Tegelikult oleks see auto juba ammu pidanud valmis olema, kui mind lisaks igasugustele vahejuhtumitele, mida ma mainisin eelmises peatükis, poleks tabanud üle Eesti ringi hulkuv haigusepisikute laviin. See ei olnud mitte Laiscus Contides, vaid kõige tavalisem "Köhi ja tatista"- deviisi all toimuv tegevus.
Nii et ma mitu päeva muudkui passisin toas, paukusin köhida ja mõne helgema momendi saabudes kirjutasin autofoorumitesse "sügavmõttelist" maailmatarkust.
Tegelikult korraks proovisin ennast tööpostile lohistada, aga mis töötegemine see on, kui palavik on üleval ja iga väiksema liigutamise peale on otsaesine märg. Seetõttu lõin käega ja vaatasin et nii ei tule sellest asjast küll midagi välja. Püüaks kõigepealt selle viirusejuraka seest välja higistada ja siis vaatab, mis edasi saab.
Ford Expedition sel ajal muudkui aga seisis ja ootas värvikambrisse pääsemist. Rääkimata teistest töödest, mis mul samuti olude sunnil niiviisi toppama jäid.
Eile aga sai Expedition omale siis lõpuks uue kuue selga.
Auto oli nii suur, et temaga koos mahtusid kambrisse ainult kaks esitiiba. Oleksin tahtnud ka mõlemad stanged koos autoga ära värvida, kuid nagu ikka, viimasel hetkel tuleb igasuguseid "üllatusi" sisse, mis ei ole üldsegi mitte meeldivad. Nende ühest kohast teise tõstmisega oli paari kohta kaks väikest mõra sisse tulnud, nii et ma pidin need peale tinutuskolviga sulatamist ja pahtliga parandamist uuesti täitevkrundiga üle susistama. See kõik aga võttis aega ja kuna auto vedamine oli lähitundide küsimus, siis jätsin nood kõrvale.
Kuna ma polnud ei tea mis ajast kuldset metallikut värvinud, siis ma mõnevõrra kahtlesin, et kas mul see värvimine kukub nüüd nii välja, et pärast ringi ei pea tegema. Elav näide oli silme ees, kui ma autot lahti võtsin: mõlemad küljed olid laigulised, värvijate keeles öelduna "pilves". Ilmselt eelmised värvijad ei lasknud värvil korralikult lõpuni kuivada, vaid uhasid uusi värvi- ja lakikihte selga.
Mina aga laigulist autot teha ei tahtnud.
Ütleme nii et värv oma kattevõime koha pealt oli suhteliselt s....
Kui esimese kihi peale susistasin, siis jäin kortsus kulmudega värvitud pinda uurima, et "Kus see värv siis on ?". Selline mulje jäi, nagu polekski värvitud.
Pooleteise tunni möödudes, kui autol oli kolm kihti värvi peal, oli aga vaatepilt juba mõnevõrra parem:
Tegelikult see auto nii roheline ei ole, kui pildi pealt paistab. Päevavalguslamp "petab":
Õige toon on näha siin pildil oleval tagaluugil:
Esitiivad:
Kui pooleteise tunni möödudes oli värv peal, läks temale omakorda kaks kihti lakki ning valmis ta saigi:
Tegelikult on sellel tiival vead sees.
Teatavasti olid mingid "remondimehed" selle tiivakaare sisemisele poolele aukude täiteks mingisugused hädised plekitükid keevitanud, kuna tegelikult oli see hoopis teise mudeli esitiib. Need "plekist lapid" said muidugimõista lõikekäiaga maha lastud ning tehases tiiva sisse stantsitud poldiavad kaeti seestpoolt umbes 1-krooni suuruste "ketastega" ja kinnitati need tiiva külge. Pealmise plekipinna parandasin tinapahtliga, millele läks peale täitevkrunt. Miski pole aga sellele täitevkrundile, vanale värvile või hoopis tinapahtlile meeldinud, sest et uue, pealekantud värvi alt kumavad tinapahtli randid läbi.
Üks variant võib olla ka see, et vana värv, mis eelmine kord peale kanti, hakkas kuidagimoodi reageerima täitevkrundiga, mille tagajärjel see esitiib on nüüd selline, nagu ta on.
Kui omanik millalgi autole järgi tuleb, siis ehk koos nuputame välja, milles viga olla võib. Välistatud pole ka see variant, et tiib tuleb millalgi uuesti ära matistada ja üle värvida-lakkida.
Ma vaatasin peale tuiskamistöid, et tolmu oli õnneks suhteliselt vähe- mõned üksikud täpid kapotil. Nendest saab aga suhteliselt kerge vaevaga jagu, kui lakk ükskord korralikult ära kuivanud ja teda on võimalik lihvida/poleerida.
Millalgi tuleks siis ära värvida veel need ülejäänud detailid: Stanged, plastlaiendid jms.
Ma loodan, et nende valmimiseks ei kulu jälle tervelt üks kuu, vaid saab väiksema ajamahuga hakkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar