Esmaspäev, mai 12, 2008

162. Peatükk: Tallinn-Tõrva-Daugavpils-Minsk. 1 osa.

Nagu pealkirjast näha võib, sai siis ette võetud selle aasta, ma pakun et üks kõige pikema marsruudiga reis. Kogu edasi-tagasi sõidu kilometraaž oli kusagil umbkaudu 1500 kilomeetri ringis. Nii et hea lahmakas maad.
Põhjus, miks me nii pika sõidu ette võtsime, seisnes selles, et Valgevenes, täpsemalt Minskis, elab kohalike hulgas vanadest sõiduautodest ning nende eksponeerimisest huvituv meesterahvas. Tema pikaaegne soov oli ja on demonstreerida oma rahvale ja kohaliku võimu juures olevatele ametnikele, et Ameerika autodega tegelevad ja sõitvad isikud ei ole üldsegi sellised, nagu neist tavakodanikele riigivõimu esindajate poolt halva alatooniga illustreerivaid pilte maalitakse.
Kommunistliku bürokraatiaga on Valgevenes lihtinimesel võimatu võidelda. Kui sa hakkad liiga palju tahtma oma eksistentsiaalsust tõestada, siis alati leidub neid, kellele see ei meeldi ning üks moment on sinuga tegutsetud viisil, nagu ütles Stalin kunagi: "Pole inimest- pole probleemi".
See tähendab siis seda, et parimal juhul lähed teadmata ajaks plate peale, vee ja leiva dieedile, halvimal juhul- teadagi mis.
Ja seetõttu ongi mõneti imekspandav, et hoolimata igasugustest erinevatest tagasilöökidest ei ole see Minskis elav vanade autode huviline jätnud oma jonni ja on suutnud järjepideva kolmeaastase võitluse tõttu ametnike bürokraatiaga endale välja kaubelda loa, kutsuda Valgevene pealinna eestlastest koosneva delegatsiooni ning demonstreerida inimestele USA ja teiste maade päritoluga sõidukeid.
Meie inimeste ringkonnas, kes selle sõidu organiseerimisega olid lähemalt või kaugemalt seotud, liikus see Minskisse mineku jutt juba päris tükk aega(see tähendab talvel ja kevadel)ringi. Vähesed olid nõus kohe minema, suurem osa oli veel kõhklevalt kahevahel. Omapoolse küsimärgi lisas ürituse õnnestumisele ka veel see, et kuna me plaanisime oma tutvustava küllasõidu 9-ndale Maile, mis on teadupärast kommunistidele üks kõige pidulikum tähtpäev, ehk siis Võidupüha, siis otsiti ja leiti Valgevene riigiametnike poolt igasuguseid erinevaid põhjendusi, miks meid mitte riiki lasta. Alates turvalistest kaalutlustest, lõpetades isikliku vaenuga teistsuguse maailmavaate ja ellusuhtumisega inimestesse.

Ja nii me siis muudkui ootasime ja vaatasime, mis edasi saab.
Ühel päeval aga sain teateid, et nö. jää on hakanud liikuma ning meid oodatakse Võidupüha ajaks Minskisse. Ürituse sealpoolne korraldaja oli saanud asjad niikaugele, et me võisime sõita kohale ning ennast ja oma sõidukeid rahvale tutvustada.
Muidugimõista käis meil see kogu ettevõtmine ja sinnasõit oma kulu ja kirjadega, sest et see oleks täiesti ülekohtune olnud, hakata ürituse korraldajalt nõudma veel mingisugust kohalesõidu kompensatsiooni. Inimene on isegi mitu aastat vaeva näinud et see sõit ja näitus üldse teoks saaks, pluss kõik muud kulud-toimetamised sinna juurde, millest ma ka varsti räägin ja see oleks ikka mingi täielik ülbuse tipp olnud, pressida näituse korraldajalt eneseõigustuseks välja mingit kütuseraha vms.

Kuigi sai erinevates foorumites ning vanade autode klubides ürituse toimumisaeg ning stardikoht või kohad välja hõigutud, siiski oli huvi selle sõidu vastu üpris leige.
Esialgselt planeeritud 30-nest sõidukist kogunes Valga piiripunkti lõpuks ainult 8 masinat.
Oli siis vähese huvi põhjuseks rahapuudus või hoopis lihtlabane viitsimatus- ei tea.
Sellevõrra oli meie seltskonnal jällegi huvitavam ja lõbusam.

Kogunemine Tõrvas enne Valga piiripunkti minekut:


Esiplaanil Cadillac, taamal Ford LTD:


Valga piiripunktis:


Paar autot on sellest rongist veel tegelikult puudu. Meiega liitus veel üks pruuni värvi Jaguar, Janekiga roolis ning üks valget värvi Chevy reisubuss, pardal kolm Auto-Moto foorumis figureerivat meest: Allan, Heiki ja Marko.
Ülejäänud seltskond on seesama, kellega ma käisin eelmine aasta Jurmala Retrosõidu nimelisel üritusel. Nii et võiks öelda, et jälle seesama vana punt koos.

Enne ärasõitu tegime piiripunktis veel ühe nö. hüvastijätuklõpsu.
Mitte krõpsu, vaid klõpsu. Krõpsu saab nais(t)e käest.
1959-nda aasta Cadillaci juures seisavad siis vasakult: Martin, Arno, Heido, kes olude sunnil siiski seda sõitu kaasa ei teinud, Andrus, Vello ja Kaido.
Pildilt olid veel puudu Jaguari omanik ning bussis resideeruv seltskond. Samuti "Tšaika" rooli kupatatud Andruse ja Vello tuttav Eno, kes läksid veel korraks Valgast omale sõidu peale ühte-teist ostma:


Mõne tunni möödudes jõudsime esimesse Läti peatuspunkti, et teha seal üks väike söögipaus. Tegu on sama kohaga, kus me eelminegi aasta, enne Jurmala Retrosõidule minekut keha kinnitasime:






Kõhud täis, tulime tagasi parklasse. Seal otsustas Kaido ära proovida, kas Ford LTD-le burnoutimiseks paigaldatud süsteem ennast ka õigustab.
Nagu näha, siis õigustas ja päris hästi:




"Väikene mälestus" tagarehvidest parklasse jäetud, suundusime oma seltskonnaga edasi, Daugavpilsi poole.
Ilmaga oli kogu selle sõidu ajal vedanud. Paar sortsakat vihma tuli küll vahele, aga muidu oli ilm enamjaolt ikka päikesepaisteline ja ilus.

Kuna nii pikka teekonda ei saa ehku peale sõita, siis olid enamusel autos kaasas kas GPS-seadmed või maanteede kaardid.
Tuleb aga tunnistada et GPS ehk "Keps", nagu neid kutsuti, ei pruugi alati mitte kõige paindlikum aparaat olla.
Tema ülesanne on näidata suunda kõige otsemat teed pidi, mida ta ka tegi. Sinna teede alla aga liigituvad praktiliselt igasuguse pinnakattega ja olekuga rajad. Ime et ta metsasihte sõiduteede alla pole veel arvestanud.
Igatahes selline mõte kerkis küll vägisi pähe, kui me Chevrolet Suburbani sabas, milles GPS-seade asus, järjest kruusasemaid teid pidi liikusime:




Kui me lõpuks ristteele välja jõudsime, avanes niisugune vaatepilt:


Kes see nüüd ütleb, missugune see õige tee on ?
See on umbes sama situatsioon nagu "Naksitrallide" raamatus, kui Sammalhabe, Kingpool ja Muhv seisavad ühe järjekordse matkasõidu järel teeristmikul ning mõtlevad, kas minna nüüd lossivaremete juurde või metsa.

Kuna meie ei tahtnud ei lossivaremeid ega metsa, vaid Daugavpilsi minna, siis tuli autodel ots ringi keerata ja hakata tagasi sõitma.
Ühel ristmikul läks reisiseltskonna arvamus sõidusuunast lahku. Ühed usaldasid "Kepsu" ning ütlesid, et sõita tuleb siitkaudu. Teiste käes oli aga söögilaua suurune maanteede kaart kes näpuga teid taga ajades ütlesid, et sõita tuleb hoopis toda teist teed pidi.
Ja nii me siis seisime seal ristmikul veidi aega, autod pilla-palla laiali nagu kured keset lagedat sood:


Kohalikus külas elavatel noortel oli muidugi tähelepanu garanteeritud, sest et mitte iga päev ei satu nende kanti niisuguseid vanemat tüüpi stiilseid sõidukeid ning nad kasutasid muidugi juhust ja lasid oma telefonides asuvad fotoaparaadid kohe käiku.

Kui lõpuks peale sõidumarsruudi üle arutamist õige teeotsa kätte saime, asus kogu see autorongijoru jälle tagasiteele:


Tšaika, Chevy buss ning Cadillac ukerdamas metsavaheteel:


Maanteed pidi sõites jättis Läti loodus üldjoontes päris ilusa mulje.
Autoaknast sõidu ajal pildistades ei tule need pildid ikka nii head välja kui peaks, nii et ma loodan, et selle blogi lugejad nüüdsete ja ka edaspidiste, sõidu ajal tehtud piltide kvaliteeti väga karmilt ei hinda, sest et see oli maksimum, mida ma tollel antud momendil suutsin teha:


Kuna Valgevenesse sõitmiseks peab praktiliselt pool Läti Vabariiki läbima, siis võttis meil see kulgemine ikka hea jupp aega. Olgugi, et maanteede peal me kõige tagasihoidlikumalt ka ei liikunud. Pigem sellise parajalt mõõduka ja lubatud maksimumkiirusega.
Õhtu hakul, jõudes ühte Läti linna, mille nime ma enam kahjuks ei mäleta, andis Tšaika rooli taga olev Eno ülejäänud rahvale nn.lällarite kaudu teada, et tal genekatuli põleb. See tähendab siis Tšaikal põleb, mitte tal.
Otsekohe tõmbasime oma rongi tee äärde ning Vello, kellel on sellest seltskonnast ilmselt kõige põhjalikumad teadmised V8-tüüpi mootoritest ning nonde remontimisest, hakkas usinasti kapoti all askeldama:


Veidi aega pusimist ning võisime edasi sõita.
Kohalikel, kes seda autorongi nägema sattusid, oli muidugi tükk tegemist et oma telefonid välja kraamida ning usinasti pilte teha. Kusjuures olgu ette öeldud, et kohalike huvi oli taoliste autode vastu väga suur. Nii et ei läinud kaht minutitki, kui ühes või teises, tee peal tekkinud peatuspunktis juba inimesed imbusid nagu tarakanid välja, ei tea kust, ning käisid autode juures ja lõgistasid neist usinasti pilte teha.

Kell näitas juba vaimude tundi või kaugeltki üle selle, kui me lõpuks Daugavpilsi linna jõudsime. Täpsemalt öeldes me sõitsime linnast siiski mööda, sest et taolise, mitmest autost koosneva rongiga läbi suure linna sõita, oleks olnud paras peavalu ning ajaraiskamine. Seetõttu võtsime suuna ringteele, mis viis meid Daugavpilsist küll mööda, kuid ikkagi Valgevene piiri suunas.
Daugavpilsi linnaservas tegime ühe kohustusliku tankimispeatuse:


Senikaua, kuniks autosid tankisime ja jalgu sirutasime, ilmusid meie ligidusse, jällegi ei tea kuskohast, kohalikud streetracer-id oma tuunitud ning purisevat häält tegevate hondade ja "bhemmidega". Otseloomulikult oli neilgi kael õieli vahtimist ja telefonidega pildistamist. Kaido, kellega ma kuldses LTD-s sõitsin, ütles et teeks nendele rullnokkadele väikest elevust ka, ning tanklast välja kiirendades vajutas ta gaasipedaali natuke järsemini ja rohkem kui tavaliselt. Otseloomulikult kaasnes sellega vali rehvivilin, mis omakorda jällegi mul suunurgad ülespoole kergitas.

