Ses mõttes et kusagil iga 50 kilomeetri tagant tegime kohustusliku puhkepausi ning sirutasime jalgu, et väsimus kallale ei tikuks ning keegi meist rooli taga magama ei jääks. Tee oli pikk ja me kasutasime igat ajahetke, et võimalikult palju teekonda saaks läbitud.
Andrus, kes sõitis sinise Chevy Suburbaniga kõige ees, tahtis alguses ühe jutiga Minskisse välja jõuda, kuid teised seisid sellele plaanile mitmehäälselt ja valjuhäälselt vastu. Et mõttekam oleks teha kusagil tee peal tanklaparklas(huvitav sõna) üks paaritunnine puhkepaus ja siis teekonda jätkata.
Nii ka läks.
Kell oli vist kusagil 4 paiku öösel, kui kogu see nö."Estonskij Killavorj" ühte maantee ääres asuvasse parklasse suundus. Seal me siis tukkusime autodes kusagil paar tundi, kella kuue-poole seitsmeni hommikul, kuni tuldi akna peale koputama ning käemärkide ja miimika abil tehti selgeks et läheb sõiduks.
Egas midagi. Korjasime ennast üksteisele jälle sappa ja taas suund Minski poole.
Enne äratulekut ja peale autode tankimist võis näha igasuguseid sõidukeid liikumas:
Tankla lähedal asuvasse söögikohta sisenedes vaatas mulle ukse peal vastu niisugune silt:
Paar tundi sõitu ja juba võis märgata, et hakkame Minskisse jõudma: Teed muutusid laiemaks, lisandusid igasugused peale- ja mahasõidud, sillad jne. jne. ja ka autosid hakkas igalt poolt kokku voorima.
Kusagil kella 8 paiku hommikul veeres meie kolonn Minski linna sisse.
Teeservas ootas meid juba ees kohalik autoürituse korraldaja, kes tervitas meid kõiki, surus kätt ja kelle sabas oma teekonda edasi jätkasime.
Linna sisenedes jäi mulle objektiivi ette üks esimene taoline omapärane ehitis:
Niipaljukest kui ma aru sain, siis olevat tegu instituut-ühiselamuga. Kohalikud pidid seda kutsuma "Valgeks Laevaks", kuna ta meenutavat veidi laeva kuju ning hoone teravik olevat Moskva poole suunatud.
Esmapilgul tundus see linn täiesti üle mõistuse suur. Eriti kui me jõudsime ühele järjekordsele sillale või pöörangule, kust avanes Minskile panoraamvaade.
Inimesi elab seal 2 miljoni ringis ning valgevenelaste koguarv olevat praeguse seisuga 10 miljonit. Nii et päris suur linn ja suur riik.
Mõningase sõidu järel jõudsime oma autokolonniga lõpuks ühte "Staijki"-nimelisse spordikompleksi. Tegu on siis sisuliselt spordilaagriga, kuigi mõõtmed on tal mitukümmend korda suuremad kui meie siinsed analoogsed asutused.
Seal ootas siis meid hotell ja hommikune ning õhtune kohapealne toitlustus.
Siin pildil on selle spordikompleksi veidi vanem ja väsinum hotelliosa:
Ja siin juba renoveeritud hoone:
Olles tubadesse end sisse kirjutanud, reisipagasid ja kotid ära paigutanud, suundusime kogu oma seltskonnaga hotellide taga, õue peal olevasse toitlustuskohta, et pidada sööklas maha üks väike sõjanõu edasiste päevade ja tegevusplaanide suhtes:
See on siis meie Valgevenepoolne vastuvõtja. Aleksandr:
Peale nõupidamist käisin veel korra parklas ning tegin ühe pildi taamal seisvast ujulakompleksist:
Hotelli vestibüül:
Fuajee ühe seina peale oli paigaldatud taoline, spordilaagriga seonduv kompositsioon:
Ja sellised need hotellitoad välja nägid. Lihtsad ja hubased.
