Esimene suurem tagasilöök oli siis, kui mu arvuti otsustas kärsahaisu saatel siit ilmast lahkuda. Alguses kuvar, pärast kast takkajärgi.
Kuvarile sain õnneks paari päeva jooksul asenduse, aga kui see undav kandiline krempel ka ükskord omavoliliselt töölepingu üles ütles, oli probleem palju suurem.
Õnneks ma sain ühe tuttava käest asenduseks laptop-i, kuid pilte sellega töödelda ja blogisse peatükke teha ikka ei saanud. Nii et kogu selle aja, mil arvutikast remondis oli, jäi minu osaks ainult autofoorumite lugemine ja mõnesse neist oma "sügavmõtteliste tarkuseterade" poetamine. Blogi täiendada ei saa, pilte töödelda ei saa, ja inimene muudkui ootab, et kaugel tema auto on. Ela nagu mingis kuradi onnis.
Sellele lisandus vahepeal veel hulk väiksemaid ja suuremaid probleeme muudelt eluolualadelt, nii et ma tundsin juba üksvahe, et mul hakkab mõõt täis saama.
Hulga aega röövis Expeditioni tegemise juurest ära ka hiljuti toimunud Motoshow Tartus, kuna ma pidin paaril seltsimehel aitama näituse jaoks mõningad autod enam-vähem vaadatavasse konditsiooni sättida. Sellele kulus järjekordselt nädal.
Sellepärast pidin helistama Expeditioni omanikule ja küsima tema käest ajapikendust auto üleandmiseks, sest et ma ei osanud arvata, et autode ettevalmistamine näituse jaoks võib nii kaua aega võtta.
Motoshow ise oli päris huvitav, vähemalt minusugusele vanatehnikahuvilisele. Esmakordselt oli uusi autosid näitusehallides kordades vähem kui uunikume, või muid vanu sõidukeid. Nii et ringikäimist ja vaatamist oli üksjagu.
Tegin ka mõningaid pilte, aga kui ma olin näinud paari külastaja fotoalbumit, siis minu pildid jätsid uuesti vaadatuna kuidagi ebakaubandusliku mulje.
Võibolla suskan järgmisesse peatükki mõned korralikumad neist üles, Expeditoniga seonduva jutu ja piltide sekka.
Praegu pole mul suurt midagi näidata, kui et paari pilti vahepeal toimunud töödest.
Näiteks Expeditioni demonteerimise käigus avastasin ühtäkki parema esitiiva ja ukseposti vahelt sellise imeliku "toestuse":
Ma küsisin auto omanikult, et kas ta on kursis, et auto parempoolse esitiiva ja ukseposti vahele on pandud mingisugune "abitugi". Sellepeale kostus, et esimest korda kuulen. Kui olin tiiva ära võtnud, siis kostus "klõps!" ja see mutter kadus nö. ära. Ma siis jõllitasin ja nuputasin jupp aega, et mis funktsiooni see roostes plönn seal omada võis. Ainuke loogiline lahendus võis olla see, et eelmises töökojas, kus seda autot "remonditi", vaadati et tiiva ja ukse serv ei ole ühetasased. Siis keegi "professor" tuli hiilgavale ideele, et panna mingi suvaline roostes mutter tiiba keskpaigast toetama, nii et tiivaserv jookseks uksega ühtlaselt.
See on ikka täiesti kuul pähe, mis jama ollakse võimelised kusagil kokku keerama.
Minu pahteldust oli selle auto juures suhteliselt vähe. Pigem tuli mul juba olemasolevat, pealekantud pahtlit maha hööveldada, et pinnad mõnevõrra sirgemaks saaksin.
siin siis esitiib, millel olid teatud nurga alt vaadates parajad lained sees:
Juhiuks, mis vajas kõige rohkem hööveldamist:
Mõni päev hiljem, kui asusin plastdetailidega tegelema, ajasin auto õue, kuna ta võttis mul garaažis päris palju ruumi:
Ka tagaluuk, millel olid korrosioonimullid numbriaugu servades, sai omale nii happe- kui ka rammusa täitevkrundi peale:
Teadupärast koukisin parempoolselt esitiivalt demonteerimise käigus pahtlit välja, mida oli keegi tark poldiaukude täiteks toppinud. Kuna aukude täiteks keevitatud alusplekki polnud keegi krundiga katnud, oli see pori, niiskuse jms. mõjul korralikult ussitama hakanud.
Vaatepilt, mis avanes tiiva sisepinnalt:
Selle detaili ma võtsin kaenlasse ja marssisin temaga ühe tuttava juurde, kes lubas selle "pornokraafja" ära likvideerida. Kui tiib ükskord minu juurde tagasi jõuab ja ma saan talle vajalikud lihvimis- ja värvitööd ära tehtud, ehk siis on lootust, et ta paari aasta pärast ei hakka samamoodi mingeid poldiavade kontuure värvi alt välja joonistama.
Praegu aga auto kallal tööd kestavad endiselt ja ehk on varsti lootust ka uut pildimaterjali saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar