255. Peatükk: Cadillaci pahteldus ja kruntimine.

Meil garaažis on koos autoomanikuga Cadillaci juures käimas sellise tempoga remonttegevus, mida võiks nimetada suisa fortissimoks.
Kumbki vehkleb "omal rindel": Auto omanik lihvib ja peseb mootoriplokki puhtaks, mina tegelen kerega. Õigemini tagatiibadega.
Tempo on fortissimo sellepärast, et auto omanik soovib oma Cadillaciga minna Mai alguses toimuvale Valgevene vanatehnikaüritusele. Kuna tööd on palju ja aega vähe, siis juba ammu pole tavainimese mõistes normaalpikkusega tööpäevast juttugi. Asi kisub rohkem 12 ja enam tundi päevas ning seitse päeva nädalas toimuva suunas. Nii et pole miskit parata.

Üleeile läks siis suuremas savitamiseks. Mitte savutamiseks. See on midagi muud.
Teisisõnu- hakkasin pahtliga tagatiibadele mingit esmast kuju andma.
Kuna pilte ma saan teha jätkuvalt ainult ühest poolest, siis tuleb sellega olude sunnil leppida.

Parempoolsel tiival piirdus asi enamasti ainult ukse juures oleva tiivapinna pahteldusega, juhipoolsel küljel oli seevastu terve tagatiiva keskmine pind laines.
Mõni pilt parempoolsest tiivast:


Peale pahtli kuivamist, hööveldamist ning taldlihvijaga lihvimist nägi tulemus välja selline:


Pahteldatud pinnad läksid (nagu selle musta, 1956 a. Cadillaci puhulgi) musta täitevkrundi alla.
Järgmisel päeval(s.t. siis eile) arvasin, et võiks juba terve auto musta täitevkrundiga üle võõbata, kuid peale tagatiibade hööveldust vaatasin, et niisugusel kujul ei kõlba nad küll kuskile. Pinnad lainetasid veel päris tunduvalt:




Nii et mul tuli tagatiivad uuesti üle hööveldada ja lihvida ning veelkord täitevkrundiga katta. Nüüd siis juba terves ulatuses:


Homme, õigemini juba täna pean paralleelselt auto kere lihvimisega veel kord sama hööveldamise operatsiooni kordama. Siis ehk on lootust, et nad saavad juba sellisel kujul sirgeks, et nende kohta võiks öelda "enam-vähem rahuldav".

Taldlihvija tärinale sekundeeris vahelduva eduga auto eesotsas toimetava omaniku käes olev drell, millega puhastati mootoriplokki ning raami mustusest ja siin-seal kohati esinevast pindmisest roostest.
Vahepeal garaažis avanenud vaatepilti võis iseloomustada pealkirjaga nagu "Must ja Valge koer". (Võibolla mõni ehk mäletab seda Tšehhi multifilmi).
Üks auto juures toimetavast tegelasest oli kaetud stabiilselt rooste- ning rauatolmu kihiga, nii et ainult prilliklaasid särasid(ülejäänu oli kõik ühtlaselt must) ning teine tegelane oleks justkui äsja plahvatuses osalenud kokaiinilao riismete keskelt välja astunud- pealaest jalatallani valge tolmuga koos. Ja mõlemad jube asjalikud sealjuures. Vähemalt nad üritasid olla.

Ega see mootoriploki puhastus ka väga ladusalt ei edenenud.
Ma juba aimasin, et see saab üks üpris nüri töö olema. Nii et kui ma vahepeal käisin uurimas, et ega veel sellest igasuguste nurkade ja nurgataguste lihvimisest tüdinenud pole, siis öeldi vastuseks, et olen küll ja mitte vähe, aga midagi pole parata- asi on vaja valmis saada.
Aga nagu piltidelt näha võib, see mitmepäevane, aega nõudev ning närvesööv nikerdamine mootori kallal on andnud lõpuks ka tulemusi:




Värviks sai valitud kuumakindel aerosool, tooniga "Fordi potisinine" ning sellele läks omakorda lakisurtsakas ka peale.
Sellist värvi olid "tol ajal" ilmselt enamjaolt kõikide Cadillacide mootoriplokk kui ka klapikambrikaaned.
Vahepeal on tsinkimisest tagasi jõudnud nii kapotihinged kui ka paar teist vidinat, mis autole kunagi külge kruvitakse. Samuti on liivapritsiga ära puhastatud, krunditud ning musta mattläikelise raamivärviga üle värvitud mõned paksemast metallist kereosad, nagu rattakoopad ning esipaneel.
Need ootavad samuti seda aega, millal kere kokkupanekuks läheb.

P.S. Kui ma õhtul(või mis õhtul... öösel õigemini) arvuti taga istusin ning järjekordse peatüki süžee mõtlemisega tegelesin, siis netis ringi vaadates sattusin nägema www.motors24.ee lehel ühte videoklippi, kus siis oli põgusalt juttu eelmine aasta Haapsalus toimunud American Beauty Car Show-st.
Muuhulgas pakkus aga mulle teravdatud huvi näituse ühe žüriiliikme, Andrus Mõsovski jutt keretööde kohta, millega ma üldiselt olen täitsa päri.
Videoklippi saab vaadata siit ning minu tähelepanu köitnud jutt hakkab pihta 5:58-st minutist.