Jah, aega sellega läks, aga vähemalt on ta nüüd tehtud ja tahaks loota, et selle paari päeva jooksul, mil auto nüüd seal kambris omaette kuivab, ta mulle esmaspäevaks mingeid "üllatusi" värvipinnale ei tekita.
Aga nüüd siis kõigest lähemalt.
Täna, kui kapott ja tiivad olid pealt lõplikult ära matistatud, lihvisin korra matistuskäsnaga ka auto üle, kuna taldlihvijaga lihvides võivad mõnedesse kohtadesse spiraaljad jäljed sisse jääda, mis pärast värvi lõpuni kuivades välja ilmuvad.
Kui igasugused lihvimisprotsessid tehtud, ajasin auto pesemispaika ning pesin kivikaitsepüstolisse pandud lahustiga ära esirataste koopad ehk lanzerooniplekid. Mõnedesse kohtadesse, kust põhjakaitsemastiks maha oli tulnud, olid ilmunud käelabasuurused roostelarakad ning omanik arvas, et võiks ühekorraga ka need detailid ära teha.
Et siis on vast lootust, et asi kestab sellisel juhul natukene kauem, kui ehk muidu.
Ütleks, et suht rõve töö on see veneaegse mastiksi mahapesemine ning lahustiga plödistamine. Kuigi mul olid nii respiraator kui ka kaitseprillid ees, et survega lendav lahusti silma ei pritsiks, siis kolleegid käisid küll vahelduva eduga pärimas, et "kas ma kavatsen siin kaua neid tappa ?"
Ega olgem ausad, see survega lenduv lahusti tekitas ikka parasjagu rõvedat haisu küll, olgugi et kõik ventilaatorid olid meil töös ning garaaziuksed lahti.
Lõpuks, umbes tunni möödudes, ma sain mõlemalt koopalt selle plöga maha pestud ning ajasin auto õue, tuule kätte kuivama:
Auto töökotta tagasi aetud, lihvisin koopaplekid roostelatakatest puhtaks ning lasin neile peale happe- ja täitevkrunti.
Senikaua, kui krunt kuivas, katsin autot kinni. Ka see võttis omajagu aega.
Lõpuks oli aeg sealmaal, et ma sain "Volgaga" podinal värvikambrisse sõita.
Podinal seepärast, et tal üks silinder millegipärast ei tööta ja siis ta teeb sellist väga paksus olekus ja kiiresti keeva mannapudru häält.
Läks selle katmisega aega, mis ta läks, aga varsti sain oma asjadega niikaugele, et lasin esimestele koopaplekkidele kivikaitse peale:
Senikaua, kui kivikaitse kuivas, puhastasin suruõhuga auto tolmust puhtaks ning hakkasin pindasid pesuvedelikuga e. silikoonieemaldiga pesema.
See töö ka tehtud, tõmbasin mõnedesse kere liitekohtadesse hermeetikut, et sinna mingi aeg vesi, tolm ja muud asjad vahele ei roniks ning seal väga "taidlema" ei hakkaks ja et samas ka see vaatepilt natuke esteetilisem jääks.
Värviks sai valitud GAZ markeeringu alt tavaline must kahekomponendiline akrüülvärv.
Ma ei tea, kas see must, mis raamatus oli, on olnud GAZ tehase värvilaboris algusaegadest peale, aga vähemalt on ta nüüd koodi järgi võetud, sest et ka mustad toonid, olgu nad nii tumedad kui tahes, erinevad üksteisest neisse lisatavate komponentide ning lisatoonide tõttu.
Nii et kui omanikul peaks kunagi tekkima vajadus kas siis värviparandusi vms. teha, siis ei ole tal muud vaja, kui et võtab selle koodi ja läheb värvipoodi ning talle segatakse selle alusel sobiv kogus valmis.
Värvimine ise käis.... kuidas ma ütlen.... katse-eksitus meetodil.
Ses mõttes, et nii auto kui ka jupid said peale omale kaks ja kolmveerand kihti värvi.
Kolmveerand kihti oli see kõige esimene kiht tegelikult, sest et ma ei teadnud, kuidas see värv aluspinnaga käitub või vastupidi.
Nii et esimene kiht sai seekord selline, mis suuremalt jaolt läikis, kuid mõned kuivad laigud olid sees.
Ja ka sisepindadele ma ei lasknud esimest kihti väga paksult peale, sest et kui sealt kusagilt servast oleks vana värv või krunt vms. "üles keetnud", siis oleks teda suht tülikas olnud likvideerida.
Senikaua, kui autole oli tiir peale tehtud ja ta kuivas, sain värvida kapotti ja tiibasid. Ja siis jälle vastupidi.
Lõpuks, peale kolme kihti sai tulemus selline natuke mustriline, kuna pealelastavate värvikihtide paksusega ma eriti ei koonerdanud:
Esitiib:
Auto ise:
Kapott:
Juhipoolne tagatiib:
Parempoolne tagatiib:
See, et värvipind just selline mustriline sai, mind eriti ei heiduta, sest et olenemata sellest, kui kalli või odava värviga tegu, vähemal või rohkemal määral jääb püstolist pihustatud värv niiehknaa mustrisse, nii et päris "lauspeeglisse" ei saa ühtki pinda värvida.
Tegelikult kui väga tahta ja kasutada selleks ka vastava viskoossusega värve ja häid püstoleid, siis saab mingil määral küll, aga mul pole mõtet mingit ülisiledat pinda taga ajada ja seoses sellega riskida värvi "jooksmaminekuga".
Põhiline, et värv oleks paksude kihtidena peal ja kataks aluspinna korralikult ära. Pärast, kui värv on kuivanud, siis pinna siledakslihvimise ja poleerimisega saan värvkattele läiget juurde anda.
Et mis ma ise selle "Volga" värvimisest arvan ?
Noh, ütleme nii, et lõpuks ometi sai ta nüüd valmis. Seda muidugi kõigepealt.
Õnneks ei läinud värv kusagilt jooksma ka, kuigi ma natuke pelgasin seda "Volga" küljeviigi all asuvat kaarja kujuga õnarust. Aga tundub, et läks õnneks.
Teiseks, mis puutub sellesse töö kvaliteeti, siis ma loodan, et vast omanik jääb ka rahule.
Eks siis muidugi näha ole, mida ta räägib, kui mul ükskord uksed, tagaluuk ja esipõll ka värvitud, auto ära poleeritud ja ta kokkupanduna peremeest hoovi peal ootamas on.
Need neli ust, tagaluuk ja esipõll saavad järgmise nädala jooksul krunditud-värvitud, sest et neid ma saan selle heleda GAZ 21 kõrvalt ka teha. See suurem töö on nüüd praeguseks möödas.
Ühesõnaga... aega selle autoga küll läks, aga asja vast sai. Ma loodan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar