155. Peatükk: Valge Cadillaci ettevalmistustööd ja muud juttu.

Kas selle mõne päeva jooksul Cadillaci juures mingeid arenguid ka märgata on olnud ? Võiks vastata, et on küll.
Praeguse seisuga on auto ära matistatud ning ma katan teda jupphaaval kinni, et talle täna uus värv peale susistada.
Kusjuures värvi valimine oli omaette tseremoonia.
Nimelt Cadillaci omaniku naine tuli ISE meie töökotta ning valis ISE oma maitse järgi sobiva värvitooni välja. Kui juba naisterahvas tuleb ISE (rõhk sõnal veel kord "ISE") autovärvitöökotta autole värvi välja valima, siis arvata võib, et asi on naljast väga kaugel.
Ja ega oligi nii, et kaks meessoost isikut ainult mõmisesid, kui vaatasid värvitahvlite raamatut ja hele naisehääl selle mõmina seast teatas lõpuks konkreetselt, et "Vat seda värvi autot ma tahan !"
Mis värvi ta siis lõpuks tuleb, saate üsna pea näha. Seda siis juhul, kui mul see värvimine õnnestub.
Ega nalja ei ole. Tegelikult ka. Autoomanik helistas mulle mingi aeg ja muu jutu seas ta rääkis pikalt-laialt, mismoodi ta naisel see auto värvitooni valimine ja sobivus tema maitsemeelega käib.
Et oli tal, s.t. autoomanikul siis üks järjekordne USA sõiduk tegemises. Maaler nägi hullupööra vaeva, et auto värvitud ning kaubandusliku välimuse saaks. Siis tuli see pikajuukseline naissoost isik, kõndis kõps-kõps-kõps ümber auto, vaatas siit ja vaatas sealt ja teatas siis otsustavalt, et see auto on täiesti p****s. Et sellisel kujul ta absoluutselt ei kõlba. Nii et tuleb uuesti üle värvida.
Autoomanik ütles, et maalril, kes toona seda autot tegi, oleks selle jutu peale peaaegu nutt kurku tulnud.
Nii et oht "bizduleid" saada, on mul täiesti olemas.

Aga värv sai igatahes välja valitud ja tema koostis näeb välja selline:


Vahepeal aga hüppan korraks teemast kõrvale ning panen üles paar pilti oma järgmisest töössetulevast autost.
Tegu on siis väga stiilset kerekuju omava, 1968 a. Chrysler Newportiga:


Salong:


Raadio:


Kusjuures usute või ei, aga see on tehases paigaldatud konditsioneer:


Tagantvaade:


Eestvaade:


Auto on olnud algselt sinine. Selle tõestust võib leida kapoti alt. Kuna aga keegi on "mikidemaal" teda kunagi, mingil x-ajal valge värviga üle tuisanud, ei jää mul muud üle, kui värvida ta samat tooni.
Eranditult pea kõik mu töökaaslastest ja erialaga seonduvatest inimestest, kes meil seal hoovi peal töötavad, on tunnistanud, et selline auto tekitab neil pleki pükstesse. Seda nii disaini kui ka summutitest(või mis summutitest- hääletorud oleks nende kohta õigem öelda) kostuva ülimadala ja mahlaka müdina peale.
Ma ei oska seda tühikäigu häält täpselt kirjeldada. Seda peab igaüks ise oma kõrvaga kuulama.
Aga see ON midagi meeliülendavat.

Ja kusjuures see auto on müügis. Nii et kes on potensiaalne ja tõsimeelne Ameerika autode huviline, siis 120 000-de krooni eest on teil võimalus omale saada väga stiilse kerega klassikaline USA auto. Ja teil pole seda kartust, et keegi võiks mõne kvartali pärast täpselt samasugusega vastu tulla.
Ütlen ausalt, et kui sest autost tahta väga head eksemplari, siis tuleks ta viimse pulgani laiali võtta(raam liivapritsiga puhtaks, kere viimse poldini laiali jne. jne.) ning tema kallal tuleks teha samas mahus taastamistöid, nagu ma selle kollase, 1949 a. Chevy kastiauto juures tegin.
Aga ma arvan, et see konkreetne auto on seda väärt ka.

Liiatigi ma tegin ühe kerge "süvauuringu" netis ja vaatasin, kui palju taolisi konkreetseid laugpäraga 1968 a. Chrysleri mudeleid müügis on, ja kusjuures ega ei olegi.
Nii et pilgupüüdja on ta juba praegugi. Mis lähtub sellest, et kui ma koos ühe oma töökaaslasega tegin hoovi peal väikest proovisõitu(loodan, et autoomanik ei pahanda), et kuulata madalahäälset V8 müdinat, siis jälle ümberkaudne elu seisis. Momentaalselt.
Kes unustas kõndimise ära,kes hingamise, ja kes oleks oma käte vahel oleva kanistri sisu võinud maha mulistada, sest et kõigepealt tuli kuuldavale hääl ja seejärel ilmus vaatevälja hääle omanik, ehk auto ise.

Lõpetuseks panen aga ühe pildi ka valgest Cadillacist, et näidata, kaugel ma temaga olen:


Ütleme otse ja omadega, et see auto ei saa hea. Selline mahukas projekt tahab saada vähemalt (rõhk sõnal vähemalt) kahenädalast rahulikku tegutsemist ja tööd- kui mitte rohkem.
Kuna aga autoga seonduvad isikud ei suuda mitte kuidagi oodata, millal ma ta juba ükskord ära värvin ja nemad sellega sõita, siis saab temast antud hetkel selline sõiduk, nagu saab.
Arvestades, et terve see auto on nagu üks suur roosteuss, annab mulle põhjust suu väga peeneks kriipsuks tõmmata ja loota, et aasta pärast võibolla ehk ta veel niiväga roostetama ei hakka.
Aga oht on täiesti olemas.