105. Peatükk: Tartu Motoshow 2007. Teine osa.

Tere jälle.

Täna ma püüan siis ühes postituses kokku võtta eilse ning tänase päeva muljeid ja elamusi, mis mul eile jäi kirjutamata, kuna "Motoshow" afterparty, mis toimus ööklubis "Pattaya", venis veidi pikale ja hommikul mu tervislikud põhjused ei lubanud eriti kaua arvuti taga olla.
Või noh... ütleme nii, et eks neid oli ürituse ajal teisigi, kes olid natuke eilsest peost "mõlkis" ja käisid hommikul hallide ning lömmis nägudega platsi peal ringi.
Aga päeva poole hakkas juba looma. Nii et siis sai juba inimestega rääkida ja suud lahti tehes enam ei kukkunudki hingeõhu tõttu kajakad taevast alla või kaasvestlejal juuksed peast välja.
Kusjuures ei saa mitte mainimata jätta, et ka nüüd olen ma kõmuliste ning kuulsate inimestega ühel peol viibinud, kuna "Pattayas" viibis ka kollases ajakirjanduses palju poleemikat tekitanud (nüüdseks vist juba endine) Kati Toots.
Seda ma teadsin, et ta on selline parajalt pikk ja peenike. Aga et ma tal peaaegu kaenla alt läbi võiksin kõndida, seda ei osanud ma küll arvata.
Nii et kui ma oleksin korralikult oma ema sõna kuulanud ja iga kord hommikuse pudru ära söönud, siis võibolla peaaegu oleksin talle pikkuse poolest parajaks kaaslaseks sobinud.

See afterparty koosnes siis tunniajasest sessioonist näitusest osavõtjate jaoks.
Kõigepealt pakuti igale sisenejale klaas veini. Vastavalt maitsele kas siis punast või valget.
Minus tekitas selline vaatepilt, üks neiu kahe veiniklaasiga, esialgu hämmastust ning ma küsisin ta käest et kas ei suuda otsusele jõuda, kumb siis rohkem maitseb ?
Seepeale mulle öeldi et ei, need klaasid on ikka külastajate jaoks mõeldud.
Kui ma lõpuks laua juurde jõudsin, siis nägin, et meie, peamiselt vanatehnikahuvilistest eksponentidest koosnev seltskond lasi juba isuga hammastel käia ning laud oli kokkukuhjatud toidust suisa lookas.
Egas midagi. Otsisin ka omale taldriku ning vaatasin rootsi laualt midagi sellist kerget ja söödavat kraami.
Üsna meie laua naabruses asus kohvilaud ning sinna oli organiseeritud ka üks paari ruutmeetri suurune tort, mis siis oli martsipanist koosneva igast pudi-padiga kaunistatud.
Kuna meie lauas istuv Retro MC klubi eestvedaja asus sellele tordile kõige ligemal, siis võttis ta omaalgatuslikult enda peale selle lahmooneka tükeldamise ning jagamise.

No ja nagu ikka, kui seltskond koosneb sellistest parajatest lõuapoolikutest, siis tahes-tahtmata saavad sellest ka kõrvalised isikud osa.
Näiteks kui keegi tuli endale lisaks kohvile ka tüki torti tahtma, siis küsisime kõigepealt, et kas roosiga või ilma ? Kui sooviti roosi või lillega torditükki, sai ta vastuseks et see on 25 krooni. Ilma roosita on 20 krooni.
See oli muidugi niisama naljaga pooleks öeldud.

Kui see "roosiga ja roosita" teema enam tordisoovijates sellist elevust ei tekitanud, siis mõeldi välja järgmine variant.
Niikui keegi jälle tordi- ja kohvilauale lähenes ning mõnele torditükile pretendeeris, siis küsiti tema käest juba, et "kas küüslauguga või ilma?"
Enamjaolt taheti ikka ilma, mille peale sai ta meie laudkonnast vastuseks, et siis ta võtab selle tüki omal riisikol, sest et meie ei tea, millisesse torditükki küüslauku on pandud ja millisesse mitte.
Meil igatahes oli taolise tegevusega nalja päris üksjagu ja ega need, kes nö. "küüslaugutorti" said, ka päris ükskõikseks ei jäänud. Päris paljudel vedas see situatsioonikoomika suunurgad üles.

Selle lolli mula ajamiselt pöörduksin nüüd veidi asisemate sõnavõttude poole.

Rahvast oli selle kahe päeva jooksul päris palju. Seda siis nii eile kui täna.
Eks ilus ilm andis ka omalt poolt ürituse õnnestumisele päris palju kaasa.
Tehti pilte, vaadati, uuriti, esitati küsimusi igasuguste tehniliste andmete kohta jne. jne.
Eks neid "eksperte", kes taolist ninaga mööda külgi jooksmist praktiseerisid, et vaadata, kui siledaks see konkreetne LTD aetud sai, oli ka seekord. Aga ma ei võtnud nende pläägutamist eriti tõsiselt. Kui nad nii targad on ja teavad täpselt, et mida, kuidas ja mismoodi tuleks auto juures lihvida-kruntida- värvida, siis võtku aga kätte ja vooligu kahe nädala jooksul ise mõni taoline valmis.
Iriseda ja pisivigu näpuga näidata/taga ajada oskame me kõik.
Teine asi on kogu see renoveerimisprotsess algusest lõpuni ise, oma käe peal ja etteantud aja jooksul läbi teha.

Eile hommikul sain teada meiega samas "vabaõhu stendis" viibinud meeste käest, et hommikupoole oli toimunud autode taga asunud nõlva peal veeavarii.
Ilmselt oli siis kusagil kaevukaane all mingi toru otsad andnud ja terve see pool muruplatsi, kus seisid Retro MC telgi kõrval Ameerika autod, oli veest üle ujutatud, nii et lirtsus.
Üsna veidi aja pärast polnud sellest murust seal eriti enam midagi järgi, arvestades kui palju inimesi kogu aeg edasi-tagasi kõndis.
Aga sellele uputusele pandi varsti õnneks Tartu Veevärgi meeste poolt piir.

Kuna näituse põhimõte ongi enamjaolt see, et "sära oma autoga ise ja lase ka teistel särada", siis ega mu eilne ja tänane tegevus reedesest suuresti ei erinenud.
Enamjaolt olin kuldse LTD juures ning jagasin soovijatele igasugust tehnilist ja mittetehnilist inffi, mis ma vähegi auto kohta teadsin rääkida.
Julgemad huvilised said natuke proovida ka autos istuda ja/või mootori häält kuulata.
Ja seda inimeste reaktsiooni, kui neil need kaks eelmainitud tegevust suu muigele vedas ja hea tuju tekitas, oli endalgi hea vaadata.

Nüüd aga võtaks päevakorda teema, mis mind ja paljusid teisi näituse eksponente, kes pidid väljas omi vanasõidukeid presenteerima, on pikemat aega vaevanud.
Sinnasamma välja, kohe vanade sõidukite naabrusesse oli üles pandud suur lava ning paar tribüüni, kus toimus autode helirõhu võistlus.
Nii.
Ma usun, et igal inimesel on vajadus ennast kuidagimoodi teostada ning mis selleks parem on, kui leida omale mõni meelepärane hobi. Hobid on toredad asjad niikaua, kuni nad teiste inimeste elusid ja olemist segama ei hakka.
Seda aga nood helirõhuvõistluste mõningad osavõtjad millegipärast hinnata ei oska.
Konkreetne näide:

Eile, kui rääkisin parasjagu jälle paarile huvilisele selle LTD-ga seonduvast, hakkas kusagilt kostuma ülimadalaid ja tugevaid bassihelisid.
Asja uurides selgus, et ühe dziibiga olid kohale roninud kaks "kuuevarbalist"(loe: lätakat), kelledel see kuues varvas oli vist kõrvakuulmise ja ilmselt ka mõistuse lõplikult ära võtnud.
Igatahes need neli korraliku paja läbimõõduga bassikõlarit, mis ühte, platsil seisvasse Toyota "LandCruiserisse" olid topitud, tekitasid minus täielikku hämmastust. Mille jaoks on vaja niisuguse juraga tegeleda ?
Ja asja puänt oli veel see, et need kaks kõrva- ja neeruhaiget ei suutnud ise oma dziibis muidu istuda, kui et pidid kõrvaklapid pähe panema.
No minge p....
Kus see loogika siis nüüd on ?
Inimene ostab endale mingi 100 000 krooni eest "tümakat" autosse ja siis veel 200-kroonised kõrvaklapid, kuna muidu on oht oma lokaatoritest ilma jääda.
Ikka eriti haige peaehitus peab mõnel olema.
Olgu ma saan aru, et see on mõnede arust "jumala äge" ja mingi hobi peab ju inimesel olema. Aga ärgu siis mingu oma hobiga nii pealetükkivaks, et selle all peavad ka need inimesed kannatama, kes taolist müra absoluutselt ei seedi.
Mul ikka päris mitu korda käis peast mõte läbi, et ma küsin kassast piletimüüjate käest kirjaklambrit või haaknõela ja torgin need džiibis olnud "pajad" pisikesi auke täis, sest et see madala bassi tümpsumine ja mürin hakkas endalgi kõrvadele- olgugi, et ma ise olin tollest müratekitajast mõnesaja meetri kaugusel.

Teine asi, mis lõpuks juba tõsiselt närvidele käima hakkas, oli see ennastunustavalt röökiv teadustaja, kes helirõhuvõistluse tulemusi rahvale ette kandis.
See tüüp võiks ausalt öeldes osta omale Statoili "stardipaketi" ja kusagil lageda platsi peal ennast niisama ajaviiteks põlema panna. Vähemalt tuleb ilus tuli.
Või siis järgmine aasta oma mikri ja kogu kraamiga kolida kusagile raudtee lähedale ning seal üle möödasõitvate rongide karjuda, kui temas see lõugamine ja need detsibellide numbrid nii suurt vaimustust tekitavad.
Kohati jäi mulje, nagu mingile kurtide peole oleks sattunud: Ümberringi kostus vali bassikõlarite tümps või kumin, mis kõlas sellisel sagedusel, et kõrvad kippusid lukku jääma. Ning kõige tipuks mingi säga lõugab kusagil lava peal taolisi imelikke numbreid, nagu käiks mingi lehmade eluskaalu võistlus.
Ikka "146 !" ,"150,3 !" jne. jne.
Kõiki näituse külastajaid taolise võistluse tulemuste väljalõugamine ja mölin absoluutselt ei huvita. Vahepeal ei kuulnud isegi seda, mida Ford LTD ja "Tšaika" juures seisvad inimesed mu käest küsisid, rääkimata sellest, et nii näituse eksponendid kui ka külastajad pidid omavahel üsna tihti lausa üksteisele kõrva karjuma, et midagigi aru saaks.
Nii et taoline "kõrva- ja neeruhaigete meelelahutus" ning tavalistele inimestele mõeldud autode näitus ei käi omavahel mitte kuidagi kokku.

Kui järgmine aasta korraldaja selles suunas midagi kardinaalselt ette võtnud ei ole, et sellist röökimist ja "tümpsu" inimestele talutavamaks muuta, või üldse mitte taolist üritust sellisel näitusel korraldada, siis ei maksa imestada, kui mingi moment on neil kusagilt üks punt kaableid läbi lõigatud.
Ja absoluutselt ei huvita, kas sellega kaasneb siis mingisugune trahv ja/või katkilõigatud kaablite asendamine või mitte.
Hea veel, kui see röökiv-lõugav teadustaja ja need bassikõlaritest kostuvate detsibellide demonstreerijad ei pea koju minema lillat tooni "prilliraamidega".
Igal taolisel asjal on piir ka lõppude lõpuks.

Aga nüüd siis on ilmselt selleks aastaks taoliste tehnikaüritustega asi ühel pool.
Hobiautod, milledega erinevaid üritusi külastatud sai, lähevad ära talvekorteritesse, et siis järgmine aasta uue hooga uutele sündmustele kokku vurada.

Mina veel sellepärast oma blogi kinni ei pane, vaid kui võimalus, kavatsen mõnedest isikupärasematest autodest, mis võibolla kunagi minu juurde töösse tuuakse, ikka samamoodi ülevaatlikuid postitusi teha.
Et siis nii autoomanikul ja teistel huvilistel oleks, mida jälle ajaviiteks lugeda.