Kolmapäev, oktoober 01, 2008

187. Peatükk: Tartu Motoshow 2008. 1 osa.

Tere jälle üle pika aja.
Kõigepealt pean vabandama blogilugejate ees, kes on juba pikemat aega pidanud jälgima vaatepilti "tumm leiliruumis". Ses mõttes et pilt on, aga häält eriti pole, s.t. juttu. Põhjus oli selles, et mu trükimasin, millega ma pilte ning lalinat postitustesse panen, oli hea jupp aega remondis. Kõigepealt seisis aparaatos nädal aega ootejärjekorras, siis võeti ette ning talle tehti korralik "klistiir".
Nii et tundub et nüüdseks on asi jälle mõneks ajaks korras.

Mis siis vahepeal toimunud on ? Ütleks et igasuguseid asju.
Kõige põhilisem neist, millest ma kavatsen ka pikemalt juttu teha, on juba pealkirjas ära mainitet. Lühematest uudistest võiks mainida niipaljukest, et see punavalge Buick on samuti lõplikult valmis. Tema osales samuti koos teiste päritolu-, liigi-, ja margikaaslastega selsamal näitusel ja praeguse seisuga on ta põhimõtteliselt juba müüdud. Tema tulevane omanik käis ühel nädalavahetusel kohapeal autot vaatamas ja tundus et üldine vaatepilt, sõiduomadused ja seisukord vastsele Buicki omanikule meeldisid.

Järgnevalt näitangi mõningaid pilte autost valmiskujul. Siplemist, rabelemist, unetuid öid ja pikki tööpäevi temaga küll oli, aga vähemalt on see nüüd selleks korraks vast möödas:





Siin (veel) koos praeguse omanikuga:








Võiks öelda et ka selle 1959 a. kupee Cadillaciga seonduv, mis hea jupp aega plekksepa juures seisis ja mis viimati tehtud piltide peal üpriski lootusetu välja nägi, asi mõnevõrra liigub. Tema sai toimetatud mõni nädal tagasi liivapritsi ja nüüd on teda sealt õige pea ka tagasi oodata.
Saab siis varsti näha, mis vaatepilt autost avaneb.
Ma arvan et tolle autoga läheb plekksepal ikka päris mitu kuud aega(kui korralikult ja rahulikult teha), enne kui ma saan omakorda ise selle sõidukiga tegelema hakata.
Ja mul võib temaga omakorda minna veel kauem kui paar kuud. Seda siis juhul kui jällegi, korralikult ja rahulikult teha.

Aga asuks siis põhiteema juurde.
Tartu Motoshow-l oli mul siis au juba teist korda viibida. Eelmine aasta oli siis teadupärast esimene kord. Kuna eelmine aasta jättis meile mõruda maigu/mulje just meie kõrval olevate "tümakavendade" vegeteerumine ning nende võistlemine stiilis" kellel plärtsub kõige kõvemini", siis seekord soovisime USA sõidukite esitlemiseks natukene vaiksemat territooriumi, kus oleks võimalik nii omavahel kui ka näituse külastajatega inimese moodi rääkida- mitte et peab pidevalt üksteisest üle röökima nagu mingisugused kõrvahaiged.
Kuna ürituse ametlikud avamispäevad olid reede, laupäev ja pühapäev, siis tuli juba neljapäeval nii Tarmol, kellele kõik need meie boksis seisnud USA autod kuuluvad, kui ka minul hakata tegema kiireid ettevalmistusi ja sõidukite transportimisi meie jaoks valmis sätitud platsile.
See ettevalmistus hakkas pihta küll isegi juba mitu päeva varem, sest et osad eksponaatidest olid päikese käes seismisega juba tuhmiks muutunud ja nii ma pidin neile poleerimisaparaadi ja -pastaga vähe värskemat välimust andma.

Aga valmis nad said ja kohale ka viidud.
Rivi sai siis pildistatuna nö. tagurpidi, s.t. kui selg ees sissepääsu poole liikuda. Ehk siis maakeeli öelduna, näituseplatsile sisenevate inimeste suhtes vastupidises suunas:

1930 a. Chrysler 66:






Sellel viimasel pildil, teh. andmete paberi allservas olev netiaadress on autoomaniku vastne blogi, kuhu ta on siis samamoodi enda autod üles pannud. Pildid ja jutt nendel juures. Nii et kellel viitsimist ja huvi, saab Tarmo blogi tema valduses olevate autode kohta külastada sellelt aadressilt: http://usaautod.blogspot.com.


1977 a. Chevy Corvette:




1960 a. Chrysler Imperial:




Seoses selle Imperialiga toimus meil reedel huvitav situatsioon.
Kuna külastajaid oli nimetet päeval suht hõredavõitu, siis ei pööranud ei Tarmo ega ka mina neile eriti pingsat tähelepanu, vaid ajasime kas omavahel juttu või siis jalutas kumbki ajaviiteks niisama autode taga asuva telgi juures ringi. Üks hetk aga liikus Tarmo selle musta Chrysleri poole, kuna külastajate seast ühele mehele näis kõikide tunnusmärkide järgi see must masin millegipärast suurt huvi pakkuvat. Nad jutlesid seal ikka päris hulk aega. Mees vaatas kapoti alla, istus autosse, uuris näidikuid, pani mootori käima jne. jne.
Lühikokkuvõte: autost oldi huvitatud ja sõna otseses mõttes ostetigi sellisel kujul ära, nagu ta praegu on. Kuigi ta vajab pleki- ja värvimistöid päris suures mahus, siiski vastset omanikku see ei heidutanud, vaid ta oli oma ostus nii kindel, et maksis järgmisel päeval ära ka väikese käsiraha selle auto eest.
Ega taoline asi võttis mõttes ikka karbi lahti küll, sest et Tarmo ei toonud neid autosid üldsegi mingi müügimõttega platsile vaid et saaks lihtsalt rahvale näidata, missuguseid masinaid kunagi tehti. Rääkimata sellest et tavaliselt inimesed niiviisi mingisuguse näituse raames naljalt nii vanu ja nii väheesinevaid sõidukeid "lambist" ära ei osta. Tundub aga et see sõiduk oli vastsele omanikule nö. "love at first sight", et ta ei saanud muudmoodi kiusatusele järele anda, kui et lihtsalt pidi selle masina endale saama.
Iseenesestmõista on see hea nähtus, kui on selliseid, positiivses mõttes isikupäraseid "hulle", kes ei satu vaimustusse mingisugusest tänapäevasest spoilerdatud ja vilkuvast-lurisevast plastmassSalvokast, milliseid võib igal tänavanurgal leida ning milledest paljud maksid platsil ja näitusehallides võrreldes selle musta Imperialiga mitmeid kordi rohkem.
Nii et kokkuvõtteks võib öelda et kõik jäid ilmselt rahule. Nii ostja kui müüja.

Jätkaks aga siis pooleliolevast kohast.
1968 a. Chrysler Newport:




1964 a. Mercury Montclair:




1962 a. Cadillac 62 DeVille:




Ja kõige lõpuks siis eespool kirjeldet 1955 a. Buick Super:




Nii et see rivi nägi näitust vaatama tulnud külastajate suhtes niisugune välja:



Pilte tegin veel teistestki vanematest sõidukitest, mis asusid nii hallis sees, kui ka halli ees.
Sellest kõigest aga juba järgmises peatükis.

Kommentaare ei ole: