Teisipäev, august 29, 2006

21. Peatükk: Vahemonoloog.

Vestaks siis natuke pajatusi möödunud nädalavahetuse sündmustest.
Ka "Volgal" on selles oma osa.
Pilte ma teen ka, aga ilmselt kunagi selle nädala lõpupoole.

Pühapäeval oli ühe mu tädi sünnipäev ja seal siis pakuti otseloomulikult head-paremat süüa-juua. Räägiti juttu, küpsetati õues veel viimaseid kordi liha ja tunti lihtsalt hääd meelt heast ilmast ja seltskonnast.
Sel ajal, kui teised väljas muljetasid, kutsus tädimees mind majja, kuna tal olevat mu "Volgaga" seoses mulle paar asja anda.
Jõudsime siis elutuppa ja seal ma nägin laua peal seismas paari raamatut.
Üks neist oli pruunide kaantega ja selline tavalise juturaamatu mõõtu, teine pappkaantega ja natuke suurem- kuskil A4 formaadis.

Asusin neid uurima ja ohhoo! Suurem raamat oli just see, mida mul vaja on ja mida ma vahelduva eduga taga olen otsinud:
"Volga" detailide kataloog!
Ehk siis see, mille alusel ma kunagi saan õiges järjekorras ja detailide kaupa auto kokku panna.
Teine, väiksemamõõduline oli aga GAZ 24 ja selle modifikatsioonide käsiraamat.
Kuid erines ta minu praegusest olemasolevast siniste kaantega GAZ-24 raamatust selle poolest, et see on vanem trükk (1975 a.), ehk siis lahtiseletatuna, seal on kirjeldatud ka esimeste seeriate GAZ 24-de erinevate sõlmede tööpõhimõtteid ja omapärasid.

Nüüd olen paar õhtut järjest uurinud nii detailide kataloogi kui ka seda "Volga" käsiraamatut ja vähemalt enda jaoks avastanud nii mõndagi.
Näiteks need tagumiste uste sisemised kroomitud käepidemed, mis mõnel pesupäeval tehtud pildil ehk veidi veidrad võivad välja näha ja mõne arust pärineda kuskilt trammi vms. sõiduki seest, ning ei pruugi ehk üldse autoga kokku sobidagi, siis kusjuures Gorki tehases ongi nad juba sellised paigaldatud, mitte mustast plastikust, nagu esiustel.
Nii et mis vähemalt tagauste linke puudutab, siis selle koha pealt on asi õige.

Uurides seda kataloogi, jõudsin ja jõuan järjest rohkem sellisele veendumusele, nagu mõned postitused tagasi siin juba korra isegi mainisin, et see auto ehitatakse nullist üles ainult uute ostetavate-tellitavate detailide baasil.
Kõik- alates laest kuni põhjani.
Sinna sekka siis kasutades olemasolevaid spetsiifilisemaid ja korralikke asju, nagu näiteks need eespool mainitud sisemised ukselingid,(sest et neid ei ole enam mitte kusagilt saada) ja ka "Volga" küljes olnud musta põhjaga lintspidomeeter läheb tema külge tagasi. Sest et see on juba nii kõnekas detail Koerus komplekteeritavatest "Volgadest", et juhul kui ma asendaksin tema olemasoleva spidomeetri uuematüübilise, ehk siis juba osutiga spidomeetri näidikuga, siis "Volga" poleks enam see, mis ta oli.

Siinkohal tuletaksin veelkord meelde, et ei maksaks ära unustada Tõnu Piiburi sõnu, et "tol ajal, (s.o. siis aastal 1987, mil see kõnealune must universaal tehasest väljus) jagati "Volgasid" ikka veel ainult ostuloa ja kindla limiidi alusel.
Need, kes päris uut autot Gorki tehasest ei saanud, nendele ehitati Koerus ka päris kvaliteetseid eksemplare."
Ning teadupärast mainis ka eelmine "Volga" omanik, et auto maksis tol ajal nn. mustal turul neljakordse Žiguli hinna.
Nii et tänapäeval ei näe enam sellist asja eriti mitte kuskil, et komisjonimüügis olevad autod võivad olla uutest, sama marki sõidukitest, mitmeid kordi kallimad.

Lisaks siia juurde, et kellel puudub ettekujutus, kuidas tolleaegne autode ost-müük käis, siis tsiteeriksin ühe väikese lõigu raamatust pealkirjaga "Nõukogude aeg ja inimene", mis on siis tol ajal elanud inimeste mälestuste põhjal kokku pandud. Soovitan kõigil see raamat osta ja lugeda. Saavad tolleaegsed inimesed oma mälestusi taaselustada (mina kaasaarvatud), ning noorem generatsioon, kellel võibolla puudub ettekujutus tolleaegsest riigikorrast, saab siis ehk pisutki aimu, kui äärmuslikes või arhailistes oludes kohati inimesed elama pidid.)

