaid tema tahtis kindlasti saada lõgismao nahast. Ma arvan, et need ei ole mitte just eriti odavad. Kuna minu teada on lõgismadude püük ja tapmine kauplemise eesmärgil keelatud, siis ei ole nende saabaste tegemine mitte just kõige lihtsam tegevus.
Aga ma kujutan ette, et stiilsed võivad nad sellegipoolest välja näha.
Ja saapad teeb omapäraseks veel see, et neile kinnitatakse ninasse lõgismao mürgihambad. Nii et stiili täie raha eest.

Aga nagu ma ennist korra mainisin, toimus siis selle ürituse ametlik afterparty Püssirohukeldris. Ja arvata võis, et too koht oli eile õhtul rahvast puupüsti täis. Tantsuks mängis vana hea Kolumbus Kris ja kogu see tramburai kestis kusagil kella 3-ni öösel. Toimusid igast erinevad mängud, millede osalejate vahel loositi välja hulga Saku Rock õlleteemalist nänni, nagu pusad, mütsid jms. ning lisaks neile veel muidugi ohtralt õllet.

Nii et tagantjärgi võiks öelda, et oli päris tore (vana)tehnikaüritus.