Vahepeal on selja taha jäänud paksu lumega krõbekülm talv.
Mitu aastat pole niisugust lumeuputust näinud.
Lisaks muudele "aaretele", mida teedel-tänavatel sulanud lume alt näha võib, sulas välja ka siinse lehekülje taaskordne sündmuste kirjapaneku idee.
See vahepealne mitmekuuline paus oli tegelikult mõnes mõttes isegi hea.
Eelmise aasta lõpupoole ma ei leidnud endas enam mingit motivatsiooni ega erilist huvi tööde kajastamiseks. Esiteks ei viitsinud (see trükkimine sõna otseses mõttes tüütas ära) ja teiseks oleks selline, hambad ristis, pealesunnitud tegevus sisuliselt varem või hiljem vastu hakanud.
Kui ma pean hakkama midagi kohustuslikus korras tegema lihtsalt sellepärast, et "peab" ja "nii on vaja", siis ei tule sellest mitte kui midagi välja.
Vahet pole, on siis selleks mingi töö kajastamine või siis minugipoolest kasvõi töö(protsessid) ise.
Seekordne postitus koosneb paarist autost, vähesest jutust ja mõningasest pildimaterjalist.
Kuna eelmiste autode juures olen juba mitmeid kordi kirjeldanud, et mis materjale kasutan ja mida ning kuidas ma mingi auto juures mingit tööprotsessi teen või olen teinud, siis seekord piirdun piltide juures lühikommentaaridega.
Mis siis vahepeal toimunud on ?
Eelmise aasta sügis ning jupp talve sai järjekordselt sisustatud ühe N.Liidu päritoluga auto taaselustamisega.
Lihtsalt üks moment potsas mu postkasti kiri, kus uuriti, et kas ma ei tahaks ühe seltsimehe suvist hobiautot tänavakõlbulikuks sõidukiks meisterdada.
Läksin siis kohapeale asja uurima.
Kui mingi ülevaade autost olemas, sai arutatud veel materjalidega seonduvat jms. ning ega eriti pikka juttu polnudki. Tuli lisaks oma töötoas tegutsemisele hakata tähelepanu ja oskusi suunama ka selle alljärgneva sõiduki valmimise tarbeks.
Nii et siblimist oli kahel rindel.
Kuigi kere oli nii vana auto kohta suhteliselt roostevaba, siiski kõik neli tiiba olid omadega kapitaalselt kõverad- olenemata sellest, et plekksepp oli nende kallal tublisti vaeva näinud. Tükk aega polnud niiviisi karpide kaupa pahtlit tiibadele mätsinud, et nad mingitki kuju omandaksid.
Lauspahtli all olev tagaluuk:
Juhipoolne esitiib:
See oli, kui ma nüüd õieti mäletan, vist kolmas täitevkruntimise kord:
Seda vedelat kraami(täitevkrunt, värv ja lakk) kulus ikka päris ohtralt. Liitrite kaupa. Asja muutis keerukamaks ka see, et auto pidi kindlasti tulema direktorihärrale kohane, ehk siis läikivmust. Must värv on aga teadupärast see kõige kapriissem toon, näidates välja iga väiksemagi detailipinna lainetuse.
Nii ma siis muudkui kruntisin ja hööveldasin ja jälle kruntisin ja jälle hööveldasin jne. jne.
Ei mäletagi, kui palju neid viimati mainituid korratud sai.
Igatahes lõpptulemus nägi ükskord valmiskujul välja selline:
.... ning siin juba äravedamise ootel:
Ei olnud lihtne kogu see värk. Ma mõtlen kõike seda kere voolimisele kulunud aega ja muud sellega seonduvat. Kolm kuud läks, enne kui sellest Volgast uuesti autotaoline moodustis sai.
Õnneks olid nii auto omanik kui ka juhataja, kelle töökojas autot sai tehtud, mõistva suhtumisega ning mulle ei käidud ajudele töötempo dikteerimise või mingi tähtpäeva/daatumi paika panekuga.
Nii et ses suhtes oli tegu õnneks arusaajate inimestega, kes olid juba kursis, mida ühe vana auto uue vääriliseks tegemine endast tegelikult kujutab.
Materjalide koha pealt võin öelda niipalju, et kuigi tegu oli tavalise lakialuse musta värviga, siiski värvitavaid pindasid oli palju ja nad olid iseenesestmõistetavalt ka suured.
Täitevkrunti kulus vist u. 10 liitrit kokku ning värvi ja lakki sama palju. Nii et kokku siis 30 liitrit vedelat kraami. Siia lisanduvad veel pahtlid, lihvkettad, höövlipaberid, nitrolahusti, pinnapesuvedelikud jpm. mis selle töö juures tarvis läks.
Kusjuures ma rõhutaks veel seda, et vana värvi kogu kerelt plekini puhtaks ei pidanud võtma ning samuti ei pidanud ma pahtli ja liivapaberi abil salongi ning pagasiruumi põhja välja voolima. Viimased kaks olid õnneks säilunud. Mootoriruum ja kapoti sisepind sai see-eest uue värvikorra alla.
Nii et arvestused võib igaüks ise teha, kui suur ainuüksi materjalide kulu olla võis.
Aga noh..... vähemalt on ta tehtud ja kunagi peaks see GAZ 21 valmiskujul hakkama siis ilmselt Eesti maanteid mõõtma, kui talle kõik need ülejäänud detailid, asjad, esemed jne. jne. külge pannakse, mille abil ta sõitvaks autoks muutub ja uuesti liikuma saab.
Kuigi esmapilgul tundus see kuldne Mercedes selline lihtsamate tööde killast olema, siiski töö käigus tekkis mul nii mõnegi detaili puhul vastakaid arvamusi.
Auto enda seisukorra kohta ma muidugi midagi halba öelda ei saa: Tegu ju ikkagi suvise hobiautoga, millega oli (seni) sõidetud enamjaolt kuivas kliimas. Seetõttu oli ta ka auke näriva rooste poolt puutumata jäetud.
USA-s, kus see auto algselt asus, peaks olema piisavalt palju ruumi nii sõitmiseks kui ka parkimiseks. Millegipärast aga tunduvad sealsed (ostukeskuste ?)parklad olema ühed väikseimad kohad maailmas. Millega muidu seletada seda nähtust, et kõik neli tiiba olid Mercedesel enamjaolt suhteliselt sirged, kuid mõlema poole uksed see-eest olmemõlke ja lainetusi nii täis, justkui keegi oleks neid parklas ajaviiteks puust haamriga kolkimas käinud.
Uksi ja esitiibasid ei tahtnud omanik auto küljest ära kruvida, kuna nende tagasipanek pidi üks paras ajude "gebernidze" olema uste sisse minevate juhtmepuntrate tõttu. Plastpistikutega juhtmeid, nagu tänapäevastel autodel, polnud kummaski ukses. Kõik juhtmed olid kruvidega ükshaaval klemmplaatide külge kinni keeratud.
Nii et kui oleks muudkui aktiivselt kruvinud ja asju välja kangutanud, eesmärgiga uks seest puhtaks saada, siis seda segadust poleks pärast mitte keegi suutnud ära likvideerida ja mõistatada, et missugune juhe nüüd missuguse klemmplaadi peale kinni käib ja kas kõik asjad ka lõpuks tööle hakkavad.
Pahteldatud uks lihvimisel:
Esimene täitevkruntimine:
Tagaluuk, mille pahtlialune pind peidab endas ühte kinni pandud ja mitte vaja minevat antenniauku:
Krunditud ja lihvitud uks enne järjekordset täitevkrunti:
Sama asi teisipidi:
Tagaluuk peale pahtli lihvimist:
Juhipoolne külg:
Juhiuks:
Kapott:
Tagaluuk:
Järjekordne täitevkrunt:
Juhipoolne külg....
.... ja parema külje detailid:
Mõne aja möödudes avanes mul võimalus autoga ka värvikambrisse saada.
Mercedes peale värvimist ja lakkimist:
Peale lakkimist aga selgus karm tõde- külgede pinnavirvendus oli päris suur.
Kõige hullemad nägid välja uksed, mis olid teadupärast sisuliselt lauspahtlist välja voolitud.
Näiteks kui mina oleks selle MB omanik olnud, siis ma poleks sellist jõhkralt lainetavate külgedega autot küll vastu võtnud. Nii et ei jäänud muud üle, kui auto uuesti ette võtta ning küljed täiendavalt üle hööveldada.
Mõne aja möödudes sain auto uuesti värviruumi- nüüd siis juba teist korda.
Kui kõik värvimis- ja lakkimisprotsessid läbitud, nägid tiivad ja uksed esimese korraga võrreldes sirgemad välja küll, kuid siis kerkis esile järgmine probleem- värvitoon ei lähe esialgsega võrreldes kokku.
See "kivi" ei lennanud enam minu "kapsaaeda", kuna mina värvi kokku ei seganud.
Kood on õige, värvi nimetus samuti kuid ikka on asi probleemne. Mis värk on ?
Põhjus peitus ainult ühe komponendi puudumises ja see muutiski värvitooni hoobilt teistsuguseks.
Mõned pildid siis peale teistkordset värvimist.
Õiget värvi kapott ja valet tooni esitiib:
Toonierinevus on ikka päris suur:
Nii et ma sain seda autot ja teistkordselt värvitud detaile veel kolmandatki korda lihvida. Igav mul igatahes küll polnud. Kogu aeg kuplialune "suitses" kergelt.
Kinni kaetud Mercedes kolmandat korda värvimise ootel:
Kuna mul oli kogu aeg auto kallal vaja tegutseda, siis kõik siin postituses Mercedesega seonduvad pildid tegi kohaliku töökoja "fotoreporter". Tema pildimasinast pärinevad ka need kaks filmilõiku Mercedese värvimisest ja lakkimisest. Ma protestisin sellele alguses vastu, aga kui mulle väideti, et autode värvimise filmimine pidi tema sõnade järgi Discovery Channelil sihuke popp ja trendikas tegevus olema, millega kaasneb "tonnide kaupa feimi ja rispekti", siis mõtlesin ümber ja otsustasime, et teeme ka siis kaks "Tiskoveri hobbikaars"- stiilis saatelõiku.
Teistkordse värvikihi pealekandmine:
Kokku läks autole neli kihti värvi.
Vahepaus enne lakkimist. Vähemalt värvitoon on nüüd jälle õige:
Esimese lakikihi pealekandmine:
Mõlema tööprotsessi kohta panin videoklipid ka Youtube lehele üles, kui eelnevad videod pole hästi vaadatavad: Värvimine ja lakkimine
Lõpptulemus peale lakkimist ja kuivatamist:
.... ning mõned pildid autost enne äraviimist:
Millalgi tuleks talle veel lakipinna poleerimine ja vahatamine ka ära teha ja siis peaks selle autoga olema minu poolt kõik.
2 kommentaari:
Mees, sa oled hull !
Ma tean natukene, mis tunne on veeta pikki tunde garaashis ja peale mida koju minnes käed taskuski teevad veel "pika klotsiga edasi-tagasi" liigutusi ning käes miski ei püsi.. Jube.
Aga minujaoks üks maailma parimaid tundeid on see, kui oled võtnud ette tüki "sitta" ja omaenda kätega teinud sellest ühe hea saia ja sa saad seda silmaga vaadata, käega katsuda ning kõik "ahhetavad". See on see tunne mida ei saa tunda ükski lukksepp ja muu õlinäpp, pagaripoe müüja, IT kratt ega paljud teised. Selle tunde pärast ma tahakski tagasi tööle automaalrina, et teha midagi enda kätega :) Kui veel saaks kunagi kellegi sellise käe alla harjutama nagu sina, siis ma oleks enda eluga rahul
Parimatega..
Terv.
Sisuliselt ma suhtun selle blogi tegemisse kui enda nö. hauakivisse, mis ehk jääb internetiavarustesse edasi eksisteerima ka siis, kui mu maine teekond on otsa saanud.
See vanade autode uue vääriliseks ehitamine või taastamine võib (tavainimese jaoks) huvitav ja vaheldusrikas tegevus olla, kuid mis hinnaga ?
Ma ei pea silmas rahalist poolt vaid räägin üleüldse.
Ma pole näiteks siin lehel eriti tihti maininud, kui kaua mul tegelikult võib mõni tööprotsess aega võtta.
Siin kirja pandu ja fotokaga jäädvustatu on tihtipeale ainult nö. jäämäe veepealne tipp.
Mis nüüd su tööplaanidesse puutub, siis sina näiteks oled selle erialaga juba kursis, nagu sa mainisid. Mõni teine samuti, kelle jaoks on taoline keemiaga solberdamine ja selle tolmu ning värviaurude sees olemine igapäevane tundidepikkune tegevus. Aga katsu sa seda mõnele konkreetsest tööst suurt mitte midagi teadvale isikule selgeks teha. Olenemata räägitust, miks üks asi on auto juures nii, teine naa, miks mingi töö võib võtta seniarvatust tunduvalt rohkem aega jne. jne. on osadele isikutele see selgitustöö suht võimatu, sest et neid sellised asjad ei huvita, nad ei taha sellest aru saada ja ei hakkagi sellest aru saama, sest et oma arvamuse avaldamine ja selle kehtestamine töö tegija suhtes on neile lausa eluliselt tähtis.
Täpiks i-le ehk asja krooniks heidetakse töö tegijale vahetevahel ette ka argument, et "mille pagana pärast tema peab selle eest kogu aeg(!?) nii üüratult palju raha(!?) välja käima ja ikka pole veel midagi valmis".
Nii et su plaanid, hakata kunagi selle tööga uuesti tegelema, on igati asjalikud, kuid seda lisaksin oma tähelepanekutena juurde kõigi nende aastate jooksul, mil ma selle autode(olenemata nende v/a-st ja vanusest) värvimistööga tegelenud olen, et sa võid küll püüda oma tööd kogu oma teadmiste ja oskuste juures nii hästi teha kui oskad aga alati on neid, kes nii tööprotsesside ja/või lõpptulemusega pole mitte kunagi rahul vaid alati leiavad mingi põhjuse infantiilse vanamuti kombel tehtu kallal vinguda.
Kaasaarvatud ka sel teemal, kui sa "hakkad oma iseloomu näitama" ja pole nõus oma tervist ja närve 12 või isegi rohkem tunde ööpäevas selle keemia ja tolmuga rikkuma mingi "püha daatumi" ajaks.
Postita kommentaar