Kolmapäev, juuni 03, 2009

225. Peatükk: 1965 a. Buick Wildcat-i parandustööd ja värvimine.

Mõned päevad tagasi helistas mulle üks mees ja küsis, et kas mul on veidi aega, et tema USA päritoluga auto juures kaks sõna juttu ajada. Et vaataks autot ja mõtleks- arutaks asja, mis edasi saab.

Seda Buick Wildcat-i oli juba keegi kunagi/kusagil töökojas ennemalt teinud, paraku pole see aga mitte just eriti hästi välja kukkunud.
Kere on küll pahteldatud, lihvitud ja krunditud ja isegi mingisugune alusvärv olevat peale lastud, et vaadata, missugune üldmulje jääb. Omanikus oli aga küsimärke tekitanud vesiliivapaberiga nühitud keret vaadates töölis(t)e suhtumine, kuna väideti, et see auto on nüüd põhimõtteliselt värvivalmis. Tema ei tahtnud kuidagi uskuda, et haljakslihvitud metalli ja plekirantide peale oleks mõttekas kohe värv kanda.
Eks seal oli neid pisinüansse veel, millega Buicki omanik rahul ei saanud olla, aga see selleks.
Ühesõnaga, auto toodi sealt töökojast ära ja omanik soovis teada saada, et kas ma olen nõus selle Buicki ise ette võtma, teda siit-sealt vajadusel viimistleda ja lõpuks ära värvida ning lakkida. Sest et kaks aastat on see auto nö. töös olnud, sellest peaaegu aasta on raisatud kere pahteldamisele-kruntimisele ja teda pole suudetud veel äragi värvida.
Kuna see punane Corvette on mul praktiliselt omadega ühel pool, "Pobeda" kere on veel plekksepa juures ja kuna suurem töö on selle Buicki juures juba tehtud, siis mõtlesin, et egas hädasolijale ei saa selga keerata ning varsti oligi kaup koos.

Paar päeva tagasi toodigi siis "metskass" minu juurde:


Töötegemist hõlbustab muidugi see, et autost on alles ainult paljas kere sildadel. Igasuguse montaaži ja demontaaži tegi ja teeb auto omanik ise. Nii et ses suhtes on selle autoga mõnevõrra lihtsam, kui Corvette puhul, kus mul tuli ta ise laiali võtta ja pärast tagasi kokku panna/monteerida, mis nõudis röögatu aja ning kartulikotitäis närve.

Tagantvaade:


Üks näide, mis võib juhtuda, kui lihvida autot vee ja liivapaberiga ning jätta ta siis pikemaks ajaks seisma. Haljakslihvitud randid, kuhu taheti kohe värv peale lasta, on nüüd roostetama läinud:


Juhipoolse tagatiiva servast avastasin ühe pikliku mõra. Kui seda kruvikeerajaga kangutama hakkasin, kukkus tiiva küljest ära tükk pahtlit ning vastu vaatas mulle läikiv metallikvärviga kaetud pind. Selline mulje jäi, nagu keegi oleks seda autot "briljantrohelisega" tohterdanud. Mis värv see olla võib ja miks seda just nii tehti, ma ei oska öelda:


Pildid külgedelt, kus on näha haljakslihvitud plekirante ning muid kohti:




Seevastu kapotialune vaatepilt on palju meeldivam. Mul pole arvutilaud ka nii puhas, kui see mootor näikse olevat.
Kõik mootoridetailid on kas uued või siis taastatud:


Ausalt öeldes... ma vaatasin seda autot siit ja sealt vähemalt üks tund aega ja mõtlesin, et kust otsast võiks pihta hakata, mismoodi teda teha ja missugune see tööde järjekord võiks üldse välja näha.
Tundub et kõigepealt peaks alustama kapotiga, kuna see on kõige hullemas seisukorras. Teda on peale plekitöid küll pahteldatud ja lihvitud ning täitevkruntki on peale lastud, kuid pealmine pind lainetab nagu kuumaastik. Ilmselt tuleb mul teda niipalju kui võimalik, hakata höövliga tasasemaks lihvima ja siis vaatab, kust teda veel vaja pahteldada on ja kui palju üldse vaja pahteldada on. Sellega ma olen juba arvestanud, et ma pean ta võibolla üleni "laussavi" alla tõmbama.
Aga eks varsti paistab, missuguseks see tööde käik kujuneda võib.

Kommentaare ei ole: