Aga polnud viga. Varsti tuli rahvale jälle eluvaim sisse ning suundusime ööbimiskoha naabruses olevasse restorani, kus siis pakuti kerget hommikust "linnupetet": Praemuna(härjasilm), soovi korral pelmeene, tass kohvi ja/või mahla.
Tagasi autode juurde jõudes kraamisin pildimassina vutlarist välja ning hakkasin hagija instinktiga ringi nuuskima, et mida huvitavat/vaatamisväärset jäädvustada saaks.
Parklas, meie selja taga seisis üks kerge tuuningu osaliseks saanud "Volga":
Meie öömaja ees olev puhkekompleksi üldplaan:
Selle kõrval oli vasakut kätt taoline toonekurgedega installatsioon:
Martin meie öömaja "peaukse" ees:
Üks näide valgevenelase leidlikkusest. Ise ei oskaks sellise asja peale tullagi.
Tavalisest autorehvist on käepäraste vahenditega tehtud niisugune luige moodi kuju:
Parklast vasakut kätt seisid taolised väikesed kämpingud...
... ja nendest omakorda paremat kätt asus selline miniatuurne puhkenurk:
Silt maja seinal:
Kurepesa installatsiooni all oli selline viit, mis näitas üüripunkti asukohta:
Ning sildi juures asusid maas niisugused metallist valmistatud lilleõiekujulised vaasid:
Parklast paremat kätt oli üks remondi ootel külalistemaja:
Ning parklas sai ilmselt ühe hoone nurga taga dušši võtta, nagu näitab uksel asuv silt:
Veel viimased mõttevahetused ja asusimegi õige varsti teele:
Esimese asjana Braslavis läksime kohalikku panka, kus siis vahetasime oma kaasavõetud dollarid ja eurod kohaliku raha vastu. Finantsasjad korda aetud, suundusime kesklinna poole, et tutvuda mõningate kohalike vaatamisväärsustega:
Kõigepealt tegime ühe kiriku juures peatuse.
Martin, kes pildil, ütles et pildista nii, et need sarad ka jääksid peale. Et siis oleks nagu väike kontrast- tavasurelik omas elemendis ning taamal kõrguv kirik:
Kui trepist üles jõudsin, siis paremat kätt künkaserval seisis niisugune... kuidas nüüd öeldagi... risti ettelöömise nurgake, või midagi sellist:
Sellest natuke maad edasi, trepist alla minnes oli aga hoopis niisugune koht:
Kõik kiriku aknad olid kaetud taoliste vitraažidega, kus oli kujutatud erinevaid pühakuid:
Kirik eestvaates:
Paremat kätt, peaukse kõrval seisis veel üks rist:
Selle punastest tellistest kiriku vastas, üle tee, asus omakorda (vist)õigeusukirik:
Ega Braslavis rohkem suurt midagi vaadata polnudki. Võibolla oli neid vaatamisväärsusi nagunii veel, aga kuna meil oli sihtpunkt ikkagi Minsk, siis pidime hakkama sinnapoole sõitma.
Tee peal jäi meile kaamera ette väike palkidest hütt, mille kõrval asusid niisugused silindriliselt laotud puuriidad. Vaatepilt, mida Eestis eriti palju ei kohta:
Kui hütist pildid tehtud ja hakkasin tagasi autosse minema, äratas mu tähelepanu kaugusest kostuv ühetooniline kapjade klõbin. Ootasime siis kõik, kunas hobusõiduk lähemale tuleb, et temast veidi parema pildi saaks:
Tee peal jäi meile ette jälle üks järjekordne linn, mille nimi mul on juba meelest läinud. Algul tiirutasime niisama ümber keskväljaku, otsides mingisugust parkimiskohta, kuhu autod paigutada saaks. Kuna Ivo ja Alex tahtsid osta mingisuguseid kohalikke pirukaid tee peale ning panid kabjaplaginaga poe poole, siis senikaua pidi ülejäänud seltskond mõnevõrra liiklust rikkuma ning parkisime autod olude sunnil sellisesse kohta, kuhu neid (vist) poleks panna tohtinud.
Õnneks aga keegi kohalikest korravalvuritest meid too moment ei märganud, et oleks tulnud trahvi tegema vms.
Kui kaks "näljahädalist" poest tagasi jõudsid, siis ütles Martin, et siit natuke maad edasi pidavat lahtine turg olema. Et võibolla saab sealt midagi tee peale söödavat. Võtsimegi suuna turuplatsi poole.
Värava kohal kõrgus niisugune silt:
Kuigi turg oli avatud, ega seal eriti suurt valikut polnud. Nii et meie käik läks mõnes mõttes veidi luhta. Mõtlesime, et mis siis ikka: lähme üle tee asuvasse bistroosse, ehk saab sealt omale midagi hamba alla.
Bistroo kõrval asus ka üks toidukauplus, kust pudenes välja paar müüjat, kes naeru kihistades meid silmanurgast piidlesid ning tee ääres seisvaid "Cadillace" teineteise võidu kommenteerisid:
Bistroos oli valik selline lihtne: mõned pirukad, paar kiluvõileiba(!), saiakesed, mõned salatid ning neile lisandus veel erinevaid napse ja ka lahtist õlut oli võimalik osta. See oli veel kusjuures nö. "elus õlu". Seda võis ära tunda tema omapärasest maitsest, mis ei olnud üldsegi mitte halb.
Kui igaüks oli müüja käest saanud oma portsjoni kätte, istusime laua ümber maha ning lasime hammastel käia.
Peale meie kohvikus rohkem rahvast ei olnudki. Vaid üks keskealine meesterahvas istus leti ääres ning jõi keskendunud ilmel topsist kohvi. Meie ajasime omavahel juttu, kui seesamane letiäärne mees hakkas ühtäkki meie lauda plasttopsides kohvi tooma. Vaatasime üksteisele lolli näoga otsa nagu tummad leiliruumis ning pärisime, et "Kesse kohvi tellis ?" Igaüks raputas pead. Meesterahvas aga jätkas kohvide toomist.
Lõpuks istus ta ise ka meie juurde ning hakkas juttu rääkima.
Selgus, et ta oli meie kõneviisist aru saanud, et tegu välismaalaste ning eestlastega. Ega ta muidu meie jutu põhjal poleks osanud rahvust määrata, aga ta rääkis, et lapsepõlves olevat ta suviti käinud Pärnus puhkamas ning kui sa mingi teatud aja võõras keskkonnas oled, hakkad paratamatult umbkaudu aimama ka mõningate sõnade hääldust ning intonatsiooni.
Muuhulgas päris ta meilt, et mis puhul siis nii kaugele tulime ja kuhu minek. Rääkisime oma sõidu tagamaid, palju meid sinna minemas on, missuguste autodega ja mis üritusega tegu.
Jutu lõppedes surus ta meil kõigil kätt ning soovitas kindlasti tagasi tulla, kuna Valgevenes on palju kohti ning vaatamisväärsusi, mida külastada. Seda me lubasime kindlapeale teha.
Kui kõhud täis, põikasime korraks ka kõrvalasuvast kauplusest läbi, et tee peale midagi söögiks kaasa osta. Mõtlesime, et niisuguse ilusa ilmaga oleks patt kusagil kinnises ruumis einestada. Kaupluses olevad noored müüjad olid muidugi elevil, sest et mitte iga päev ei satu nende linnaossa niisuguste autodega liikuvaid meesturiste.
Ostud tehtud, liikusime edasi Minski suunas.
Tee peal möödusime nii kirikutest...
... kui ka omapärase kujundustega hoonetest, milledel rahvuslike motiividega pannood seinte peal:
Sõidu ajal võis ka selliseid mälestusmärke tee ääres näha:
Jällegi üks hobusemees kartulikoormaga:
Kuna ilm oli ilus, siis pidasimegi varsti tee ääres kinni, et teha üks söögipaus:
Selline meil see menüü oligi: Lihakonserv "Õllesakuska", sibul, leib, ning jupp mahlakat sinki. Ja muidugi õlu:
Kusjuures konservipurgi taga olevale sildile oli trükitud niisugune luuletus:
"Вкусен НЯМ и НАМ и ВАМ,
детям, взрослым и друзьям,
Чтобы вкусно было ВАМ,
покупаите все НЯМ-НАМ !"
Teekonda jätkates jäid objektiivi ette jälle mõned kirikud...
... ning tänavate kohal rippuvad loosungid:
Seda hoonet ning järgmisel pildil olevat autahvlit ma pildistasin ka eelmisel korral. Nii et mõnes mõttes juba tuttav koht:
Kusjuures suhteliselt sagedasti võis Valgevenes liikumas näha taolisi topeltkabiiniga UAZ kastiautosid:
Üks teeäärne monument:
Ja hoopis teistsugune "monument":
Nii kaugele, kui silm võttis, oligi maastik selline vahelduv- kord künkad, kord orud:
Kui jõudsime ühte maanteeäärsesse külla, äratasid meie tähelepanu kahel pool teed olevad loomade aedikud. Pidasime autod kinni, et jalgu sirutada ning teha kohaliku "loomaaiaga" lähemalt tutvust:
Martin ütles, et kuna naised(olenemata rahvusest) paigutavad meid sigadega nagunii ühte evolutsioonilahtrisse, et siis peaks kohalike "liigikaaslaste" juures ka ühe pildi tegema:
Siin siis veel mõned pildid kohalikest...
... ja üks väike videolõik samuti:
Sigadest järgmises aedikus olevad hirved vaatasid meid vist nagu merelehmi.
Umbes et mis kahejalgsed ja võõrkeelsed imeloomad need nüüd niisugused on:
Sõraliste vastas, üle tee, olid aga hoopis niisugused "jaanakanad":
Kuna üks neist "kanadest" oli vist natuke edeva loomuga, siis ta esitas meile, talle omasel moel, ühe kohaliku Valgevene rahvatantsu:
Jaanalindude kõrval olid aga omakorda kolm hobust.
Algul polnud nad eriti seltsivad, aga uudishimu sai eelarvamustest võitu ning lõpuks tulid ka nemad uudistama, et kes need niisugused on, kes neid aediku tagant jõllitavad:
Ja üks väike videoklipp ka hobustest:
Arno ja Eno muljeid vahetamas ning taamal üks tööliste seltskond "Cadillaci" takseerimas:
Tee peal möödusime mõnedest küladest...
... milledest osade majapidamiste ümber asusid niisugused kirjuks värvitud aiad:
See tuuleveskite ehitamine aedade kaunistuseks näib sealkandis suhteliselt popp teema olevat:
Vahetevahel võis tee peal näha ka rahvusvärvidesse maalitud bussiootepaviljone:
Ühest järveäärsest piirkonnast mööda sõites seisid tee ääres niisugused viikingilaeva kujulised puhkekohad:
Kuna tee peal võetud kerge eine läks autos, lõhverdamise käigus kulunud energia nahka, siis hakati arutlema, kus võiks mõne pikema peatuse teha ning valge inimese moodi, laua taga noa ja kahvliga taldrikult süüa. Seetõttu tegime ühes teeäärses parklas peatuse ja senikaua, kui rahvas pidas autode juures "sõjanõu", klõpsisin parkla juures asuvast järjekordsest sanatooriumist mõned pildid:
Peasissekäik:
Värava juures seisis selline kuju:
Väravast sisse minnes sattusin ühte väikesesse puhkenurka...
... kus asusid niisugused puidust, käsitsi valmistatud istepingid:
Kusjuures iga pink oli erineva temaatikaga:
Kui autode juurde tagasi jõudsin, siis oli vahepeal rahvas otsusele jõudnud, et kuna sõita on päris palju maad, siis kusagil ekstra söögikoha otsimisega me aega raiskama ei hakka, vaid ostame tee pealt mingit söögipoolist ning peame mõnes teeäärses puhkekohas ühe väikese lõuna.
Varsti jäigi meie teele ette üks väike kohalik külapood, kust ostsime kaasa kohalikku söögikraami. Muuhulgas küsisime müüja käest, et kas teil mingit head rahvuslikku napsi on pakkuda. Müüjatädi soovitas meile ühte palsami moodi jooki, mis pidi päris talutav olema. Värvuselt meenutas ta küll kasutatud käigukastiõli, aga lõhna poolest oli see pudelis mulksuv ollus päris omapärane.
Natuke maad edasi sõites leidsimegi ühe tagasihoidliku parkla, mille ääres seisid rivis niisugused väikesed varjualused:
Meie järjekordne tagasihoidlik söögilaud. Suures purgis loksusid konserveeritud tomatid, mis maitsesid väga hääd. Jällegi niisugused asjad, mida Eesti poodidest eriti ei leia:
Kui jook topsidesse välja valatud(kusjuures selliseid väikeseid plastikust joogitopse oli võimalik pea igast väiksemast poest kaasa osta), siis võtsid kõik need, kes roolis polnud, ühise tervitusnapsi:
Niikui kõik olid plähvi ära pannud, siis nagu näha võib, oli enamusel meist momentaalselt "sada nägu sekundis":
Aga sellise huvitava maitsega "rebasemürk" oli. Ta ei olnud nagu "Jägermeister" või "Vana Tallinn". Täiesti hoopis teistsugune. Igatahes olid kõik klõmaka võtnud tegelased kindlad, et seda jooki me ostame veel. Ja palju ostame, sest et ta maksis kusagil 10 000-de Valgevene rubla ringis. See teeb siis meie rahas kusagil 40 krooni.
Vaikelu "Cadillacidega":
Tee peal jäi kaamerasilma ette jälle mõni kõrghoone:
Vahepeal tegime ühes parklas "metsapeatuse". Muuhulgas uuris Arno telefoni teel Andruse käest, kes hakkas päev hiljem teise seltskonnaga Tallinnast tulema, et kui kaugel nad veel Minskist on. Andrus ütles, et neil on veel umbes 150 km. tulla. Seepeale tegi Arno "Haa !" ja ütles: "Väga hää ! Meie oleme umbes 50 kilomeetrit Minskist eemal. Nii et me jõuame tee peale veel vähemalt paar joogipeatust teha." Selle peale hakkas Eno valju häälega protesteerima, et tema enam nende joodikutega ühte autosse ei istu. Sest et tema pidi olude sunnil "puldi" taga olema, sel ajal kui Arno ja mina "deghuzdeerizime" üksteise võidu seda palsamit, või niiöelda seda mootoriõli, mis pani meie tatraveskid üha aktiivsemalt tööle.
Ega eriti palju sõita ei tulnudki, kui maastik hakkas minema seda nägu, justkui hakkaksime jõudma "Stalini Liini" nimelise kultuurikompleksi juurde, kus asus see teada-tuntud sõjatehnika muuseum.
Jätsime autod peasissekäigu juurde ja senikaua, kuni ürituse korraldaja polnud veel Minskist kohale jõudnud, sisustasime endi vaba aega omal moel:
Vasakult Arno, Alex ja Ivo:
Üks väike videoklipp ka too hetk toimuvast:
Lõpuks saabus ka ürituse korraldaja koos oma abilisega ning kui taaskohtumise tervitused suurest rõõmust üksteisele kõrva röögitud, suundusime vilisevate kõrvadega ning juba kolme autoga Minski poole.
Kui eelmine aasta toimus meie majutamine "Staijki"-nimelise spordikompleksi hotelli, siis seekord paigutati meid "MAZ"-i tehase töötajate puhkekodusse. Ei ütleks, et see halvem välja nägi, kui too eelmise aasta ööbimiskoht.
Nüüd eestlased tulevad müdinal kõik:
Võõrastemaja silt peaukse juures:
Kuna me jõudsime kokkulepitud ajast päev varem, siis esimene öö tuli meil omast taskust kinni maksta. Aga sellega polnud probleeme, sest et taolise asjaga olime juba arvestanud ja ümberarvestatult 400 krooni ühe öö eest sellises viisakas kohas ka kedagi eriti puruvaeseks ei tee.
Kuna toad olid kahekohalised ja meil juba "ekipaažid" välja kujunenud, siis peale võtme kättesaamist korjasin oma pambud autost välja ning tassisime nad Ivoga ukse taha.
Uksest esikusse astudes jäi paremat kätt see ruum, kus isegi keiser jala käib:
Ja selline silt vaatas potikaane pealt vastu. Õige. Kord peab majas olema:
Ning tuba ise nägi välja selline:
Akna poolt pildistatuna:
Hotelli vestibüül- pildistatud kolmandalt korruselt:
Südaöö paiku jõudsid kohale ka pealinna mehed.
Jällenägemisrõõm kohalikus hotelli kohvikus tahtis majal katuse pealt ära tõsta. Otseloomulikult telliti kohe igasugused söögid-joogid lauda ning see lalin ja sõidumuljete vahetamine käis rahva seas edasi ka siis, kui kohvik oleks pidanud kellaaja järgi oma uksed ammu kinni panema.
Lõpuks aga läks see kraaklev eestlaste kari oma numbritesse, et järgmine päev valmistada autod ette väikeseks paraadsõiduks.
Jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar