163. Peatükk: Tallinn-Tõrva-Daugavpils-Minsk. 2 osa.

Kuna piiripunktist Minskisse oli sõita üle 300 kilomeetri, siis kulges ta meil vahelduva eduga.
Ses mõttes et kusagil iga 50 kilomeetri tagant tegime kohustusliku puhkepausi ning sirutasime jalgu, et väsimus kallale ei tikuks ning keegi meist rooli taga magama ei jääks. Tee oli pikk ja me kasutasime igat ajahetke, et võimalikult palju teekonda saaks läbitud.
Andrus, kes sõitis sinise Chevy Suburbaniga kõige ees, tahtis alguses ühe jutiga Minskisse välja jõuda, kuid teised seisid sellele plaanile mitmehäälselt ja valjuhäälselt vastu. Et mõttekam oleks teha kusagil tee peal tanklaparklas(huvitav sõna) üks paaritunnine puhkepaus ja siis teekonda jätkata.
Nii ka läks.
Kell oli vist kusagil 4 paiku öösel, kui kogu see nö."Estonskij Killavorj" ühte maantee ääres asuvasse parklasse suundus. Seal me siis tukkusime autodes kusagil paar tundi, kella kuue-poole seitsmeni hommikul, kuni tuldi akna peale koputama ning käemärkide ja miimika abil tehti selgeks et läheb sõiduks.
Egas midagi. Korjasime ennast üksteisele jälle sappa ja taas suund Minski poole.

Enne äratulekut ja peale autode tankimist võis näha igasuguseid sõidukeid liikumas:


Tankla lähedal asuvasse söögikohta sisenedes vaatas mulle ukse peal vastu niisugune silt:


Paar tundi sõitu ja juba võis märgata, et hakkame Minskisse jõudma: Teed muutusid laiemaks, lisandusid igasugused peale- ja mahasõidud, sillad jne. jne. ja ka autosid hakkas igalt poolt kokku voorima.
Kusagil kella 8 paiku hommikul veeres meie kolonn Minski linna sisse.
Teeservas ootas meid juba ees kohalik autoürituse korraldaja, kes tervitas meid kõiki, surus kätt ja kelle sabas oma teekonda edasi jätkasime.

Linna sisenedes jäi mulle objektiivi ette üks esimene taoline omapärane ehitis:


Niipaljukest kui ma aru sain, siis olevat tegu instituut-ühiselamuga. Kohalikud pidid seda kutsuma "Valgeks Laevaks", kuna ta meenutavat veidi laeva kuju ning hoone teravik olevat Moskva poole suunatud.

Esmapilgul tundus see linn täiesti üle mõistuse suur. Eriti kui me jõudsime ühele järjekordsele sillale või pöörangule, kust avanes Minskile panoraamvaade.
Inimesi elab seal 2 miljoni ringis ning valgevenelaste koguarv olevat praeguse seisuga 10 miljonit. Nii et päris suur linn ja suur riik.

Mõningase sõidu järel jõudsime oma autokolonniga lõpuks ühte "Staijki"-nimelisse spordikompleksi. Tegu on siis sisuliselt spordilaagriga, kuigi mõõtmed on tal mitukümmend korda suuremad kui meie siinsed analoogsed asutused.
Seal ootas siis meid hotell ja hommikune ning õhtune kohapealne toitlustus.

Siin pildil on selle spordikompleksi veidi vanem ja väsinum hotelliosa:


Ja siin juba renoveeritud hoone:


Olles tubadesse end sisse kirjutanud, reisipagasid ja kotid ära paigutanud, suundusime kogu oma seltskonnaga hotellide taga, õue peal olevasse toitlustuskohta, et pidada sööklas maha üks väike sõjanõu edasiste päevade ja tegevusplaanide suhtes:


See on siis meie Valgevenepoolne vastuvõtja. Aleksandr:


Peale nõupidamist käisin veel korra parklas ning tegin ühe pildi taamal seisvast ujulakompleksist:


Hotelli vestibüül:


Fuajee ühe seina peale oli paigaldatud taoline, spordilaagriga seonduv kompositsioon:


Ja sellised need hotellitoad välja nägid. Lihtsad ja hubased.
Valida oli kas kahe-, kolme-, või neljainimese toa vahel. Antud pildi peal on kolmeinimese tuba, kuna üks magamisase on jäänud alla paremasse nurka varju:


Siin siis seevastu kaheinimese tuba:


Kaheinimese tuba voodite poolt pildistatuna:


Kuna meil oli pikast sõidust võhm üpris väljas ja väsimus võttis võimust, siis leppisime korraldaja Aleksandriga(keda kutsuti küll rohkem Šurikuks) kokku, et me puhkame mingi paar tundi ja siis peale seda oleme valmis jälle autodega ringi sõitma.
Muidugi püüdsid parklas seisvad stiilsed sõidukid ka hotellis ja spordikompleksis viibinud sportlaste tähelepanu, nii et järjekordselt võis enne sõitmaminekut näha mõnda telefoniga autosid pildistavat meest või naist.

Esimene kohustuslik peatus oli järjekordselt tankla. Mõni võib küsida, et mis te nende tanklate vahet niipalju seerite. Sellepeale ütleksin, et kuna vahemaad on mitmeid-kümneid, isegi sadu kordu Eesti omadest pikemad, siis kulub nende pikkade sõitude käigus ka ohtralt kütust.
Kusjuures huvitav nähtus oli veel see, et näiteks Valgevenest ostetud bensiiniga sai sõita mitmeid kordi rohkem, kui selle saastaga, mida meil siin Statoilis ja Nestes müüakse. Nii et siinse nn. bensiini müük ja selle hind on küll väga küsitava väärtusega.

Tanklas läks meil muidugi parasjagu aega, kuna autodel pandi paagid jälle suhteliselt kurguni täis. Meie viie- ja enamameetriste autode rong ei jäänud ka kohalikele tanklatöötajatele märkamata ja nii mõnigi neist kasutas juhust ning tegi autodest pilte. Selle peale võeti preilil käe alt kinni ning ta talutati samuti objektiivi ette:


Eno "Tšaika" tankimisjärjekorda ootamas:


Autod tangitud, suundusime ühtse kolonnina lõunasöögikoha poole.
Selleks osutus ühe Minski kultuurimaja esimesel korrusel olev kohvik:


Kohviku üldvaade. Suht hämar ta on, aga vast midagi näeb:


Peale lõunasööki ja jutuajamist läksid osad tegelased ühte ruumi, kus ka keiser jala käib. Siin võib näha ühte järjekordset keisrit naftat otsimas:


Vahepeal tegin kiire käigu teisele korrusele ning proovisin jäädvustada seinal asuvat puidust pannood. Eriti hästi see välja ei tulnud, kuna ruum oli suht hämar ja aparaadi välk jäi seina valgustamiseks liiga nõrgaks:






Kultuurihoonesse sisenedes olid kahel pool sissepääsu taolised kunstnikerdustega riidehoiud:


Mulle jäi juba pikemat aega silma, et päris palju Valgevene naisi on silmatorkavalt kena välimusega ning nad oskavad samas ka stiilselt riietuda. Siis ma kasutasingi juhust ning siin ja edaspidi võib nii mõnegi pildi peal näha kohalikke naissoo esindajaid:


Kohaliku kultuurihoone üldvaade:


Selle ees olevas pargis asus üks monument- piison ja naisterahvas tema seljas:




Veel mõned õrnema soo esindajad, kes parasjagu väljusid kultuurimajast:


Kuigi autode parkimine oli algul üks paras poogeldamine, siiski said masinad kõik ilusti ära paigutatud. Peale lõunasööki otsustasime, et teeme kohalikule rahvale väikest show-d ka. Selleks ajasid Andrus ja Vello kuldse Ford LTD ja musta Pontiac Firebirdi kõrvuti ning tegid rahvale väikest burnouti ehk rehvisoojendust:




Peale rehvisuitsetamist suundusime edasi. Seekord oli kohalik korraldaja plaaninud väikest kruiisi läbi Minski kesklinna.
Nüüd tulevad pildid, mis on mul tehtud sõidu ajal, allalastud katusega Cadillacist. Nii et nad ei pruugi olla kõige kvaliteetsemad, kuigi ma üritasin tol murdosa sekundi jooksul pildistatavat objekti võimalikult hästi fookusesse võtta.

Hotell "Turist":


Üks paljudest kohalikest universaalkauplustest:




Need peaksid veel olema Stalini-aegsed esindushooned:






Ristmikul jäi mulle objektiivi ette üks kena naisterahvas:


See on nüüd Minski vaksal. Suhteliselt uus ning igati kaasaegne hoone:


Hakkasime jõudma ühele paljudest Minski väljakutest:


Kohalik miilits oma igapäevatööd tegemas:


Väljaku servas asuv kirik:


Parlamendi- või riigiduumahoone:


Mõnedel kõrghoonetel oli lausa üks sein Võidupüha teemalise plakatiga kaetud:


Järjekordsed Stalini-aegsed majad, kaetud ohtrate kaunistustega:






Siin suundusime tasapisi kohaliku Võidu Väljaku suunas:


Vabariiklik Kultuuripalee. See korralikult taastatud Stalini-aegne ehitis on kujutatud ka Valgevene 500-rublase kupüüri peal:


Terve linn oli taolisi punaloosungeid ja lippe täis:




Rahvuspalee Minskis:




Üldpilt tänaval toimuvast:


Kohalik tsirkus:


Vahepeal tegime tee ääres ühe peatuse ja ootasime tagumisi autosid järgi, mis fooride tsükli ja vaheletrügivate autode tõttu eessõitjatest maha olid jäänud.
Tekkinud pausi kasutas ära Šurik, kes tegi tee ääres asuva platvormi pealt paar pilti:


Võidu Väljak:




Võidu Väljaku ausammas:


Minski kontserdimaja:


Kas see on nüüd mingi spordikompleksiga seotud administratiivhoone, või on ta olümpiamängude auks või jaoks ehitatud- ei tea:


Järjekordne ausammas riikliku tähtsusega kirjamehele:


Ausamba vastas, teisel pool teed asuv sissekäik parki:


Ühe maja katusel asus niisugune kell:


Hoone seina peal oli kiri: Laste raudtee.




Paar kohalikku kena valgevenelannat:




Kes nüüd ära arvab, mis hoonega tegu, see saab minu käest tuhat rubla.
Ei, see ei ole observatoorium:


Eestvaade:


Kuna ma ise ka nuputasin tükk aega, mis klaasist kera see selline olla võib, siis suurendatud pilt tõi lahenduse. Tegu on siis kohaliku rahvusraamatukoguga:


Mitme kõrghoone küljel võis näha taolisi maalitud rahvuslikke motiive:






Õige varsti keerasime autode rongil ninad teistpidi ning liikusime vastassuunas.
Siin püüdsin pildile jäädvustada ühte kohalikku, vanat tüüpi MAZ bussi:


Teede kohal asuvad kommunistliku taustaga loosungid vaheldusid pühapiltidega:


Võidu Väljaku ausammas teiselt poolt:


Üks järjekordne kohalik kirik, mille ette künkanõlvale oli istutatud lilledest kella kujutis:




Järjekordselt paar ausammast:


See isemoodi kujuga hoone oli siis ilmselt mingi kohalik näitustepaviljon:


Kui lõbustusparki jõudsime, siis paigutati suured maanteeristlejad lava ette.
Teised autod, nagu Tšaika, Pontiac ja Chevy buss ning Suburban leidsid omale koha erinevatel jalgteedel:


Nagu näha võib, muutus taevas kiiresti tumedaks ja õige pea tuli meile ka üks korralik sortsakas vihma kaela:






Eno ja Arno muljeid vahetamas:


Üks osa meie kohalejõudnud seltskonnast.
Vasakult: Allan, Marko, Heiki, Martin, Arno ning Janek:




Varsti lisandus meie seltskonda ka üks kohalik Mercedes Benz:




Kuna Valgevenes on taoliste vanaaegsete autode taastamine üpriski raskevõitu tegevus, siis on auto omanik püüdnud käepärastest detailidest oma sõidukit ligikaudugi ajastutruuks kohandada:




Kui autod pargitud, kogus seltskond end kokku ning kuni broneeritud väikebussid saabusid, sai võetud üks väike tervitusnaps:






Jätkub...

