87. Peatükk: Sm. Tamme "Volga" kokkupanek jätkub endiselt.

Esialgne plaan, auto omanikule see nädalalõpp üle anda, lükkub olude sunnil ja ajapuuduse tõttu edasi, sest et kuigi Volga paistab pealtnäha enam-vähem seisukorras, siiski on tema juures veel palju selliseid töid, mis oleksid vaja ära teha: värvkatte poleerimine, juhtmete ühendamine (esi- ja tagatuled ei taha millegipärast töötada) ja hulka muid selliseid suuremaid ja väiksemaid töid, mida ma ei hakka siin praegu üles loetlema, sest et neid on rohkem kui mõni.

See mööduv nädal oli ainult üks kuradima rabelemine.
Lisaks tavatöödele hakkas ka Volga uste komplekteerimisel igasuguseid iseloomujooni üles näitama: Küll ei sõitnud klaasid piisavalt hästi üles-alla, või siis ei saanud üht ega teist roostes polti lahti, mis vajalikku jublakat vana ukse küljes hoidsid- rääkimata vana värviga kinniplätserdatud liistudest ning tõrkuvatest ukselukkudest. Kui mitme tunni möödudes oli näiteks üks uks niiviisi ära komplekteeritud, et ta käis talutavalt kinni-lahti ning ka klaas sõitis oma soone sees ilma suuremate tõrgeteta üles-alla, siis polstri pealepaneku ajal hakkas ikka üks või teine asi jamama, mis päädis sellega, et tuli jälle polster maha võtta, luku- või aknatõstukisüsteem uuesti kruvidest lahti päästa ning hakata teda uuesti paika reguleerima.
Niimoodi kulus näiteks ühe ukse peale mitu tundi ning neljapäev läks sujuvalt üle reedeks.

Vahepeal, kui see vandumine seal ruumis, kus Volga asus, väga suureks läks, tuli mulle üks kaastööline appi, kes oli ka öösel tööl.
Ja nii siis see võitlus käis: kaks meest ja neli volga ust.
Kui see ustega rahmeldamine mul mingi aja pärast "üle viskas", läksin tegin jälle muid pakilisemaid töid ja siis mõne aja möödudes sai uuesti Volga juurde suundutud.
Igatahes väga tänamatu töö on see auto kokkupanek. Närve kulub rohkem kui arvatagi oskab.
Pilte ma sellest komplekteerimisest nimelt ei teinud, kuna too moment oli pildistamisentusiasm aatomitera suuruseks kahanenud. Ainuke mõte oli, et saaks tal need uksed ja asjad lõpuks külge ja kokku.

Täna sai auto korraks välja aetud, et ruum igasugusest vanast prahist ja tolmust puhtaks teha:




Järgmine nädal ootavad siis oma järge logarite paigaldus ja need eeelmainit pisitööd:


P.S. See hele triip, mis tagaukse peal paistab, ei ole mitte linnu "seesamune", vaid lihtsalt ühe metalltoru peegeldus värvipinnalt.

86. Peatükk: Sm. Tamme "Volga" kokkupanek jätkub.

Visalt, aga järjekindlalt selle musta auto kokkupanek siiski edeneb- olenemata igasugustest tööde käigus esinevatest tagasilöökidest või väljailmuvatest probleemidest.

Mitme mehega koos pusides saime täna ka esi- ja tagaklaasile uued tihendid ümber tõmmatud ning nad omakorda auto külge paigaldatud.
Samuti said täna muude tööde kõrvalt kojameeste alune õhuvõtuava, tagapaneel seestpoolt ning esipõlle nurgad uue värvikorra alla.
Panen siia paar pilti ka, muidu võibolla arvatakse et polegi nagu midagi tehtud:




Ka järgmised kolm päeva on mõnede toimetustega "Volga" juures sisustatud- lisaks tavatöödele.
Eriti suurt pole midagi teha: kõigest juhipoolsed uksed paika reguleerida ning kõik nad neli lõpuni ära komplekteerida, stanged auto külge kinnitada, logarid ära puhastada ning koobastesse panna, tuled jm. elektriasjandused ära ühendada, nii et nad tööle ka hakkaksid (ja tööle ka jääksid natuke pikemaks ajaks kui mõneks minutiks) ning kõige lõpuks auto veel kaks korda ära poleerida ning vahatada.
Eks neid pisemaid töid ole ka, mis esimese korraga kõik meelde ei tulnud.
Nii et ei olegi eriti teab mis hullu. Vist.

Niipaljukest võin veel lisada, et 8-tunniseid tööpäevi pole mul juba ammu olnud :)
Pigem kipub see tööl veedetud ajamaht ikka suuremaks kujunema.

85. Peatükk: Sm. Tamme "Volga" kokkupanek jätkub.

Nüüd selle paari päeva jooksul auto juures toimunud "märatsemise" tulemusena hakkab talle mingisugune nägu juba pähe joonistuma.
Vaid esipõlle nurgad ja kojameeste juures asuv õhuvõtuava plekk on pea ainsad asjad, mis veel uut värvikuube vajavad- ülejäänud on kõik mustaks tehtud.
Seda siis nii otseses kui ka ülekantud tähenduses, sest et nagu teise pildi pealt näha võib, auto on selle aja jooksul paraja tolmukorra alla mattunud.
Ustega on lood nii, et nad on nüüd lõpuks küll kõik värvitud( viimase neist lõpetasin eile öösel vastu tänast koos esipõllega), aga korralikult kinni-lahti käib neist neljast ainult üks parempoolne uks.
Ühte ust, nimelt juhi oma, pole veel üldse küljes ja tagumised uksed ajavad mu vist varsti hauda, sest et üks neist tagumistest ei taha kuidagi tema jaoks ette nähtud avausse sobituda ja teisel ei liigu aknaklaas nii sujuvalt üles-alla nagu peaks.
Nii et mul läheb veel ülekantud tähenduses vaja paljude "mingite emade abi", koos eesti- ja venekeelse "autoremondioskussõnastikuga", et ka need kaks tagumist, musta plekist jonnipunni korralikult oma ülesannet täitma hakkaksid.

Täna üritasin tegeleda veidi ka esiotsa kokkupanekuga ja midagi hakkab nagu vaikselt looma:


See külgmine vaade on muidugi veel olematu ja mitte midagi mainimisväärset, aga võibolla järgmise nädala jooksul mul õnnestub ta lõpuni kokku panna, sest et muid töid on vahele tulnud, nagu alati.
Ja nii jääb selle musta "Volgaga" tegelemiseks aega suhtkoht napiks.

84. Peatükk: Sm. Tamme "Volga" kokkupanek.

Ega täna suurt midagi teha ei jõudnudki- tagaluugi, uste ja tiiva reguleerimine ja paikasättimine võttis ikka päris mitu head tundi. Pluss siis lisaks veel see mõningane uste koostamine.
Kuna osa ukse sisse käivad karvase soonega harjastihendeid olid praktiliselt ära lagunenud, siis tuli mul hakata mõtlema ja nuputama, milliste uste tihendeid ma veel kasutada saan ja sama lugu oli ka igasuguste muude asjadega, mis ukse külge käisid.
Kuna eelmine kord ei oldud seda autot enne värvimist mitte just kõige paremini kinni kaetud, siis tuli mul kõik metallist liistud, ukselukud ja kõik muu taoline lahustiga ära pesta.
Ja eks nad olid muidu ka tolmused ning selle kleepuva mastiksiga koos.
Linke ma veel külge ei pannud. Need panen alles siis, kui mul värvkate poleeritud on.
Täna seda, tänu nende kahe ukse koostamisele, veel teha ei saanud.

Praegu on siis ajutine pilt selline:


Eestpoolt:

83. Peatükk: Musta "Volga" detailide värvimine.

Täna sai siis enne värvimist korraks ka uksi ette proovitud, et vaadata, kas ja kuidas nad sobivad ning kui suured või väiksed vahed uste ja kere vahele jäävad.
Kuna mõnede kuude tagustest uste reguleerimisest on juba käsi soe, siis sai seekord peaagu ilma suurema muterdamise ja vandumiseta uksed enam-vähem ühtlaste vahedega paika.
Targematega Volgaklubist konsulteerides sain selgust, et ega neid uksevahesid, kui on uued uksed või tiivad külge pandud, ei saa ealeski millimeetri pealt sama täpselt jooksma, kui olid selle auto vanad detailid, sest et stantspingi alt tulnuna nad kõik mingi millimeetri või paari võrra erinesid standardmõõtudest.
Nii et kui õnnestub uksed ja tiivad silma järgi enam-vähem võrdsete vahedega paika saada, siis on isegi tegu õnnestunud detailidega. Mõnikord ei saavat sedagi.
Nii et võib öelda, et parempoolse küljega läks peaaegu õnneks:


Kuidas juhipoolsel küljel need asjad istuma hakkavad, eks seda ole siis näha, kui mul tolle poole detailid valmis on.

Täna aga siis võtsin kätte ja võõpasin üle pagasnikuluugi ja kolm ust.
Kaks neist siis parema külje oma ja juhiuks.
Neljandat ust ma ei saanud kahjuks veel värvida, kuna tollel on veel vaja vana värv lihvkettaga maha võtta ja vaadata, mis ta endast kujutab.
Nii et tema jääb ilmselt järgmisesse nädalasse koos esipõlle ja esitiiva nurkadega.

Peale pindade lihvimist puhastasin uksed ja luugi õhu ja pesuvedelikuga ära ning ees ootas kambrisõit:


Kõigepealt siis muidugi happekrunt alla:


Kui eelnimetatu oli kuiv, siis järgnes talle vedelaks tehtud täitevkrunt:


Kui ka täitevkrunt oli veerand tunni möödudes kuiv, siis ei olnud muud, kui et värv valmis segada ja see valmissegatud ollus uste ning tagaluugi peale kanda:


Juhiuks:


Parempoolne tagauks:


Parempoolne esitiib:


Värvimuster on suur seetõttu, et pealekantud värv sai viskoossuselt suht paksuvõitu ning ka pealekantud kihid olid suht rammusad.
Seda seetõttu, et asjad kauem vastu peaksid, sest et nagu ma olen omaniku jutust aru saanud, siis suvist hobiautot sellest Volgast ei tule, vaid tal on plaan hakata oma autot ikka igapäevasõidukina kasutama.
Tagaluugist ma tegin ka pilte, kuid kuna ma oma amatöörluses ei osanud teda õige nurga alt pildistada, siis tänu sellele, et kambri seintes olevad lambid paistsid nii eredalt, avanes mulle arvutis oleva pildi näol vastu üks suur tume larakas, kust väga ähmaste piirjoonte järgi võis aru saada, et tegu on värvitud tagaluugiga.
Nii et eks seda luuki saab kunagi edaspidi ka pildistada, ma arvan.

Homme(õigemini täna siis juba) tahaks nad ära poleerida ja auto külge sobitada.
Siis ta vast hakkab nagu auto moodi kuju ka võtma, muidu näeb välja nagu mingi bagi.

Natuke proovisin poleerida ka autot, sest et kui värv liiga kauaks seisma jääb, siis ta lõpuks kuivab nii kõvaks, et teda on suht raske läikima saada.
Praegu on ta siis ainult jämedateralise pastaga üle lastud, et mingisugunegi läige tekiks.
Kui kõik jupid küljes, siis poleerin auto veel 2 korda üle.
Siis on vast lootust, et see must värv hakkab natuke rohkem särama:

82. Peatükk: Tasapisi edenev Sm. Tamme "Volga".

Nende mõnede päevade jooksul on mitme erineva asjaga tegeletud.
Veidike Sm. Tamme musta autoga ja otsast hakkasin tegutsema ka selle GAZ 21 kallal.
Viimatimainituga läheb ikka päris hea mitu nädalat, enne kui ta valmis saab, sest et seda savimist ja voolimist on seal ikka päris ohtralt.

Aga praegu näeb Sm. Tamme auto ajutiselt selline välja:


Ega siin eriti läikivat ja säravat vaatepilti ei ole. Parasjagu tolmune ja poleerimata, nagu ta on.
Värvkatte poleerimiseks läheb ilmselt siis, kui mul ka kõik ülejäänud detailid on värvitud ja külge pandud.

Sellel GAZ 21-el ma tõmbasin vahelduseks juhipoolse tagatiiva pahtli alla, et siis toda homme, kui aega saan, musta Volga uste värvimise kõrvalt hakata otsast hööveldama. Neid pindasid, mis samamoodi paksu pahtlit vajaksid, on sellel GAZ 21-el veelgi, aga ma tahan teda hakata detail detaili haaval tegema. Muidu kaob järg ära ja pärast jookse nagu sõge ümber auto ringi ja mõtle, kus viimati midagi tehti või siis jäi hoopiski tegemata:


Kuna Sm. Tammel oli neid uusi esiuksi väga vaja, sest et ta auto enda uksed olid omadega ikka kapitaalselt pe...s, siis soostus üks Volgaklubi juhtliikmetest, Sm. Tihhonov talle vastu tulema ning müüma talle enda varudest ühe paari.
Igatahes abi on nendest uutest ustest kõvasti, sest et kõige tähtsam on neil see kummitihendit hoidev alumine plekkserv. Kui too ära roostetanud on, siis kipub kummitihend oma soonest välja venima ning tagajärjeks võib olla lihtsalt vaatepilt ukse ja lävekarbi vahel lotendavast kummiribast.
Ja kuna see plekkserv on suhteliselt väikese kõrgusega ning suhtkoht spetsiifilise profiiliga, siis kahe põlve vahel või kusagil pingis teda nii täpselt järgi ka ei painuta.
Kuigi esiuksed olid uued, olid nad ilmselt kunagise transportimise käigus saanud väiksemaid ja suuremaid "mükse", mis tahtsid veidi pahteldamist ja seejärel lihvimist saada.
Nii et seekord ma tegingi nii, et pahteldasin pealmised tahvlid ära, kruntisin nad ära ning homme enne värvimist ma lasen uksed veelkord krundiga üle.
Siis juba nii seest kui väljast.

Uus esiuks:


Ja siin siis mõlemad juba krunditud kujul:




Ka tagumised uksed otsis Sm. Tamm "kuskilt" välja.
Kuna aga nood olid kunagi kusagil juba "mingi remondi" osaliseks saanud, siis nad ei näinud just mitte kõige paremad välja, sest et keegi tark oli haljastele ustele lihtsalt värvi peale lasknud, ilma eelnevalt neid kruntimata.
Seetõttu nüüd uksi suruõhuga tolmust puhastades hakkas see kunagi pealekantud värv tükkidena lahti tulema.
See tähendas seda, et mul tuli võtta drell, mille otsa oli kinnitatud sinine karedapinnaline ketas ning sellega värv kuni plekini puhtaks lihvida.
Natuke aega tolle ukse kallal toimetades vaatasin, et ei saa sellest uksest ikka asja, sest et alumise nurga sisse ilmus värvi alt nähtavale üks roosteauk, mis osutus läbi kahe pleki olevaks.
Lisaks sellele roosteaugule oli ka ukse alumine valtsiserv omadega läbi.
Nii et pidin tolle ukse paraku kõrvale tõstma ja proovima seda punase krundiga kaetud uut tagaust, mille Sm. Tamm oli kunagi Sm.Optimisti käest saanud.
Kuigi tollel uksel oli alumine serv teadupärast veidike eemalduv, võrreldes auto tiivakaarega, siis homme ma saan teda veel korraks enne värvimist ette proovida, nagu ka esimesi uksi, et vaadata, kuidas nad istuvad.

81. Peatükk: Sm. Tamme "Volga" värvimine.

Täna hommikul(s.t. siis laupäev), kui päike oli juba kõrgel ja kell sai 6, võis vähemalt seekord töökoja ukse südamerahuga lukku keerata, sest et lõpuks ometi sai üks väga piiikaleveeeninud ettevõtmine ühele poole.
Jah, aega sellega läks, aga vähemalt on ta nüüd tehtud ja tahaks loota, et selle paari päeva jooksul, mil auto nüüd seal kambris omaette kuivab, ta mulle esmaspäevaks mingeid "üllatusi" värvipinnale ei tekita.

Aga nüüd siis kõigest lähemalt.
Täna, kui kapott ja tiivad olid pealt lõplikult ära matistatud, lihvisin korra matistuskäsnaga ka auto üle, kuna taldlihvijaga lihvides võivad mõnedesse kohtadesse spiraaljad jäljed sisse jääda, mis pärast värvi lõpuni kuivades välja ilmuvad.
Kui igasugused lihvimisprotsessid tehtud, ajasin auto pesemispaika ning pesin kivikaitsepüstolisse pandud lahustiga ära esirataste koopad ehk lanzerooniplekid. Mõnedesse kohtadesse, kust põhjakaitsemastiks maha oli tulnud, olid ilmunud käelabasuurused roostelarakad ning omanik arvas, et võiks ühekorraga ka need detailid ära teha.
Et siis on vast lootust, et asi kestab sellisel juhul natukene kauem, kui ehk muidu.
Ütleks, et suht rõve töö on see veneaegse mastiksi mahapesemine ning lahustiga plödistamine. Kuigi mul olid nii respiraator kui ka kaitseprillid ees, et survega lendav lahusti silma ei pritsiks, siis kolleegid käisid küll vahelduva eduga pärimas, et "kas ma kavatsen siin kaua neid tappa ?"
Ega olgem ausad, see survega lenduv lahusti tekitas ikka parasjagu rõvedat haisu küll, olgugi et kõik ventilaatorid olid meil töös ning garaaziuksed lahti.
Lõpuks, umbes tunni möödudes, ma sain mõlemalt koopalt selle plöga maha pestud ning ajasin auto õue, tuule kätte kuivama:


Auto töökotta tagasi aetud, lihvisin koopaplekid roostelatakatest puhtaks ning lasin neile peale happe- ja täitevkrunti.
Senikaua, kui krunt kuivas, katsin autot kinni. Ka see võttis omajagu aega.

Lõpuks oli aeg sealmaal, et ma sain "Volgaga" podinal värvikambrisse sõita.
Podinal seepärast, et tal üks silinder millegipärast ei tööta ja siis ta teeb sellist väga paksus olekus ja kiiresti keeva mannapudru häält.
Läks selle katmisega aega, mis ta läks, aga varsti sain oma asjadega niikaugele, et lasin esimestele koopaplekkidele kivikaitse peale:






Senikaua, kui kivikaitse kuivas, puhastasin suruõhuga auto tolmust puhtaks ning hakkasin pindasid pesuvedelikuga e. silikoonieemaldiga pesema.
See töö ka tehtud, tõmbasin mõnedesse kere liitekohtadesse hermeetikut, et sinna mingi aeg vesi, tolm ja muud asjad vahele ei roniks ning seal väga "taidlema" ei hakkaks ja et samas ka see vaatepilt natuke esteetilisem jääks.

Värviks sai valitud GAZ markeeringu alt tavaline must kahekomponendiline akrüülvärv.
Ma ei tea, kas see must, mis raamatus oli, on olnud GAZ tehase värvilaboris algusaegadest peale, aga vähemalt on ta nüüd koodi järgi võetud, sest et ka mustad toonid, olgu nad nii tumedad kui tahes, erinevad üksteisest neisse lisatavate komponentide ning lisatoonide tõttu.
Nii et kui omanikul peaks kunagi tekkima vajadus kas siis värviparandusi vms. teha, siis ei ole tal muud vaja, kui et võtab selle koodi ja läheb värvipoodi ning talle segatakse selle alusel sobiv kogus valmis.

Värvimine ise käis.... kuidas ma ütlen.... katse-eksitus meetodil.
Ses mõttes, et nii auto kui ka jupid said peale omale kaks ja kolmveerand kihti värvi.
Kolmveerand kihti oli see kõige esimene kiht tegelikult, sest et ma ei teadnud, kuidas see värv aluspinnaga käitub või vastupidi.
Nii et esimene kiht sai seekord selline, mis suuremalt jaolt läikis, kuid mõned kuivad laigud olid sees.
Ja ka sisepindadele ma ei lasknud esimest kihti väga paksult peale, sest et kui sealt kusagilt servast oleks vana värv või krunt vms. "üles keetnud", siis oleks teda suht tülikas olnud likvideerida.
Senikaua, kui autole oli tiir peale tehtud ja ta kuivas, sain värvida kapotti ja tiibasid. Ja siis jälle vastupidi.

Lõpuks, peale kolme kihti sai tulemus selline natuke mustriline, kuna pealelastavate värvikihtide paksusega ma eriti ei koonerdanud:
Esitiib:


Auto ise:


Kapott:


Juhipoolne tagatiib:


Parempoolne tagatiib:


See, et värvipind just selline mustriline sai, mind eriti ei heiduta, sest et olenemata sellest, kui kalli või odava värviga tegu, vähemal või rohkemal määral jääb püstolist pihustatud värv niiehknaa mustrisse, nii et päris "lauspeeglisse" ei saa ühtki pinda värvida.
Tegelikult kui väga tahta ja kasutada selleks ka vastava viskoossusega värve ja häid püstoleid, siis saab mingil määral küll, aga mul pole mõtet mingit ülisiledat pinda taga ajada ja seoses sellega riskida värvi "jooksmaminekuga".
Põhiline, et värv oleks paksude kihtidena peal ja kataks aluspinna korralikult ära. Pärast, kui värv on kuivanud, siis pinna siledakslihvimise ja poleerimisega saan värvkattele läiget juurde anda.

Et mis ma ise selle "Volga" värvimisest arvan ?
Noh, ütleme nii, et lõpuks ometi sai ta nüüd valmis. Seda muidugi kõigepealt.
Õnneks ei läinud värv kusagilt jooksma ka, kuigi ma natuke pelgasin seda "Volga" küljeviigi all asuvat kaarja kujuga õnarust. Aga tundub, et läks õnneks.
Teiseks, mis puutub sellesse töö kvaliteeti, siis ma loodan, et vast omanik jääb ka rahule.
Eks siis muidugi näha ole, mida ta räägib, kui mul ükskord uksed, tagaluuk ja esipõll ka värvitud, auto ära poleeritud ja ta kokkupanduna peremeest hoovi peal ootamas on.
Need neli ust, tagaluuk ja esipõll saavad järgmise nädala jooksul krunditud-värvitud, sest et neid ma saan selle heleda GAZ 21 kõrvalt ka teha. See suurem töö on nüüd praeguseks möödas.
Ühesõnaga... aega selle autoga küll läks, aga asja vast sai. Ma loodan.

80. Peatükk: Musta "Volga" viimane lihv.

Nüüd selle nädala jooksul on asjad arenenud nii kaugele, et saab hakata mõtlema Volga värvimise peale.
Eks paar väiksemat tööd oli ka vahele topitud (nagu alati) aga värvimiseplaane nad õnneks ei muutnud.
Krunditud ja lihvitud kapott:


Esitiival ma matistasin kõigepealt sisepinna ära...


... ja peale kruntimist lasin sisse kivikaitset:


Siis on lootust, et vast ta peab natukene rohkem vastu ka.
Ja teise tiivaga tegin samamoodi.

Autoga on seis praegu selline, et ta on nüüd üleni ära matistatud.
Mõni koht tahab veel siit-sealt lihvimist saada aga üldjoontes on asi ühel pool:






Homme tuleb mul veel lahustiga ära pesta koopaplekid, esipõlle tagune plekkpaneel ning tagapaneeli alune plekktahvel. Koopaplekkidele lasen samamoodi krundi ja kivikaitse peale, nagu esitiibadegagi tegin ning nad lähevad samamoodi koos autoga värvi alla.

79. Peatükk: Oma järge ootamas on GAZ 21.

Täna toimetati meie hoovi peale niisugune masin:



See saab siis olema mu järgmise kahe nädala töö, kui Sm Tamme auto valmis on.
Kuigi ma algul natuke kahtlesin nendes juttudes, kus väideti, et suuri pahteldamisi ja voolimisi selle masina kallal teha ei tule, sest et nii mõnigi kord on jutt võrreldes enda silme ees avaneva vaatepildiga midagi muud, siis seekord mul ei tulnud auto juures tehtavate tööde mahusse eriti skeptiliselt suhtuda.
Eks haljakskäiatud kohti oli seal küll, mis on, nagu piltideltki näha võib, ilmselt mingi aerosoolkrundiga üle susistatud, et nad seismisega roostetama ei hakkaks.

Üks kõige suuremat voolimist vajav detail on ilmselt see juhipoolne tagatiib:


Eks neid laperdavaid pindasid tuleb vast veel lagedale, kui auto sisse on aetud ja lahustiga see aerosoolkrunt maha pestud. Aga eks seda ole siis hiljem näha.

Tegin kapoti alt ka paar pilti:




Aga seda peaks mainima, et auto on küll täielik "paugupill": poolest pöördest turtsatas mootor ilma toore klapi abita käima ja töötades ei teinud ta ka selliseid kahtlaseid turtsatusi, vaid podises ühtlase rütmiga.
Nii et süda on vanakesel täitsa hea :)
Muidugi rool on tal üpris kehvas seisus, nagu enamjaolt kõikidel tolleaegsetel Volgadel, mis liiga kauaks päikese kätte seisma olid jäänud.
Aga vähemalt käigukang oli tal roolisamba küljes- ehk siis nii, nagu peab.
Osad GAZ 21 omanikud on küll, ilmselt mugavuse eesmärgil, käigukangi põrandale toonud ja/või gaz 24 käigukasti külge aretanud, aga siis see auto poleks enam "see päris".
Nii et ilmselt konkreetselt selle auto omanik hindab asja autentsust.

Eks siis, kui järgmine nädal hakkan tolle autoga rohkem tegelema, siis räägin tema juures tehtavatest töödest ka pikemalt. Praegu on temaga ainult garaazi sisse- ja väljapodistamise rõõm.

78. Peatükk: Sm. Tamme "Volga" kruntimine.

Jällegi on nädalajagu päevi möödas viimasest postitusest.
Selle aja sees sain ma lisaks muudele töödele ka Sm. Tamme auto niikaugele, et võis juba mõelda tema kruntimise peale- nagu mul planeeritud oli.
Kuna ülejäänud asjad nagu uksed, esitiivad ja kapott suuremat savimist ei vaja(nud), siis nood ma jätsin järgmisesse nädalasse.
Vaid tagaluugil oli ühes kohas lauge mõlk sees, mis tahtis pahteldamist saada. Tema ma krundin ka järgmine nädal koos ülejäänud keredetailidega.

Aga auto sai siis lõpuks peale suurt lihvimist selline:






Kui erinevad krundid peal(happekrunt+täitevkrunt), siis nägi ta välja lõpuks selline:




Paarist kohast läks täitevkrunt jooksma ka, kuna ta sai tehtud liiga vedel. Aga tollest pole midagi, kuna taldlihvijaga saab need kohad siledaks lihvitud.
Järgmine nädal tahaks auto millalgi ära ka värvitud saada. Eks näis, kuidas õnnestub.
Seekord värvin ma auto enne ja jupid pärast. Siis saab uksed ja muu kraami kohe peale värvimist autole külge istutada ja vaadata, kuidas nad tiibade suhtes jäävad ka.