Autode jagamise nõukalik süsteem:

Uue auto saamise, täpsemalt auto ostuloa jagamise süsteem nõuka-ajal töötas plaanimajanduse alusel: fondid, limiidid ja kõik sellega kaasnev.
1986. aasta üldkogus oli Eesti NSV-le määratud 6300 autot.
Sellest 706 läks Eesti NSV Ministrite Nõukogule.
Linnadest sai Tallinn 452, Tartu 122 ja Kohtla-Järve 92 sõiduautot.
Eesti NSV Julgeolekukomiteele (KGB) läks jagamiseks 10 sõiduautot.
Sotsialistliku võistluse võitjad pidid saama 260 ja sõjalised asutused 10 autot.
Jaotuskavas "Vaba müügi ressurss" oli kokku 2481 autot.
Aasta jaotuskava eriline alalõik kannab nimetust "Eesti NSV Ministrite Nõukogu reserv", milles oli 229 sõiduautot.
1986-nda aasta II kvartalis "Volgasid" inimestele ei jagatud, küll aga muid marke.
Märkusena veel juurde, et nii mõnelegi võis saadud autoostuluba olla eelkõige soodne rahateenimise viis. Neid müüdi n.ö. mustalt ja vahel suisa kolmekordse autohinnaga edasi. Ostjaid leidus.
(Nii et sellisest vabast turumajandusest, nagu see tänapäeval kehtib, kus igaüks võis osta niisuguse auto, nagu talle meeldis, võidi ainult unistada.)

Aga kui nüüd jälle "Volga" remondiga seonduva jutu juurde tagasi tulla, siis ainuke asi, mis üldmõistes auto vanast kerest järgi jääb, on katus, kuna too ei ole roostes ja vigastatud või kasutuskõlbmatu.
Muidu kõik, või suuremalt jaolt ülejäänud asjad tulevad viimse kui seibini uued.

Et kuidas see asi (mõnede arust ka tohuvabohu või mõttetus) välja hakkab nägema ?
Asi (või tohuvabohu, või mõttetus- kuidas kellelegi) hakkab välja nägema selliselt, et neid asju või detaile tuleb hakata kataloogi alusel, iga lehekülje kaupa eraldi tellima. Suuremad asjad, nagu kereplekid, tuled, talad jne. jne lähevad muidugi vastavatesse kastidesse eraldi, kuid iga tilluke detail, olgu selleks kasvõi tühipaljas seib, mida siis mõne konkreetse lehekülje alusel laost küsida ja mis on saadaval, tuleb pakkida eraldi väiksesse kilekotti, kuhu siis kirjutatakse nii selle detaili laonumber peale, kui ka "Volga" kataloogi lehekülje number ja nimetus, kust see konkreetne jublakas pärineb või mis sõlme või detaili juurde ta kuulub.
Kõik need väiksed kilekotid paigutatakse omakorda suuremasse karpi, kuhu siis kirjutatakse omakorda selle kataloogi lehekülje number peale ja kuhu siis see kastitäis asju mõeldud on.
(Nagu praegugi, et asjad on eraldi kastidesse ära sorditud).

Et siis, kui ükskord auto kokkupanekuks läheb, siis võtab lihtsalt vastava kasti lahti, kus on kõik asjad kuni viimse seibini sees, ja siis saab hakata sellesama kataloogi alusel, näpuga vastava lehekülje pealt järge ajades, autot komplekteerima.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ega polegi eriti imestada, kui see praegu suht kehvas seisukorras must universaal omal ajal Koeru Autoremonditehases samamoodi kokku pandi, nagu ma just mõni aeg tagasi (vähemalt enda jaoks) välja nuputasin.
Sest et kui ma autot lahti võtsin, siis näiteks uste detailid, nagu lingid, aknatõstukid jms. olid küll paigaldatud kataloogis ettenähtud seibide-poltide-mutridega. Ülejäänute kohta ei julge niiväga pead anda.

Ja kui nüüd jälle meelde tuletada eelmise omaniku sõnu, siis konkreetselt tol aastal, mil ta selle masina ostis (aasta oli siis 1987), ilmus neid nn. mustale turule ehk komisjonimüüki ainult kaks tükki.
Ja väga võimalik, sest et kataloogi alusel üks auto niiviisi nullist üles ehitada ja komplekteerida, et pealiskaudsel vaatamisel ei teeks mõni võhik originaalil ja taastusremondist läbi käinud masinal vahet, see võtab ikka väga palju aega.

Ma ise arvan, et juhul kui ma nende detailide ostmisega olen isegi n.-ö. "mäele" jõudnud, ning autogi kereremondi juba ammu läbinud, ka siis võtab mul see kokkupanek vähemalt aasta, kui mitte rohkem.
Ennem kulugu selle kokkupanekuga rohkem aega, kui et hakata kellaga võidu rabistama.
Vähemalt saab auto korralikult komplekteeritud, mitte et kunagi hiljem peaksin hakkama teda jälle ekstra laiali võtma ja juba korra tehtud tööd uuesti ringi tegema.

Nii et eks siis näha ole, mis sest asjast välja tuleb.

Kommentaare ei ole: