kolmapäev, juuni 24, 2009

227. Peatükk: Buick Wildcat-i kruntimine, Cadillaci "viimistlustööd".

See "auk" näikse olevat minu tööde kajastamises ajaliselt ilmselt kõige suurem, mis kunagi on olnud. Ma andsin oma "Pegasusele" vahepeal puhkust.
Aga kui nüüd asjast rääkida, siis senised tööd ikka tasapisi edenevad, kuigi vahepeal on toimunud ka selliseid sündmuseid, mis on sundinud esialgseid töö- ja tegevusplaane ümber korrigeerima.
Mis sellesse Valgevene reisimuljete jagamisse puutub, siis toda ma ei saa enne edasi jätkata, kui ma saan ühe reisilise, Janeki tehtud videoklipid nö. ajutiselt oma valdustesse, mis ta mulle kunagi lubas. Ta pole neid aga senimaani suutnud millegipärast kusagile netti üles panna. Ilma nende videoklippideta poleks sündmuste kajastamine aga nö. "see", mis ta võiks olla.
Ma ilmselt kusagil nädalajagu päevi ootan veel, et kas suvatsetakse lõpuks see videomaterjal kättesaadavaks teha või mitte. Kui mitte, siis tuleb sellest teha lihtsalt omale vastavad järeldused ja üritust kuidagimoodi piltide abiga edasi kirjeldada.
Suurem asi ta sellisel kujul pole, aga pole midagi parata.

Kui nüüd "metskassi" teemat jätkata, siis algselt ma piirdusin teadupärast kahekordse täitevkruntimise ning pahteldusega ainult kapoti puhul.
Mingi hetk tagatiibasid lähemalt uurides selgus, et nad on sedavõrd lopergused ja laines, et siin ei saa ühe täitevkruntimise ja lihvimisega midagi ära teha.
Nii et tuli ka nemad topeltkruntimise ja vahehööveldamise nimekirja panna.
Siin siis esimesed kaks täitevkrundi kihti peal:




Mõni päev tagasi võtsin kätte ning lihvisin terve auto matiks, et panna kere üleni musta täitevkrundi alla. Imelikul kombel olid esitiivad ning uksed suhteliselt sirged. Ainult ühe ukse alumine nurk vajas kerget pahteldust ja lihvimist, muu ülejäänu oli enam-vähem. Tagatiivad seevastu olid nagu hunnik õnnetust: küll oli siin mõlk, seal lainetus jne. jne. nii et mul tuli neid veel täiendavalt pahteldada ja lihvida.


Parempoolse tagatiiva hööveldamise käigus vaatasin, et mispärast see küljeviik keskelt niiviisi "ära kaob". Hakkasin siis uurima et milles asi, ja selgus et tagatiib oli küljeviigi kohalt sissepoole laines. Kohe informeerisin sellest ka auto omanikku ning järgmine päev pusisime kahepeale seda kohta kuidagi väljapoole suruda.
Imelik, et sellist asja peab tegema auto omanik. Niisugused tööd peaksid minu arust rohkem plekkseppade rida olema. Aga noh... jah.
Kuigi peale "õgvendustöid" muutus pilt veidi paremaks, tuli mul see küljeviigi koht käiaga puhtaks lihvida ning pahtliga veidike parandada, sest et kerge lainetus oli ikka veel sees:


Ka juhipoolne tagatiib ei pääsenud lisapahteldusest kuskile:


Lõpuks, umbes nelja tunni möödudes, kui auto oli lihvitud, kinni kaetud ja ära puhastatud, läks teistkordselt peale kaks kihti musta täitevkrunti.
Võibolla sai ta nüüd natuke sirgem kui enne, kui ma teda tegema hakkasin:







Sellest on nüüd hea jupp aega möödas, kui ma viimati midagi selle musta, 1956-nda aasta Cadillaci kohta kirjutasin. Viimane periood on kulunud enamjaolt ainult detailide lihvimisele ja pidevale poleerimisele. Kuna autol on suuri pindasid palju ja lakk aja jooksul üpris kõvaks kuivanud, siis ei edenenud mul see töö kuigi kiiresti. See pikk ootamine, et lakk korralikult lõpuni läbi kuivada saaks, oli ka mõnevõrra taotluslik. Poleerida on selliseid pindasid küll kordi raskem, kuid see-eest ei pea seda tööd paari kuu pärast uuesti üle tegema, kui plekipinnad päikese käes ajapikku mõnevõrra tuhmiks muutuvad laki seest lenduvate lahustiaurude mõjul.
Õnneks oli auto omanik mõistva suhtumisega ja ta ei teinud sellest suurt probleemi, kui ma vahepeal teiste, vahele tulnud tööde tõttu pidin Cadillaci poleerimise mitmeks nädalaks pooleli jätma. Tema soov oli, et auto vähemalt Johann Laidoneri memoriaalsõidu ajaks valmis saaks, millest ma eelmises postituses kirjutasin.

Selle nimel me kõik kolm, kes kõnealuse autoga mingil moel seotud, ka pingutasime. Senikaua, kui auto omanik ja tema tuttav auto kapoti all jahutusvedeliku voolikuid ja torusid ühendasid ning teisi hooldustöid tegid, lasin mina poleerimisaparaadil käia, nii et sinine suits taga:


Nagu piltidelt näha võib, on auto juba suuremalt jaolt koos. Omanik ostis Cadillaci jaoks spetsiaalselt ka veel need õiged, vastava ajastu mustri ning mõõtudega rehvid. Autol olid enne all tänapäevasemad ja laiemad papud. Need aga ei oleks nüüd enam sellisel kujul külge sobinud:


Kapoti all tehtava iseloomustamiseks võis too moment öelda nii, et "Töö käib, aga vilet ei ole". Õigemini polnudki eriti aega vilet lasta:


Võttis aega mis ta võttis, kuid nüüd võib öelda, et selle Cadillaciga on (vist) asjad ühel pool. Täna tegin talle veel selle nö. viimase lihvi ja niisugune ta siis lõpuks sai:








Omaniku mõtteid ma muidugi ei tea, kuid enda seisukohalt võetuna ma ise selle autoga päris rahul ei ole. Enda töödest tekkinud ja lõppviimistluse käigus välja ilmunud spetsiifilisi väikeseid iluvigu on liig palju, et teda klassifitseerida peegelsiledaks näituseautoks vms. Alati on võimalik paremini teha, mille poole ma iga sellise suure projektiga sammhaaval üritan liikuda.
Ütleme nii, et 10-palli süsteemis ma paneksin( ainult kogu enda tööd arvestades kere kallal) isiklikult talle "5", ehk siis rahuldav.
Kui oleks tahtnud tast näituseeksemplari, või päris hea koostekvaliteedi/lõpptulemusega autot, siis oleks pidanud kere raami pealt maha tõstma, raami eraldi liivapritsi viima, kereplekid nii seest kui väljast haljaks, kõik detailid kuni seibideni kas uued ostma või taastama jne. jne. kuid see oleks tööde protsessi venitanud ilmselt veel teist samapalju edasi, rääkimata eelarvest, mis oleks kosmosesse lennanud.
Tööde ajalist mahukust illustreerib veel kasvõi niisugune näide, et Janek(mitte see, kes Valgevene reisil käis), kes auto lahti võttis ja pärast kokku tagasi pani, ütles et kui demontaaž läks suhteliselt kiiresti- 2 päevaga oli auto pilbasteks- siis ainuüksi kahe esitiiva ning ukse paika reguleerimiseks kulus tal kaks ülipikka tööpäeva, sest et tiibadel ja ustel on miljon erinevat reguleerimisvõimalust ning lõpuks peavad nende vahed ja kõrgused ka ühtlased olema.
Nii et arvata võis, et kokkupaneku käigus kulus lisaks ajale ka ohtralt närve.

Kuna praegusel ajal tuleb taolise vanaautohobiga tegelemiseks igat suuremat väljaminekut tõsiselt kaaluda, siis tuli antud auto keretööde põhjalikkuse puhul valida meetod "kirik keset küla" ja teha tast niisugune sõiduk, millega suviti lihtsalt teedel ja tänavatel sõita saaks, ta näeks soliidne ja viisakas välja ning samas oleks võimalus teha soovi korral kas pruutpaarile pulmasõitu, või viia naine mõnel õhtul teatrisse. Kuidas see "kirik" välja kukkus, saavad huvilised laupäeval näha.

Kuna ma olen ise samuti sel nädalavahetusel Pärnus toimuvale, vanade autode kogunemisele ja näitusele mineja, siis ehk mul õnnestub seal rahvamassi sees vaadata seda musta Cadillaci ka tavakülastaja pilguga ja võibolla saab kuulda ka mõningaid kommentaare kõnealuse sõiduki suhtes. Vahet pole, on nad siis negatiivsed või positiivsed. Ka negatiivne kriitika on teretulnud, kui see on argumenteeritult esitatud.
Seevastu "Delfi" imbetsillkommentaatorite moodi sihilikult vigade kallal norida oskame me muidugi kõik. Selleks pole eriti palju mõistust vaja.

Minu jaoks on too saabuv vanatehnikaüritus ka mõneti hariva sisuga, sest et lisaks autode vaatamisele ma tahaks täpsemalt uurida, kes/kuidasmoodi on oma vanasõidukit taastanud või viimistlenud ja võibolla mul õnnestub keretööde koha pealt ka mingeid tarkuseteri teada saada.

laupäev, juuni 06, 2009

226. Peatükk: Buick Wildcat-i kapoti lihvimine, kruntimine.

Neljapäeval läks suuremaks kapoti pahtelduseks ja samas panin ta esimese täitevkrundi korra alla. Nagu eelmises postituses öeldud, tuli mul teda enne pahteldama asumist kõigepealt höövliga veidi ühtlasemaks lihvida ning seejärel taldlihvijaga üle lasta. Sellegipoolest oli kapotipind nii laines, et mul kulus kusagil kilo jagu pahtlit, enne kui sain mõlemad kapotipooled enamvähem ühtlasemaks. Kui kõrvalistujapoolne kapotiplekk sai enam-vähem, siis juhipoolne kapotiplekk on liivapritsiga ikka nii kapitaalselt p.... keeratud, et isegi plekitööga ei saa teda samamoodi õigesse kujusse tagasi. Ega mul ei jäänudki muud üle, kui et vedada aga ohtralt savi peale ning hakata temast mingisugustki pinda välja voolima.
Ma ei tea, mis materjalidega teda eelmises töökojas tehti, kuid see kunagi pealekantud pahtel ei ole küll pahtli moodi. Pigem meenutab ta mingit tsemendisegu vms. mida pärast vist ainult teemantkettaga ühtlasemaks lihvida saab. Pahtel peaks olema ikka sellise koostisega, et teda on kerge lihvida ja voolida- mitte et vead mingi koguse detaili peale laiali ja pärast siis nühid teda höövliga nii et silmad punnis peas:


Eile jätkasin pooleliolevast kohast. Jälle höövel kätte ja täitevkrunti lihvima.
Ega see aluspind kõige parem ei tundunud. Laineid oli veel üksjagu sees. Kuna see oli aga alles teistkordne täitevkruntimine, siis mõtlesin, et ehk tulevase kolmanda korraga saab juba enam-vähem rahuldava pinna.
Kui kapott üle hööveldatud- lihvitud, läks teist korda täitevkrunt peale:




Sellisena jääb ta siis järgmist nädalat ootama. Tuleval nädalal hakkan tegelema külgedega ja ehk õnnestub mul auto järgmise nädala lõpuks täitevkrundiga üleni ära katta.

kolmapäev, juuni 03, 2009

225. Peatükk: 1965 a. Buick Wildcat-i parandustööd ja värvimine.

Mõned päevad tagasi helistas mulle üks mees ja küsis, et kas mul on veidi aega, et tema USA päritoluga auto juures kaks sõna juttu ajada. Et vaataks autot ja mõtleks- arutaks asja, mis edasi saab.

Seda Buick Wildcat-i oli juba keegi kunagi/kusagil töökojas ennemalt teinud, paraku pole see aga mitte just eriti hästi välja kukkunud.
Kere on küll pahteldatud, lihvitud ja krunditud ja isegi mingisugune alusvärv olevat peale lastud, et vaadata, missugune üldmulje jääb. Omanikus oli aga küsimärke tekitanud vesiliivapaberiga nühitud keret vaadates töölis(t)e suhtumine, kuna väideti, et see auto on nüüd põhimõtteliselt värvivalmis. Tema ei tahtnud kuidagi uskuda, et haljakslihvitud metalli ja plekirantide peale oleks mõttekas kohe värv kanda.
Eks seal oli neid pisinüansse veel, millega Buicki omanik rahul ei saanud olla, aga see selleks.
Ühesõnaga, auto toodi sealt töökojast ära ja omanik soovis teada saada, et kas ma olen nõus selle Buicki ise ette võtma, teda siit-sealt vajadusel viimistleda ja lõpuks ära värvida ning lakkida. Sest et kaks aastat on see auto nö. töös olnud, sellest peaaegu aasta on raisatud kere pahteldamisele-kruntimisele ja teda pole suudetud veel äragi värvida.
Kuna see punane Corvette on mul praktiliselt omadega ühel pool, "Pobeda" kere on veel plekksepa juures ja kuna suurem töö on selle Buicki juures juba tehtud, siis mõtlesin, et egas hädasolijale ei saa selga keerata ning varsti oligi kaup koos.

Paar päeva tagasi toodigi siis "metskass" minu juurde:


Töötegemist hõlbustab muidugi see, et autost on alles ainult paljas kere sildadel. Igasuguse montaaži ja demontaaži tegi ja teeb auto omanik ise. Nii et ses suhtes on selle autoga mõnevõrra lihtsam, kui Corvette puhul, kus mul tuli ta ise laiali võtta ja pärast tagasi kokku panna/monteerida, mis nõudis röögatu aja ning kartulikotitäis närve.

Tagantvaade:


Üks näide, mis võib juhtuda, kui lihvida autot vee ja liivapaberiga ning jätta ta siis pikemaks ajaks seisma. Haljakslihvitud randid, kuhu taheti kohe värv peale lasta, on nüüd roostetama läinud:


Juhipoolse tagatiiva servast avastasin ühe pikliku mõra. Kui seda kruvikeerajaga kangutama hakkasin, kukkus tiiva küljest ära tükk pahtlit ning vastu vaatas mulle läikiv metallikvärviga kaetud pind. Selline mulje jäi, nagu keegi oleks seda autot "briljantrohelisega" tohterdanud. Mis värv see olla võib ja miks seda just nii tehti, ma ei oska öelda:


Pildid külgedelt, kus on näha haljakslihvitud plekirante ning muid kohti:




Seevastu kapotialune vaatepilt on palju meeldivam. Mul pole arvutilaud ka nii puhas, kui see mootor näikse olevat.
Kõik mootoridetailid on kas uued või siis taastatud:


Ausalt öeldes... ma vaatasin seda autot siit ja sealt vähemalt üks tund aega ja mõtlesin, et kust otsast võiks pihta hakata, mismoodi teda teha ja missugune see tööde järjekord võiks üldse välja näha.
Tundub et kõigepealt peaks alustama kapotiga, kuna see on kõige hullemas seisukorras. Teda on peale plekitöid küll pahteldatud ja lihvitud ning täitevkruntki on peale lastud, kuid pealmine pind lainetab nagu kuumaastik. Ilmselt tuleb mul teda niipalju kui võimalik, hakata höövliga tasasemaks lihvima ja siis vaatab, kust teda veel vaja pahteldada on ja kui palju üldse vaja pahteldada on. Sellega ma olen juba arvestanud, et ma pean ta võibolla üleni "laussavi" alla tõmbama.
Aga eks varsti paistab, missuguseks see tööde käik kujuneda võib.