Esmaspäev, oktoober 20, 2008

189. Peatükk: Ühe kauakestnud otsinguteekonna lõpp.

Teadupärast oli mul see blogi algselt mõeldud ühe Vene päritoluga sõiduauto, täpsemalt öeldes GAZ 24-02 elustamisega seonduvate käekäikude kajastamiseks.
Kui too must, universaalkerega "Volga" oli mul praktiliselt pulkadeks harutatud, siis pidin nentima et mul ei jää muud üle, kui et hakata talle kõiksugu uusi detaile otsima, sest et auto oli oma aja ära elanud ning omadega täiesti läbi.
Ühesõnaga, ei olnud ühtegi keredetaili mis poleks läbi roostetanud ning polnud ühtki veermikudetaili mis ei oleks remontimist vajanud.
Oma tookordses kitsavõitu maailmapildis ning uduses lootuses uskusin et mul ehk tõesti õnnestub ta uuesti ellu äratada ning hakkasin intensiivselt, kust aga vähegi võimalik, talle uusi või vähekasutatud kere- ja muid detaile otsima ja ostma.
Õige pea sai aga selgeks et osasid keredetaile talle eraldi varuosadena kas praktiliselt üldse ei tehtudki, või siis tehti neid nii vähe, et nad olid juba "nõuka-ajal" defitsiit.
Kõige raskem oli (ja on vist praegugi) talle saada tagumise kerepoole osasid.
Ehk siis sisuliselt kõike seda mis seondub külgede, tagaluugi, varuratta paneeli, tagastangede ja muu sellisega.
Üht-teist siiski kogunes. Seda kõike oli paraku aga liiga vähe, et võiks öelda, et vajaminevad detailid on kõik praktiliselt koos ja auto taastamistöödega saaks pihta hakata.
Seetõttu sai alustatud mõne korralikuma analoogse masina otsinguid.
Ütleme nii et Eestis taolist tüüpi "Volgadega" on suhteliselt kitsas käes- neid liigub väga vähe. Osad neist, mida ma selle paari aasta jooksul olen müügikuulutustes ja oma silmaga näinud, on oma aja praktiliselt ära elanud.
Nii et asjalikku elulooma oleks saanud neist vaid ainult väga suure tahtmise, paksu rahakoti ning umbes Gorki tehase mõõtu varuosalao olemasolu korral.

Seevastu leidus aga ka korras isendeid. Kuna taoline auto, eriti korralik eksemplar, on paraku väga haruldane, siis on tema väärtus aastatega ainult tõusnud.
Seetõttu neid müüakse ka ainult kas nö. "siseringis", tuttavalt tuttavale, või siis oli ka paari-kolme taolise masina eest, mis kuulutustelehtedes ilmus, küsitud hind minu jaoks selline, et ma ei oleks suutnud omale ühekorraga nii suurt väljaminekut lubada.
Nii et mul ei jäänudki muud üle, kui ainult vaadata internetist ühe või teise universaalkerega "Volga" kuulutust, selle juures olevaid pilte ja hinda ning vaikselt mõelda, et kunas mul õnnestub endalegi mõni samasugune soetada.
Aeg ja aastaid läks, aga universaalkerega "Volga" ostusoov ei kadunud. Ta istus mul kogu aeg sees ning andis endast vahetevahel vaikselt märku.

Selle aasta suve võiks aga nimetada üheks pöördepunktiks mu elus.
Nimelt õnnestus mul siis ühe inimese kaudu saada omakorda ühe vanema meesterahva kontaktandmed, kelle valduses pidi samuti olema üks universaalkerega GAZ 24-02. Võtsin siis kätte ja helistasin auto omanikule.
Ega see esimene vestlus meil kõige kergemalt ei läinud. Pigem üle kivide ja kändude.
Mees oli suhteliselt tõreda olemisega, kui kuulis et "keegi" tahab JÄLLE tema "Volgat" omale saada. Nii et tema vastus koosnes ainult lühilausetest, stiilis:" No... mul on jah, mingisugune Volga. Las ta olla..."
Kuna ma sain hääletoonist aru, et auto omanik pole taolisest võõraga suhtlemisest eriti huvitatud, siis ei hakanud ma teda rohkem tülitama. Soovisin vaid head õhtut ja ütlesin et juhul kui tal peaks ikka kunagi soov tekkima oma autot näidata, andku teada.
Mina olin selle autoostu lootuse juba ammu maha matnud, kuni ükspäev helises telefon. Helistajaks oli seesama autoomanik, kes ütles et ta mõtles seda asja natukene. Et kui mul ikka tõsine tahtmine on, siis ma saan tulla autot vaatama.
Leppisime siis telefoni teel kummalegi sobiva päeva ning aja kokku ja ühel suvisel nädalavahetusel sõitsingi sinna, kus siis väideti olevat üks GAZ 24-02.
Kohale jõudes tuli mulle hoovis vastu üks eakas meesterahvas, kes juhatas mind ja mu vanemat generatsiooni sinna ruumi, kus see kõnealune masin seisis.
Autot nähes ning tema ümber esimest tutvuvat ringi tehes tundus mulle jälle, et aeg on seisma jäänud. Vaikuse katkestas esivanema küsimus, et kas see "Volga" on üle värvitud. Seepeale autoomanik muigas ja ütles et ei ole. Ta, s.t. "Volga" on tema enda värvi all, nagu tehasest kunagi tuli. Auto omanik suunas veel mu tähelepanu esipõllele, lävekarpidele ja tagatiiva servadele ning sõnas et muidugi aja jooksul kivitäketest tekkinud roostetäppide vastu ta midagi teha ei saanud- need pidi ta olude sunnil ära lihvima ning uuesti üle värvima. Seetõttu on mainit detailid ka autoga võrreldes teist tooni.
Mind selline väike asi aga muidugimõista ei morjendanud, vaid mõttes hakkasin kokku seadma kõige delikaatsemat küsimuste rida. Ehk siis seda, kas omanik autot on nõus müüma ning mis tingimustel.
Kui me aias, laua taga istudes selleni jõudsime, siis auto omanik ütles hinna, mis ta "Volga" eest tahab saada. Lisati juurde et müügiga kiiret ei ole. Mina korjaku rahumeeli raha ning andku talle siis millalgi teada, kaugel asjalood on.

Sellele kohtumisele järgnevat tegevust võiks nimetada keeristormiks töisel rindel.
Küll ma organiseerisin ja asjatasin omale tööd juurde, et võimalikult vähese ajaga küsitud summa kokku saada. See aga ei olnud määratud nii minema.
Nii et mul tuli vahepeal paar korda helistada auto omanikule ning paluda temalt ajapikendust.
Ma teadsin et asjaga tuleb kiirustada, sest et taolisi masinaid enam palju pole järgi jäänud. Kui auto omanik ootamisest lõpuks ikka ära tüdineb, siis paneb ta ükskord kuulutuse lehte ning nädala pärast on seegi masin läinud, sest et neid paksu rahakotiga tegelasi, kes Vene päritoluga sõidukeid jahivad, on Eestis küll ja küll.

Õnneks aga sain ma oma finantsprobleemidele varsti lahenduse ning eelmise nädala reedel läksin juba kindlalt kahel jalal ja neljal rattal tagasi sinna, kus ma viimati suvel käisin "Volgat" vaatamas.
Auto oli värava ette aetud ning tema, nüüdseks juba endine omanik autos ootamas.
Mees jagas mulle veel viimaseid näpunäiteid, mis selle autoga on tehtud ja mida ta veel teha vajaks. Samuti tuli juttu meil veel varuosadest, mida ta omal ajal oli "Volga" jaoks kokku ostnud. Neid pidi olema selline hulk, et mees soovitas mul mingisugune väike kaubik kusagilt otsida, kui ma tahan kogu kraami ära viia- sõiduautosse see hunnik ei mahtuvat.
Nii et ilmselt tuleb mul mingi aeg uuesti sinnakanti tagasi minna.
Kohapeal formaalsused korda aetud, võtsin suuna kohalikku ARK-i kus vormistasin dokumendid enda nimele ning seejärel võtsime suuna juba "Volga" uude koju.
Nii et paaripäevase hilinemisega oli reedel toimunud sündmus mulle samas nagu ka "väike" sünnipäevakink :)
Esimesel pikemal sõidul pidas "Volga" end uue omaniku käe all viisakalt üleval ning ei hakanud mulle oma iseloomu näitama. Mina olen praegu nii auto endaga kui ka tema seisukorraga päris rahul.


Järgmine päev otsustasin teda veidikene kasida ning peale sise- ja välispesu tegin sellest autost ka mõned klõpsud, mille kohta ma eelnevalt nii pika eepose kirjutasin.
Selline ta siis on- 1985 a. GAZ 24-02:


Auto oli ostetud tol ajal uuena valuutapoest ning oli algselt mõeldud ekspordiks.
Must iluvõre ja uuemat tüüpi esiots on tal seetõttu, et tegu on üleminekumudeliga. Ehk siis eesti keeles öelduna on talle kroomvõre asemele pandud uuema mudelitüübi, GAZ 24-10 iluvõre, esistange ja esipõll millel gabariidituled puuduvad. Samuti pole tal enam kirillitsas "Volga" kirjasid esitiibadel. Kuid samas on talle jäänud veel vanat tüüpi, nupuga vajutatavad ukselingid. Mitte klahvidega, nagu juba on GAZ 24-10-el, GAZ 24-12-nel ja 3102-el.
Kuna auto enda iluvõrel oli nurgast üks väike plasttükike puudu, siis panin talle ajutiselt uue, samat tüüpi võre ette, et see eestvaade natuke viisakam oleks. Võre servas jooksev hõbedane plastrant on vana küljes olemas. Nii et see ootab ainult päeva, mil ma ta ühes tükis viimatimainitu küljest lahti saan ja uue külge kinnitatud.
Kui tast nüüd tahta sellist "tõupuhast" GAZ 24-02-te, siis mul tuleks lisaks iluvõrele uute vastu ära vahetada ka esipõll ja esistange, lisada uued gabariidid ja stange "kihvad", mis raamistavad numbrilauda.
Viimatimainitud asju on mul õnneks varutud, nii et kui kunagi suuremaks auto kordaseadmiseks läheb, siis võibolla tõesti saab ta omale ka nö. "õige" näo.

Tagantvaade:


Tagastange nurgad ning keskmised osad, kuhu alla peituvad numbrituled, on omadega suhteliselt kehvas seisus- roostetäppe täis. Aga ka nende vastu on mul uued "rohud" olemas.

Vaade tagatiibade alaservadele, mis hakkavad järgmine suvi nõudma värviparandustöid:




Selle auto kolm kõige roostetavamat kohta. Neid ootab samuti järgmine suvi plekitöö ning väike kohtparanduslik värvimine:


"Legendaarsed" toruraamil asuvad dermatiinkattega istmed, kus puudub igasugune, tavalises "Volgas" esinev mugavus:


Pagasiruum:


Avatud varuratta luuk. Luuk on seest mingisuguse tavotise ainega kokku tehtud, seepärast näeb ka selline määrdunud välja:


Jäänus kunagisest tehasesildist, kuhu oli trükitud värvitooni markeering:


Mis sest autost edasi saab ?
Praegu seisab ta oma uues kodus varju all ning ootab järgmise aasta soojemaid ilmasid. Siis ma saan hakata temaga võibolla tõsisemalt tegelema- likvideerida ära need roostesed kohad ning teha vajalikud värviparandused. Autot üleni värvimisel ma ei näe mõtet, sest üldjoontes näeb ta suht sirge ja korralik välja.
Ma ei tea, aga eks tema enda värv annab vast ka talle mingil määral väärtust juurde.
Töid, mida tema kallal teha, on küll ja küll aga vähemalt esialgu piirdub see tegevus võibolla selliste väiksemate remonttöödega. Eks siis paistab, kui suure- või väikesemahuliseks need tööd võivad kujuneda, kui ma ükskord tõsisemalt asja kallale asun.
Üks asi mis vajab kindlasti väljavahetamist, on juhiiste. Praegune on oma aja ära elanud ja pole senise omaniku kereraskusele suutnud vastu panna. Nii et juhiistme seljatugi toimib sisuliselt katapuldi või kiviheitemasinana.
Millalgi tuleb siis hakata uurima, kellel oleks pakkuda pruuni dermatiinkattega juhiistet, mida oleks võimalik reguleerida endale sobivasse asendisse- mitte et tema reguleerib juhti sellisesse asendisse, nagu ise tahab.

Juhul kui järgmine aasta tuleb veel töörohkem ning tegusam, siis pole üldse välistatud, et võibolla mul õnnestub sobivate finantside olemasolul ehk omale veel mõni analoogne auto soetada.
Maitseid on muidugi erinevaid, kuid ma enda seisukohast võetuna arvan, et kuigi taoline auto oli mõeldud rohkem kaubanduslikuks otstarbeks, on minu jaoks temas miskit, mis paneb tänaval järgi vaatama.

Siinkohal kasutaksingi juhust ning tahaksin tänada neid inimesi, kelle otsese või kaudse abiga mul õnnestus see "Volga" osta.
Eelkõige aga lähevad tänusõnad tema esimesele omanikule, kes olenemata vahepealsetest "psühholoogilistest survetest" tema suunas, ei murdnud oma sõna ning ütles et see auto on juba ära lubatud.
See muutis nii mõnegi tegelase veriseks, kes oli samuti juba salamahti auto peale hammast ihunud, aga nagu "Volga" omanik pärast hiljemgi toonitas, et kõik on aumeeste mäng. Mina lubasin auto välja lunastada, tema lubas seda minu jaoks alles hoida. Ja kuigi mul ei läinud kõik nii nagu plaanitud, siiski "Volga" omanik ei lasknud minu erinevatel aegadel raporteeritud "finantsilistest tagasilöökidest" end häirida, vaid soovitas mul rahakogumist jätkata. Temal on aega oodata küll. Auto kuskile ei kaduvat.
Ja see pani mind omakorda rohkem oma halle ajurakke liigutama, kust ma vajamineva summa võimalikult kiiresti kokku saaksin.
Selline mitu kuud kestnud sõnapidamine ning ennast kõrvaliste isikute mahhinatsioonidest mitte mõjutada lasta, on tänapäeval üks väga harvaesinev nähtus.
Kui onu oleks tahtnud, siis oleks ta sellest autost väga kärmelt lahti saanud.
Tema aga uskus lõpuni, et ma saan selle autoostusumma kokku. Mina omakorda ei tahtnud tema lootusi petta.
Nii et minu suurimad tänuavaldused tema suunas :)

P.S. Tegin "Volgast" ühe väikese videoklipi ka:

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ei ole midagi kosta, väga väärtuslik leid. Siia kõrvale sobiks suurepäraselt nüüd mõni autentne ringraja-Volga. Nagu Mati Rumessen kunagi heietas, et esisild lükkas tikutoosi pikali ja kui mootor 180 pealt kepsu kinni tõmbas, lõikas see blokki nagu võise ringikujulise vao sisse...

Anonüümne ütles ...

Ei ole kedagi kosta, väga ilus lugu. Minu meelest muudab selle auto eriti väärtuslikuks (vaadates omaniku seisukohast) see, et sellist oli otsitud tükk aega ning ka see, et hoolimata kõigist raskustest sai ta ikkagi inimesele, kellele alguses lubati. Nagu Sa isegi ütlesid, tänapäeval jääb üha harvemaks seda, et mingit finantslubadust niisama peetakse.

Igal juhul, saad nüüd oma autot ka ehitada teiste autode vahele. Hoia teda hoolega, mis ma muud ikka oskan öelda :)

PS: ostetud sai ta vist ikka "päriseks", mitte "natuke ehitan ja müün maha"? Ma arvan, et ikka päriseks. Pärast on hea lastele rääkida ja veel etem, näidata :)

Vanatehnikahuviline ütles ...

Selle ringraja "Volga" ehitamisega on asi veidi kahtlane, kui mitte võimatu :)
Aga samas- iial ära ütle iial :)


Eks ta nüüd veidi kõpitsemist vajab, nagu vanad autod ikka, aga ma arvan ka et juba praegu on tal väärtust nii mõnegi kandi pealt.
Seda muidugi ei oska praegu arvata, kui palju või vähe tööd tema kallal teha tuleb, enne kui ma pole asjasse põhjalikult süüvinud, aga sooviks tast kunagi saada sellisel tasemel nö. liikuva eksponaadi, millega nii tee peal kui ka ülevaatuspunktis probleeme ei tuleks.
Musta numbrit ta veel oma vanuse(õigemini nooruse) koha pealt veel ei saa. Neljarattalised musta numbri kandidaadid peavad olema viimse seibi ja poldini prillikivid- ehk siis praktiliselt nagu uued. See aga tähendab seda, et mul tuleb terve auto pulkadeks lammutada, liivapritsiga põhi ära puhastada, vana värvi plekini haljaks lihvida, hakata uuesti kruntima-lihvima-värvima ning uutest juppidest ja muust pudi-padist teda kokku laduma.
See aga võtab tohutult aega ja raha, mida mul praegusel momendil ei ole.
Nii et ma katsuks jääda ikka selle esialgse variandi juurde, et teen tal need probleemsed kohad kerel ära, vahetan igasugused tihendid, tuled jms., kerge kosmeetiline ravi, värvkatte poleerimine ja vahatamine ning siis ei ole muud, kui et ta jääb selliseks suviseks pühapäevaautoks, mida ilusate ilmadega vahel "jalutama" viia :)


Sellist kommet mul ei ole, nagu mõnedes foorumites/klubides resideeruvate "vanatehnikahuviliste" puhul võib täheldada, et pinnitakse mõne papi käest tema kauaaegse rahakorjamise tulemusel kunagi poest ostetud Vene masin nüüd sandikopikate eest välja, tehakse kerge iluravi ja pannakse siis kirvehinnaga Soome müüki. Või kui ei panda Soome müüki, siis kohapealsest müügikuulutusest jääb läbi kumama umbes selline sõnum et kui te selle hinnaga nüüd seda Vene autot ära ei osta, siis müün soomlastele !
Niisugune aferistlus tekitab minus selliste inimeste suhtes täielikku nulltolerantsi.

Igatahes seda võin päris kindlalt öelda, et vähemalt niikaua kuni ma veel siin ilmas elan ja liikumisvõimeline olen, jääb see "Volga" minu valdusesse.
Selle mõttega ma teda nüüd küll ei ostnud, et saaksin kunagi mõni aasta hiljem kirvehinna eest mingitele x-tegelastele maha müüa.

Nii et ses suhtes olen ma auto eelmise(ühtlasi esimese) omanikuga mõnes mõttes sarnase mõttelaadiga. Kui "Volgat" käisin vaatamas, siis ta rääkis muu jutu käigus et mõned aastad tagasi, kui ta ühes tanklas "Volga" jaoks bensiini võttis, oli mingi mees ligi astunud ning tahtnud kohe sealsamas autot ära osta.
Oli talle pakkunud sularahas 50 000.- ja et umbes kohe läheb ja võtab pangaautomaadist raha välja. Sellepeale oli "Volga" omanik naerma hakanud ja ütles et senikaua, kuni ma suudan autoga omal jõul toime tulla, mina teda maha ei müü.
Ja samamoodi suhtun ka mina sellesse "Volgasse" :)

Juhul kui olemasolevale universaalile võibolla lisandub ajapikku mõni samasugune mudel, siis on see ainult hää, sest et sellisel juhul on neid juba kaks :)
Kui aga seda ei juhtu, siis ega sellepärast ei jää elu seisma ka :)

Anonüümne ütles ...

Tere!

Olen seda ajaveebi aegajalt sirvinud. Algas see ju tõesti oma "Volga" otsingutest ning nende leidmiste rõõmudest. Hea meel selle üle, et autor pöördus tagasi n.ö. juurte juurde.

Õnnitlen 7 kohalise "Volga" soetamise puhul!

S. Kukk
Mustamäelt

Vanatehnikahuviline ütles ...

Tervist.

Õnnitlused vastu võetud :)