Sõitsime mis me sõitsime, aga öösel, umbes 1-2 paiku tuli meile Valgevene piir vastu.
Sealses tollipunktis toimuv oli elamus omaette.
Saanud eeltollist vajaliku blanketi kätte, mille alusel meid üldse tollis kontrollitakse, sõitsime põhipunkti. Seal käis juba triangel meie ees sõitnud Suburbani ning tolle taga, treileril olnud musta Pontiaci pärast. Kuna Valgevene piiritöötajad arvasid, et tegu on nagunii mingi kahtlase kaubaga, siis suunati see sinine Chevy otsekohe punasesse tsooni, ehk siis teravdatud tähelepanuga kontrollimisele.
Kuna meil polnud küsimise peale LTD-st mingeid kaupasid ette näidata, mis deklareerimist tahaksid, suunati meid rohelisse tsooni, ehk siis tavakontroll.
Kuigi ega sellel suurt vahet ei olnud, kas sa olid seal piiripunktis rohelises või punases tsoonis, sest et nende paberitega käis niisugune kirbutsirkus, et vaata ja imesta.
Kõigepealt pidime täitma mingisuguse kahepoolse blanketi, sinna sisse kirjutama enda ja oma passi, või muu taolise dokumendi andmed. Sellega kõmpisime siis ühe putka juurde. Seal toksiti meie andmed arvutisse, tambiti passi sisse ja paberi peale mõned templid ning anti veel mingi paber, millega pidime minema omakorda teise putkasse. Seal trükiti need andmed omakorda arvutisse ning anti vastu jälle üks paber. Samas pidime andma ära ka näo pealt küsitavad 2 USA dollarit tervisekindlustuse maksu, juhuks kui meiega peaks Valgevenes midagi "radikuliidiliselt" halba juhtuma.
Tervisekindlustus makstud, kõmpisime ülejäänud paberitega kolmandasse putkasse. Seal jälle tambiti paar paberit templeid täis, küsiti ühte-teist auto andmete kohta ja saadeti meid neljandasse putkasse. Seal siis tehti auto dokumentide ja paberitega siis midagi umbes samalaadset, nagu meiega selle tädi juures, kes kindlustusepaberitega tegeles.
Ühesõnaga, see oli niisugune tramburai, et selle detailne kirjeldamine osutuks suht raskeks. Nii et kes tahab kogeda Nõukogudeaegset paberimajandamist, mingu Valgevene piiri peale. Kogu seda protsessi aeglustas veel piirivalvurite elav huvi meie sõidukipargi vastu. Ja nii me siis andsime nende paberitega ringijooksmise vahele autode juures seletusi ühe või teise asja kohta. Otseloomulikult olid ka piirivalvurid varmad autodest oma aparaatidega pilte tegema, sest et sellist, mitmest klassikalisest autost koosnevat vaatepilti ei näe üks lihtsurelikust Valgevene piirivalveametnik mitte just iga päev.
Kui põhipiiripunkti juures see paberitega sehkendamine lõppes, pidime veel andma ühe "propuski" viimasesse kontrollposti, või õigemini putka juures olevale noorele naisametnikule, kellel oli seljas Valgevene naispiirivalvuritele mõeldud vist kõige lühem seelik.
Ma imestasin, et tal sellise riidepalakaga keset ööd külm ei hakanud.
Aga kes teab. Võibolla see oli nimelt selline taotluslikult lühike.
Pärast piiriületamist viimaseid autosid oodates ütles Tšaikat rooliv Eno, et ajas liikuda pole eriti teab mis suur kunst. Mõned tunnid sõitmist ja oledki 10-20 aastat ajas tagasi, nagu meil kunagi oli.

Võttis aega see piiripealne jamamine, mis ta võttis, aga lõpuks saime oma autorongi jälle täies koosseisus veerema ja esimene suund oli piiri lähedal asuvasse tanklasse, kus siis autodel paagid pilgeni täis pandi:


Bensiin on Valgevenes meie mõistes suhteliselt mõistliku hinnaga: A-95 oli USA dollari kursi järgi vist 70 senti.
Kusjuures tanklates kehtisidki kahed hinnad: kord vilkusid tablool Valgevene rublade põhjal arvestatud hinnad, siis jälle USA dollarites.
Valida oli minu mäletamist mööda siis A-72, A-80, A-92, A-95 ja paari diiselkütuse vahel. Võibolla oli neid erineva oktaanarvuga bensiinisorte veelgi.
Autod tangitud, keerasime sõidusuuna jälle Minski suunas.

Jätkub...

1 kommentaar:

Unknown ütles ...

Väga lahe muuseumi eksponaatide pildivalik. Tänud et viitsisid ja 59 Caddy ruulib.