162. Peatükk: Tallinn-Tõrva-Daugavpils-Minsk. 1 osa.

Nagu pealkirjast näha võib, sai siis ette võetud selle aasta, ma pakun et üks kõige pikema marsruudiga reis. Kogu edasi-tagasi sõidu kilometraaž oli kusagil umbkaudu 1500 kilomeetri ringis. Nii et hea lahmakas maad.
Põhjus, miks me nii pika sõidu ette võtsime, seisnes selles, et Valgevenes, täpsemalt Minskis, elab kohalike hulgas vanadest sõiduautodest ning nende eksponeerimisest huvituv meesterahvas. Tema pikaaegne soov oli ja on demonstreerida oma rahvale ja kohaliku võimu juures olevatele ametnikele, et Ameerika autodega tegelevad ja sõitvad isikud ei ole üldsegi sellised, nagu neist tavakodanikele riigivõimu esindajate poolt halva alatooniga illustreerivaid pilte maalitakse.
Kommunistliku bürokraatiaga on Valgevenes lihtinimesel võimatu võidelda. Kui sa hakkad liiga palju tahtma oma eksistentsiaalsust tõestada, siis alati leidub neid, kellele see ei meeldi ning üks moment on sinuga tegutsetud viisil, nagu ütles Stalin kunagi: "Pole inimest- pole probleemi".
See tähendab siis seda, et parimal juhul lähed teadmata ajaks plate peale, vee ja leiva dieedile, halvimal juhul- teadagi mis.
Ja seetõttu ongi mõneti imekspandav, et hoolimata igasugustest erinevatest tagasilöökidest ei ole see Minskis elav vanade autode huviline jätnud oma jonni ja on suutnud järjepideva kolmeaastase võitluse tõttu ametnike bürokraatiaga endale välja kaubelda loa, kutsuda Valgevene pealinna eestlastest koosneva delegatsiooni ning demonstreerida inimestele USA ja teiste maade päritoluga sõidukeid.
Meie inimeste ringkonnas, kes selle sõidu organiseerimisega olid lähemalt või kaugemalt seotud, liikus see Minskisse mineku jutt juba päris tükk aega(see tähendab talvel ja kevadel)ringi. Vähesed olid nõus kohe minema, suurem osa oli veel kõhklevalt kahevahel. Omapoolse küsimärgi lisas ürituse õnnestumisele ka veel see, et kuna me plaanisime oma tutvustava küllasõidu 9-ndale Maile, mis on teadupärast kommunistidele üks kõige pidulikum tähtpäev, ehk siis Võidupüha, siis otsiti ja leiti Valgevene riigiametnike poolt igasuguseid erinevaid põhjendusi, miks meid mitte riiki lasta. Alates turvalistest kaalutlustest, lõpetades isikliku vaenuga teistsuguse maailmavaate ja ellusuhtumisega inimestesse.

Ja nii me siis muudkui ootasime ja vaatasime, mis edasi saab.
Ühel päeval aga sain teateid, et nö. jää on hakanud liikuma ning meid oodatakse Võidupüha ajaks Minskisse. Ürituse sealpoolne korraldaja oli saanud asjad niikaugele, et me võisime sõita kohale ning ennast ja oma sõidukeid rahvale tutvustada.
Muidugimõista käis meil see kogu ettevõtmine ja sinnasõit oma kulu ja kirjadega, sest et see oleks täiesti ülekohtune olnud, hakata ürituse korraldajalt nõudma veel mingisugust kohalesõidu kompensatsiooni. Inimene on isegi mitu aastat vaeva näinud et see sõit ja näitus üldse teoks saaks, pluss kõik muud kulud-toimetamised sinna juurde, millest ma ka varsti räägin ja see oleks ikka mingi täielik ülbuse tipp olnud, pressida näituse korraldajalt eneseõigustuseks välja mingit kütuseraha vms.

Kuigi sai erinevates foorumites ning vanade autode klubides ürituse toimumisaeg ning stardikoht või kohad välja hõigutud, siiski oli huvi selle sõidu vastu üpris leige.
Esialgselt planeeritud 30-nest sõidukist kogunes Valga piiripunkti lõpuks ainult 8 masinat.
Oli siis vähese huvi põhjuseks rahapuudus või hoopis lihtlabane viitsimatus- ei tea.
Sellevõrra oli meie seltskonnal jällegi huvitavam ja lõbusam.

Kogunemine Tõrvas enne Valga piiripunkti minekut:


Esiplaanil Cadillac, taamal Ford LTD:


Valga piiripunktis:


Paar autot on sellest rongist veel tegelikult puudu. Meiega liitus veel üks pruuni värvi Jaguar, Janekiga roolis ning üks valget värvi Chevy reisubuss, pardal kolm Auto-Moto foorumis figureerivat meest: Allan, Heiki ja Marko.
Ülejäänud seltskond on seesama, kellega ma käisin eelmine aasta Jurmala Retrosõidu nimelisel üritusel. Nii et võiks öelda, et jälle seesama vana punt koos.

Enne ärasõitu tegime piiripunktis veel ühe nö. hüvastijätuklõpsu.
Mitte krõpsu, vaid klõpsu. Krõpsu saab nais(t)e käest.
1959-nda aasta Cadillaci juures seisavad siis vasakult: Martin, Arno, Heido, kes olude sunnil siiski seda sõitu kaasa ei teinud, Andrus, Vello ja Kaido.
Pildilt olid veel puudu Jaguari omanik ning bussis resideeruv seltskond. Samuti "Tšaika" rooli kupatatud Andruse ja Vello tuttav Eno, kes läksid veel korraks Valgast omale sõidu peale ühte-teist ostma:


Mõne tunni möödudes jõudsime esimesse Läti peatuspunkti, et teha seal üks väike söögipaus. Tegu on sama kohaga, kus me eelminegi aasta, enne Jurmala Retrosõidule minekut keha kinnitasime:






Kõhud täis, tulime tagasi parklasse. Seal otsustas Kaido ära proovida, kas Ford LTD-le burnoutimiseks paigaldatud süsteem ennast ka õigustab.
Nagu näha, siis õigustas ja päris hästi:




"Väikene mälestus" tagarehvidest parklasse jäetud, suundusime oma seltskonnaga edasi, Daugavpilsi poole.
Ilmaga oli kogu selle sõidu ajal vedanud. Paar sortsakat vihma tuli küll vahele, aga muidu oli ilm enamjaolt ikka päikesepaisteline ja ilus.

Kuna nii pikka teekonda ei saa ehku peale sõita, siis olid enamusel autos kaasas kas GPS-seadmed või maanteede kaardid.
Tuleb aga tunnistada et GPS ehk "Keps", nagu neid kutsuti, ei pruugi alati mitte kõige paindlikum aparaat olla.
Tema ülesanne on näidata suunda kõige otsemat teed pidi, mida ta ka tegi. Sinna teede alla aga liigituvad praktiliselt igasuguse pinnakattega ja olekuga rajad. Ime et ta metsasihte sõiduteede alla pole veel arvestanud.
Igatahes selline mõte kerkis küll vägisi pähe, kui me Chevrolet Suburbani sabas, milles GPS-seade asus, järjest kruusasemaid teid pidi liikusime:




Kui me lõpuks ristteele välja jõudsime, avanes niisugune vaatepilt:


Kes see nüüd ütleb, missugune see õige tee on ?
See on umbes sama situatsioon nagu "Naksitrallide" raamatus, kui Sammalhabe, Kingpool ja Muhv seisavad ühe järjekordse matkasõidu järel teeristmikul ning mõtlevad, kas minna nüüd lossivaremete juurde või metsa.

Kuna meie ei tahtnud ei lossivaremeid ega metsa, vaid Daugavpilsi minna, siis tuli autodel ots ringi keerata ja hakata tagasi sõitma.
Ühel ristmikul läks reisiseltskonna arvamus sõidusuunast lahku. Ühed usaldasid "Kepsu" ning ütlesid, et sõita tuleb siitkaudu. Teiste käes oli aga söögilaua suurune maanteede kaart kes näpuga teid taga ajades ütlesid, et sõita tuleb hoopis toda teist teed pidi.
Ja nii me siis seisime seal ristmikul veidi aega, autod pilla-palla laiali nagu kured keset lagedat sood:


Kohalikus külas elavatel noortel oli muidugi tähelepanu garanteeritud, sest et mitte iga päev ei satu nende kanti niisuguseid vanemat tüüpi stiilseid sõidukeid ning nad kasutasid muidugi juhust ja lasid oma telefonides asuvad fotoaparaadid kohe käiku.

Kui lõpuks peale sõidumarsruudi üle arutamist õige teeotsa kätte saime, asus kogu see autorongijoru jälle tagasiteele:


Tšaika, Chevy buss ning Cadillac ukerdamas metsavaheteel:


Maanteed pidi sõites jättis Läti loodus üldjoontes päris ilusa mulje.
Autoaknast sõidu ajal pildistades ei tule need pildid ikka nii head välja kui peaks, nii et ma loodan, et selle blogi lugejad nüüdsete ja ka edaspidiste, sõidu ajal tehtud piltide kvaliteeti väga karmilt ei hinda, sest et see oli maksimum, mida ma tollel antud momendil suutsin teha:


Kuna Valgevenesse sõitmiseks peab praktiliselt pool Läti Vabariiki läbima, siis võttis meil see kulgemine ikka hea jupp aega. Olgugi, et maanteede peal me kõige tagasihoidlikumalt ka ei liikunud. Pigem sellise parajalt mõõduka ja lubatud maksimumkiirusega.
Õhtu hakul, jõudes ühte Läti linna, mille nime ma enam kahjuks ei mäleta, andis Tšaika rooli taga olev Eno ülejäänud rahvale nn.lällarite kaudu teada, et tal genekatuli põleb. See tähendab siis Tšaikal põleb, mitte tal.
Otsekohe tõmbasime oma rongi tee äärde ning Vello, kellel on sellest seltskonnast ilmselt kõige põhjalikumad teadmised V8-tüüpi mootoritest ning nonde remontimisest, hakkas usinasti kapoti all askeldama:


Veidi aega pusimist ning võisime edasi sõita.
Kohalikel, kes seda autorongi nägema sattusid, oli muidugi tükk tegemist et oma telefonid välja kraamida ning usinasti pilte teha. Kusjuures olgu ette öeldud, et kohalike huvi oli taoliste autode vastu väga suur. Nii et ei läinud kaht minutitki, kui ühes või teises, tee peal tekkinud peatuspunktis juba inimesed imbusid nagu tarakanid välja, ei tea kust, ning käisid autode juures ja lõgistasid neist usinasti pilte teha.

Kell näitas juba vaimude tundi või kaugeltki üle selle, kui me lõpuks Daugavpilsi linna jõudsime. Täpsemalt öeldes me sõitsime linnast siiski mööda, sest et taolise, mitmest autost koosneva rongiga läbi suure linna sõita, oleks olnud paras peavalu ning ajaraiskamine. Seetõttu võtsime suuna ringteele, mis viis meid Daugavpilsist küll mööda, kuid ikkagi Valgevene piiri suunas.
Daugavpilsi linnaservas tegime ühe kohustusliku tankimispeatuse:


Senikaua, kuniks autosid tankisime ja jalgu sirutasime, ilmusid meie ligidusse, jällegi ei tea kuskohast, kohalikud streetracer-id oma tuunitud ning purisevat häält tegevate hondade ja "bhemmidega". Otseloomulikult oli neilgi kael õieli vahtimist ja telefonidega pildistamist. Kaido, kellega ma kuldses LTD-s sõitsin, ütles et teeks nendele rullnokkadele väikest elevust ka, ning tanklast välja kiirendades vajutas ta gaasipedaali natuke järsemini ja rohkem kui tavaliselt. Otseloomulikult kaasnes sellega vali rehvivilin, mis omakorda jällegi mul suunurgad ülespoole kergitas.

Sõitsime mis me sõitsime, aga öösel, umbes 1-2 paiku tuli meile Valgevene piir vastu.
Sealses tollipunktis toimuv oli elamus omaette.
Saanud eeltollist vajaliku blanketi kätte, mille alusel meid üldse tollis kontrollitakse, sõitsime põhipunkti. Seal käis juba triangel meie ees sõitnud Suburbani ning tolle taga, treileril olnud musta Pontiaci pärast. Kuna Valgevene piiritöötajad arvasid, et tegu on nagunii mingi kahtlase kaubaga, siis suunati see sinine Chevy otsekohe punasesse tsooni, ehk siis teravdatud tähelepanuga kontrollimisele.
Kuna meil polnud küsimise peale LTD-st mingeid kaupasid ette näidata, mis deklareerimist tahaksid, suunati meid rohelisse tsooni, ehk siis tavakontroll.
Kuigi ega sellel suurt vahet ei olnud, kas sa olid seal piiripunktis rohelises või punases tsoonis, sest et nende paberitega käis niisugune kirbutsirkus, et vaata ja imesta.
Kõigepealt pidime täitma mingisuguse kahepoolse blanketi, sinna sisse kirjutama enda ja oma passi, või muu taolise dokumendi andmed. Sellega kõmpisime siis ühe putka juurde. Seal toksiti meie andmed arvutisse, tambiti passi sisse ja paberi peale mõned templid ning anti veel mingi paber, millega pidime minema omakorda teise putkasse. Seal trükiti need andmed omakorda arvutisse ning anti vastu jälle üks paber. Samas pidime andma ära ka näo pealt küsitavad 2 USA dollarit tervisekindlustuse maksu, juhuks kui meiega peaks Valgevenes midagi "radikuliidiliselt" halba juhtuma.
Tervisekindlustus makstud, kõmpisime ülejäänud paberitega kolmandasse putkasse. Seal jälle tambiti paar paberit templeid täis, küsiti ühte-teist auto andmete kohta ja saadeti meid neljandasse putkasse. Seal siis tehti auto dokumentide ja paberitega siis midagi umbes samalaadset, nagu meiega selle tädi juures, kes kindlustusepaberitega tegeles.
Ühesõnaga, see oli niisugune tramburai, et selle detailne kirjeldamine osutuks suht raskeks. Nii et kes tahab kogeda Nõukogudeaegset paberimajandamist, mingu Valgevene piiri peale. Kogu seda protsessi aeglustas veel piirivalvurite elav huvi meie sõidukipargi vastu. Ja nii me siis andsime nende paberitega ringijooksmise vahele autode juures seletusi ühe või teise asja kohta. Otseloomulikult olid ka piirivalvurid varmad autodest oma aparaatidega pilte tegema, sest et sellist, mitmest klassikalisest autost koosnevat vaatepilti ei näe üks lihtsurelikust Valgevene piirivalveametnik mitte just iga päev.
Kui põhipiiripunkti juures see paberitega sehkendamine lõppes, pidime veel andma ühe "propuski" viimasesse kontrollposti, või õigemini putka juures olevale noorele naisametnikule, kellel oli seljas Valgevene naispiirivalvuritele mõeldud vist kõige lühem seelik.
Ma imestasin, et tal sellise riidepalakaga keset ööd külm ei hakanud.
Aga kes teab. Võibolla see oli nimelt selline taotluslikult lühike.
Pärast piiriületamist viimaseid autosid oodates ütles Tšaikat rooliv Eno, et ajas liikuda pole eriti teab mis suur kunst. Mõned tunnid sõitmist ja oledki 10-20 aastat ajas tagasi, nagu meil kunagi oli.

Võttis aega see piiripealne jamamine, mis ta võttis, aga lõpuks saime oma autorongi jälle täies koosseisus veerema ja esimene suund oli piiri lähedal asuvasse tanklasse, kus siis autodel paagid pilgeni täis pandi:


Bensiin on Valgevenes meie mõistes suhteliselt mõistliku hinnaga: A-95 oli USA dollari kursi järgi vist 70 senti.
Kusjuures tanklates kehtisidki kahed hinnad: kord vilkusid tablool Valgevene rublade põhjal arvestatud hinnad, siis jälle USA dollarites.
Valida oli minu mäletamist mööda siis A-72, A-80, A-92, A-95 ja paari diiselkütuse vahel. Võibolla oli neid erineva oktaanarvuga bensiinisorte veelgi.
Autod tangitud, keerasime sõidusuuna jälle Minski suunas.

Jätkub...