118. Peatükk: Tööd Lincolni juures jätkuvad.

Nagu pealkirjastki aru saada võib, siis tegevust on mul Lincolni juures jagunud kogu aeg. Nii et igavust ei ole ma tükk aega pidanud tundma.

Näiteks üleeile sain ära värvitud stanged ja uste külge kinnituvad iluliistud.
Kui liistude puhul piirdus asi enamjaolt pindmise matistamisega, siis stanged nägid küll sellised välja, justkui oleks nad võtnud osa kõikidest tolle osariigi maffiasõdadest ja avariidest, kust see auto pärines.
Vähe sellest, et stangede värvkate oli igat erinevat võimalikku ja võimatut moodi kahjustada saanud, olid mõnedesse kohtadesse ka sügavad mõrad sisse tulnud. Kinni sulatada neid ei saanud, kuna tegu on taolise nõmeda plastmassiga, mis ei sula, vaid hakkab kuumenedes pudistama peenikest valget plastpuru.
Nii et mul läks selle liimimise ja muu plätserdamisega ikka hea hulk aega, enne kui ma need mõrased kohad enam-vähem kinni sain ning mõlemat stanget lihvima ja pahteldama võisin hakata.

Nii et olgu need USA autod muidu nii head kui nad iganes on, aga vot stangede, või üldse selle, (too aeg) autotööstuses kasutatud plastmassi koha pealt tuleks neile ameeriklastele lihtlabase, vene päritolu omava kuvaldaga aru pähe kloppida.

Aga pahteldatud, krunditud ja värvivalmis nad mul siiski lõpuks said.
Olgugi et nende tegemisel läks mul suhtkoht ohtralt seda va "autoremondi oskussõnastikku" tarvis.

Ukseliistud värvimist ootamas:


Veidral kombel see puki all olev viltune ratas ei tahtnudki õnneks plehku panna, kuigi oht oli täiesti olemas.

Lincolni stanged:


Värvitud liistud:


Esistange:


Ja tagastange:


Eile hakkasin siis otsast tasapisi autot kokku laduma.
Ega ta eriti õnnestuda tahtnud, kuna polte, kruve ja mutreid oli päris paras hunnik ja nende mõnede nädalate möödudes oli hakanud vaikselt osa asju meelest ära ununema, mis kruvi, mutri või poldiga milline Lincolni detail kinni käis.
Aga õnneks olin ma targu pannud iga ukse küljest ära võetud väikese jubina uksepolstri küljes olevasse tuhatoosi laekasse.
Nii et kui hakkasin seda "Legot" otsast kokku panema, siis ei pidanud neid väikseid nublakaid mööda autot taga otsima.

Nagu näha, siis Lincolnile hakkab mingisugune "nägu" pähe joonistuma. Olgugi, et tagantpoolt:




Tänaseks on jäänud siis veel äsjavärvitud esipaneel koos stange ja tuledega auto külge panna.
Samuti tuleb mul ka küljeliistud ustele liimida ja siis veel terve auto korra üle poleerida, kuna selle ajaga on must akrüülvärv kohati siit-sealt lahusti lendumise tõttu veidike tuhmiks tõmbunud.