Valida oli kas kahe-, kolme-, või neljainimese toa vahel. Antud pildi peal on kolmeinimese tuba, kuna üks magamisase on jäänud alla paremasse nurka varju:
Siin siis seevastu kaheinimese tuba:
Kaheinimese tuba voodite poolt pildistatuna:
Kuna meil oli pikast sõidust võhm üpris väljas ja väsimus võttis võimust, siis leppisime korraldaja Aleksandriga(keda kutsuti küll rohkem Šurikuks) kokku, et me puhkame mingi paar tundi ja siis peale seda oleme valmis jälle autodega ringi sõitma.
Muidugi püüdsid parklas seisvad stiilsed sõidukid ka hotellis ja spordikompleksis viibinud sportlaste tähelepanu, nii et järjekordselt võis enne sõitmaminekut näha mõnda telefoniga autosid pildistavat meest või naist.
Esimene kohustuslik peatus oli järjekordselt tankla. Mõni võib küsida, et mis te nende tanklate vahet niipalju seerite. Sellepeale ütleksin, et kuna vahemaad on mitmeid-kümneid, isegi sadu kordu Eesti omadest pikemad, siis kulub nende pikkade sõitude käigus ka ohtralt kütust.
Kusjuures huvitav nähtus oli veel see, et näiteks Valgevenest ostetud bensiiniga sai sõita mitmeid kordi rohkem, kui selle saastaga, mida meil siin Statoilis ja Nestes müüakse. Nii et siinse nn. bensiini müük ja selle hind on küll väga küsitava väärtusega.
Tanklas läks meil muidugi parasjagu aega, kuna autodel pandi paagid jälle suhteliselt kurguni täis. Meie viie- ja enamameetriste autode rong ei jäänud ka kohalikele tanklatöötajatele märkamata ja nii mõnigi neist kasutas juhust ning tegi autodest pilte. Selle peale võeti preilil käe alt kinni ning ta talutati samuti objektiivi ette:
Eno "Tšaika" tankimisjärjekorda ootamas:
Autod tangitud, suundusime ühtse kolonnina lõunasöögikoha poole.
Selleks osutus ühe Minski kultuurimaja esimesel korrusel olev kohvik:
Kohviku üldvaade. Suht hämar ta on, aga vast midagi näeb:
Peale lõunasööki ja jutuajamist läksid osad tegelased ühte ruumi, kus ka keiser jala käib. Siin võib näha ühte järjekordset keisrit naftat otsimas:
Vahepeal tegin kiire käigu teisele korrusele ning proovisin jäädvustada seinal asuvat puidust pannood. Eriti hästi see välja ei tulnud, kuna ruum oli suht hämar ja aparaadi välk jäi seina valgustamiseks liiga nõrgaks:
Kultuurihoonesse sisenedes olid kahel pool sissepääsu taolised kunstnikerdustega riidehoiud:
Mulle jäi juba pikemat aega silma, et päris palju Valgevene naisi on silmatorkavalt kena välimusega ning nad oskavad samas ka stiilselt riietuda. Siis ma kasutasingi juhust ning siin ja edaspidi võib nii mõnegi pildi peal näha kohalikke naissoo esindajaid:
Kohaliku kultuurihoone üldvaade:
Selle ees olevas pargis asus üks monument- piison ja naisterahvas tema seljas:
Veel mõned õrnema soo esindajad, kes parasjagu väljusid kultuurimajast:
Kuigi autode parkimine oli algul üks paras poogeldamine, siiski said masinad kõik ilusti ära paigutatud. Peale lõunasööki otsustasime, et teeme kohalikule rahvale väikest show-d ka. Selleks ajasid Andrus ja Vello kuldse Ford LTD ja musta Pontiac Firebirdi kõrvuti ning tegid rahvale väikest burnouti ehk rehvisoojendust:
Peale rehvisuitsetamist suundusime edasi. Seekord oli kohalik korraldaja plaaninud väikest kruiisi läbi Minski kesklinna.
Nüüd tulevad pildid, mis on mul tehtud sõidu ajal, allalastud katusega Cadillacist. Nii et nad ei pruugi olla kõige kvaliteetsemad, kuigi ma üritasin tol murdosa sekundi jooksul pildistatavat objekti võimalikult hästi fookusesse võtta.
Hotell "Turist":
Üks paljudest kohalikest universaalkauplustest:
Need peaksid veel olema Stalini-aegsed esindushooned:
Ristmikul jäi mulle objektiivi ette üks kena naisterahvas:
See on nüüd Minski vaksal. Suhteliselt uus ning igati kaasaegne hoone:
Hakkasime jõudma ühele paljudest Minski väljakutest:
Kohalik miilits oma igapäevatööd tegemas:
Väljaku servas asuv kirik:
Parlamendi- või riigiduumahoone:
Mõnedel kõrghoonetel oli lausa üks sein Võidupüha teemalise plakatiga kaetud:
Järjekordsed Stalini-aegsed majad, kaetud ohtrate kaunistustega:
Siin suundusime tasapisi kohaliku Võidu Väljaku suunas:
Vabariiklik Kultuuripalee. See korralikult taastatud Stalini-aegne ehitis on kujutatud ka Valgevene 500-rublase kupüüri peal:
Terve linn oli taolisi punaloosungeid ja lippe täis:
Rahvuspalee Minskis:
Üldpilt tänaval toimuvast:
Kohalik tsirkus:
Vahepeal tegime tee ääres ühe peatuse ja ootasime tagumisi autosid järgi, mis fooride tsükli ja vaheletrügivate autode tõttu eessõitjatest maha olid jäänud.
Tekkinud pausi kasutas ära Šurik, kes tegi tee ääres asuva platvormi pealt paar pilti:
Võidu Väljak:
Võidu Väljaku ausammas:
Minski kontserdimaja:
Kas see on nüüd mingi spordikompleksiga seotud administratiivhoone, või on ta olümpiamängude auks või jaoks ehitatud- ei tea:
Järjekordne ausammas riikliku tähtsusega kirjamehele:
Ausamba vastas, teisel pool teed asuv sissekäik parki:
Ühe maja katusel asus niisugune kell:
Hoone seina peal oli kiri: Laste raudtee.
Paar kohalikku kena valgevenelannat:
Kes nüüd ära arvab, mis hoonega tegu, see saab minu käest tuhat rubla.
Ei, see ei ole observatoorium:
Eestvaade:
Kuna ma ise ka nuputasin tükk aega, mis klaasist kera see selline olla võib, siis suurendatud pilt tõi lahenduse. Tegu on siis kohaliku rahvusraamatukoguga:
Mitme kõrghoone küljel võis näha taolisi maalitud rahvuslikke motiive:
Õige varsti keerasime autode rongil ninad teistpidi ning liikusime vastassuunas.
Siin püüdsin pildile jäädvustada ühte kohalikku, vanat tüüpi MAZ bussi:
Teede kohal asuvad kommunistliku taustaga loosungid vaheldusid pühapiltidega:
Võidu Väljaku ausammas teiselt poolt:
Üks järjekordne kohalik kirik, mille ette künkanõlvale oli istutatud lilledest kella kujutis:
Järjekordselt paar ausammast:
See isemoodi kujuga hoone oli siis ilmselt mingi kohalik näitustepaviljon:
Kui lõbustusparki jõudsime, siis paigutati suured maanteeristlejad lava ette.
Teised autod, nagu Tšaika, Pontiac ja Chevy buss ning Suburban leidsid omale koha erinevatel jalgteedel:
Nagu näha võib, muutus taevas kiiresti tumedaks ja õige pea tuli meile ka üks korralik sortsakas vihma kaela:
Eno ja Arno muljeid vahetamas:
Üks osa meie kohalejõudnud seltskonnast.
Vasakult: Allan, Marko, Heiki, Martin, Arno ning Janek:
Varsti lisandus meie seltskonda ka üks kohalik Mercedes Benz:
Kuna Valgevenes on taoliste vanaaegsete autode taastamine üpriski raskevõitu tegevus, siis on auto omanik püüdnud käepärastest detailidest oma sõidukit ligikaudugi ajastutruuks kohandada:
Kui autod pargitud, kogus seltskond end kokku ning kuni broneeritud väikebussid saabusid, sai võetud üks väike tervitusnaps:
Jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar