Reede, mai 15, 2009

222. Peatükk: "Tallinn- Tõrva- Daugavpils- Minsk 2009". 1 osa.

Sel ajal, kui normaalne eestlane rabab koondamishirmus ja palehigis ühe, kahe või enama koha peal tööd teha, viib kõik palga koju, õlle asemel joob vett(või ei joo enam üldse), väljas pidudel või välismaal puhkamas ei käi jne. jne. siis seevastu üks "punt pooletoobiseid" kaevas oma vanade sokkide seest välja headel aegadel kogutud viinaraha tagavara ning otsustas selle kulutada bensiini peale, et võtta järjekordselt ette teekond Valgevenesse.
Kuna kõik, kes eelmisel aastal Minskit külastasid, olid üritusest suures vaimustuses, siis otsustati, et kui vähegi saab, lähme ka sel aastal.
See otsus pandi paika juba siis, kui me polnud tookord Valgevene-Läti piirigi veel ületanud.
Kui eelmisel aastal läks kõikseemees ühe tulise jutiga Eestist Valgevenesse, endal rooli taga kalapilk ees ja mõnel neist võibolla ka silmad poolenisti pahupidi, siis seekord otsustas osa rahvast, et hakkavad sõitma päev varem. Las siis pealinna mehed tulevad hiljem järgi.

Kuna ma olin ise ka sellise rahulikuma kulgemise poolt, siis tuli mul enda kondid ja kodinad mõni päev enne ärasõitu Arno poole toimetada, et järgmise päeva lõuna ajal saaksime liikuma hakata.

Vahepeal oli Arno teinud ühe järjekordse investeeringu.
Nimelt otsis ta siis omale juba pikemat aega mõnda universaalkerega "Lada" sõiduautot. Midagi sellist, mida enam palju polevat järgi jäänud, kuid mis oleks veel sõidukorras, ei vajaks erilisi kapitaalmahutuslikke töid ning sellise nö. "nõuka-aja" päritoluga.
Juhuse tahtel õnnestus tal siis omale saada üks VAZ 2104, aastast 1987:




Isegi hooldus- ja käsiraamat olid eelmise omaniku poolt alles hoitud:


Ausalt öeldes, ega kadedaks tegi küll selline asi.
Minu mõningane "nõrkus" Nõukogude päritoluga ja universaalkerega autode vastu on juba ammu teada ja kui ma veel sellist korralikku VAZ 2104-ja nägin, siis arvata võib, et veidi aega kõndis ümber "Lada" üks kõverdatud suuga tegelane.

Seevastu teises garaažis seisis tal hoopis teistsugune masin.
Osad lugejad võibolla mäletavad, mis selle Žaporožetsiga tehti ning milline ta alguses välja nägi. Nüüd on vaatepilt hoopis teistsugune:




See on ikka täiesti üle mõistuse, missuguse hullu tööga üks inimene on hakkama saanud. Praktiliselt terve auto on uutest või taastatud detailidest koostatud- viimse kui seibini:


Isegi istmed ja uksepolstrid lasti dermatiinist uued õmmelda, tolleaegset mustrit võimalikult täpselt kopeerides:

Ma ei taha selle peale mõeldagi, mis tohutu aeg selle auto koostamiseks on kulunud. Aga tulemus, nagu näha, on väga vinge.

Räägiks siis sõidust ka.
"Esimese satsiga" Valgevenesse minejaid ei olnud väga palju- 2 autot ja kuus meest. Ühes lahtise katusega, 1972 a. Cadillac Eldorados sõitsid Martin, tema vend Alex ja Ivo- Saaremaa mees ja Alexi töökaaslane. Teises autos, 1959 a. Cadillac Coupe DeVille-s, olid Arno, Eno ja mina.
Nii et selline paras punt.

Kui eelmine aasta sai mindud (vist)Valmiera kaudu, siis sel aastal otsustasime minna teist teed pidi: Valgast Valkasse, sealt läbi Ape ning Aluksne kaudu Daugavpilsi poole.
Lätis me eriti palju peatuseid ei teinud. Vaid paar korda pidasime tee ääres kinni, et jalgu sirutada ning metsas "peatusi" teha. Ja tankla(te)st õlut osta, kes parasjagu roolis polnud.
Siin siis üks järjekordne metsapeatus:

Tollase söögipausi ajal keegi seltskonnast järsku hüüatas: "Kuulake ! Kägu kukub !".
Seepeale hakkas rahvas energiliselt taskutes sobrama ning kui lõpuks oli see käes, mida otsiti, loobiti need käo kukkumise suunas, öeldes, et selline asi pidavat õnne tooma.
Ma mõtlesin siis ikka sente nende visatavate asjade all.

Kõhud täis ja taskud tühjad, istusime autodesse ja sõit läks jälle edasi Valgevene suunas.
Mõnikümmend kilomeetrit enne piiri tegime veel ühe kohustusliku metsapeatuse:








Võrreldes eelmise aastaga läks seekordne piiriületus meil tunduvalt lihtsamalt.
Kui toona kulus meil aega kusagil tund, või isegi üle selle, siis seekord saime mõlema auto ja endi dokumendid korda aetud umbes poole tunniga.
Võibolla mängis rolli ka see, et tegu oli äripäevase päevaga, rahvast käis piiril vähem ja seetõttu polnud nii pikka järjekorda. Aga paberimajandus piiripunktis oli täpselt samasugune, nagu eelmine aasta. Mitte midagi polnud selles vallas muutunud: Jookse nende lipakatega(ma mõtlen paberilehti ikka) putkade vahet ja muudkui trüki oma varesejalgu ühe ning teise пропуск-i peale.

Lõpuks aga võisime sügavalt välja ohata, kui nägime Valgevene silti endist mööda vilksatamas:




Kuna meil oli kindel plaan ööbida Valgevenes, siis võtsime suuna esimese linna, Braslavi poole. Seal pidi asuma mingisugune puhkekodu moodi kompleks, kus pakutakse nii öömaja kui ka hommikusööki sinna juurde. Ehk siis "bed&breakfast"-tüüpi koht.
Õhtuhämaruses hiilisidki V8 müdina saatel kaks "ameeriklast" värava taha, oodates sisselaskmist:






Eno, kellel oli meie hulgas kõige paremad venekeelsed läbirääkimisoskused, hakkas värava kõrval asuvast putkast väljuvale naisterahvale seletama, et me oleme vot niisugused ja naasugused tegelased niisugusest ja naasugusest riigist ja et kas me saaksime siin öömaja. Olja-nimeline tädi, kes polnud mitte sugugi vana ja tige "vene baaba", vaid hoopiski üks nooremapoolne naine, vaatas meid algul üsnagi kahtlevalt, et kes me niisugused oleme, aga nõustus lõpuks ikkagi väravad lahti tegema. Selle eest sai ta mõnisada meetrit Cadillac DeVille-i kõrvalistmel väikest sõitu teha.
Tädi Olja organiseeris meile toad, andis võtmed ning soovis head õhtu jätku.

Kui oma kolikoormaga ükskord toaukse taha jõudsime, avanes esikust meile niisugune vaatepilt:


Ning paremat kätt oli teine samasugune tuba:

Mitte midagi erilist, kuid samas ka mitte midagi üleliigset. Kõik vajalik oli olemas, et inimene saaks end sõidust välja puhata.

Kuna meid oli kuus, siis jagasime toad ära nii, et Alex ja Martin sattusid eelmisel pildil olevasse parempoolsesse tuppa, Ivo ja mina võtsime siis nende seina taga asuva teise toa ning Arno ja Eno asusid "kalidorist" minnes natuke teises suunas.
Alexi ja Martini toas, öökapi peal asus veel niisugune lisand:

Kolm korda võite arvata, kas see komplekt läks õhtu jooksul käiku või mitte.

Ivo ja minu toas oli vasakut kätt sisenedes niisugune riidekapp:


Kapp nagu ikka, kuid ukse avanedes vaatasid meile vastu hoopis niisugused "sümbolid":

Natuke veider mood nendel kohalikel- käia riidekappides teineteisele armastust avaldamas.
Mõni preilna on vist lausa nii armunud olnud, et isegi vineertahvlid on huulepulgajälgi täis. Oli ta siis pidanud niikaua kapis istuma ja hakkas igav, või oli põhjus milleski muus- ei tea.

Oma pambud tubadesse ära paigutanud, läksime vaatama, kas väljas tuletegemiseks mingit materjali saab, kuna meil oli soov teha üks väike lõke ja võtta üks väike "granafifka" kohalejõudmise auks.
Hotelli tagaukse juures, seina peal oli niisugune evakueerimise plaan:


Ning evakueerumise sildist vasakut kätt oli seina peal üks maastikupilt, mille ees seisavad paremalt poolt lugedes: Ivo, Alex, Martin ja Arno.


Väljas selle tuletegemise ja kõige muuga tuli aktiivselt tegeleda, sest et pimedus oli kohevarsti maad võtmas. Seetõttu tõid usinamad seltsimehed tulematerjali lähedalasuvast puuriidast. Ja mitte nii usinad seltsimehed pildistasid neid:


Meie ööbimispaik tagantpoolt vaadatuna:


Ja õige varsti võis kuulda laulujoru: "Sütti, sütti lõke !"




Valgevenes ei ela ainult piisonid, koppvetikad, mägrad ja muud loomad. Pimeduse varjus hiilis meie "laadaplatsi" juurde ka üks selline "kiskja":



Kusjuures väga viisakas kass oli, peaks mainima. Osadel neist on näiteks niisugune loll komme, et kui nad ei saa seda, mida parasjagu tahavad, siis kipuvad tähelepanu võitmiseks endale lähedalseisvat isikut hammustama. Tema aga ootas viisakalt pingi juures, kunas talle ka sealt suure laua pealt midagi põrandale kukub.
Kohe näha, et riigis on kord nii kõva, et isegi kass ei julge laua pealt midagi varastada.

Selline nägi välja meie puust varjualune järve poolt vaadatuna:


Kuna järve ääres oli päris jahe, siis võeti kangem kraam külma peletamiseks ülikiiresti välja ja tehti esimesed "topkad":


Mida aeg edasi, seda kiiremini klaasid täitusid ja tühjenesid ning võrdselt sellega valjenes ka laudkonna hääleulatus.
Ma mõtlesin, et ei tea, mis need kohalikud puhkajad peaksid arvama, kui kusagilt kottpimedalt järveäärselt rannalt kostub mitmehäälne ja võõrkeelne laulujoru, näiteks:
"Mets mjuhise
ning kegu kukk, Uraal !":


Kui kell oli juba üle kesköö ning järve peal lõõtsuv tuul tahtis suust viimaseidki hambaid välja puhuda(esimesed olid juba ammu kadunud), otsustasime, et peame enda "bizigezd bardeilazde bidu" siiski hotellis edasi.
Rivistasime oma rootsi laua väikesesse saali üles ning mõmin ja möla jätkus sama tempoga edasi:


Ivo kedagi resigneerunult kuulamas:


Ja ega nälg ei anna häbeneda, nagu võib näha juuresolevalt pildilt:


Lõpuks jäi esialgsest laudkonnast vaid neli seltsimeest alles.
Kuna eestlane on laulurahvas, olenemata ajast, kohast ja seisundist, siis võeti selle kinnituseks ka külalistemaja saalis öösel kella kahe paiku väikene viisijoru üles:


Kui viimasedki pudelid tühjaks said ning kaasavõetud toidud ära söödud, kõmpis või õigemini "purjetas" iga seltsimees oma koikusse koti peale, et järgmine hommik reipana vastu võtta.

Jätkub...

1 kommentaar:

Nils Norralt ütles ...

Žaporožets on mega ilus ja su blog rokib täiega. (Y)