See mööduv nädal oli ainult üks kuradima rabelemine.
Lisaks tavatöödele hakkas ka Volga uste komplekteerimisel igasuguseid iseloomujooni üles näitama: Küll ei sõitnud klaasid piisavalt hästi üles-alla, või siis ei saanud üht ega teist roostes polti lahti, mis vajalikku jublakat vana ukse küljes hoidsid- rääkimata vana värviga kinniplätserdatud liistudest ning tõrkuvatest ukselukkudest. Kui mitme tunni möödudes oli näiteks üks uks niiviisi ära komplekteeritud, et ta käis talutavalt kinni-lahti ning ka klaas sõitis oma soone sees ilma suuremate tõrgeteta üles-alla, siis polstri pealepaneku ajal hakkas ikka üks või teine asi jamama, mis päädis sellega, et tuli jälle polster maha võtta, luku- või aknatõstukisüsteem uuesti kruvidest lahti päästa ning hakata teda uuesti paika reguleerima.
Niimoodi kulus näiteks ühe ukse peale mitu tundi ning neljapäev läks sujuvalt üle reedeks.
Vahepeal, kui see vandumine seal ruumis, kus Volga asus, väga suureks läks, tuli mulle üks kaastööline appi, kes oli ka öösel tööl.
Ja nii siis see võitlus käis: kaks meest ja neli volga ust.
Kui see ustega rahmeldamine mul mingi aja pärast "üle viskas", läksin tegin jälle muid pakilisemaid töid ja siis mõne aja möödudes sai uuesti Volga juurde suundutud.
Igatahes väga tänamatu töö on see auto kokkupanek. Närve kulub rohkem kui arvatagi oskab.
Pilte ma sellest komplekteerimisest nimelt ei teinud, kuna too moment oli pildistamisentusiasm aatomitera suuruseks kahanenud. Ainuke mõte oli, et saaks tal need uksed ja asjad lõpuks külge ja kokku.
Täna sai auto korraks välja aetud, et ruum igasugusest vanast prahist ja tolmust puhtaks teha:
Järgmine nädal ootavad siis oma järge logarite paigaldus ja need eeelmainit pisitööd:
P.S. See hele triip, mis tagaukse peal paistab, ei ole mitte linnu "seesamune", vaid lihtsalt ühe metalltoru peegeldus värvipinnalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar