Vahemonoloog.

Noonii. Vaatate, et ei olegi nagu tükk aega siia midagi ilmunud?
Ilmub küll, ainult et kuskil vast paar nädalat läheb koos käimasolevaga veel aega.
Nüüd kui kõik plaanipäraselt sujub, siis ilmselt järgmise nädala lõpus ma saan sellele mustale universaalile mõningaid asju juurde. Milliseid asju, ja kui palju neid olema saab, eks see varsti selgub. Seniks tuleb niiöelda seda Eesti Elu edendada ja kukrut täita, mille eest saaks siis omakorda neid detaile välja lunastada.
Ma loodan nendest jubinatest pilte ka teha, et siis on huvilistel, kes seda päevikut loevad, nagu väike ülevaade ka olemas, mis jura ma omale (jälle) kokku kaapinud olen.

Lisaks vahepeal ühe pikema jutu ka siia. Et siis on jälle, mida ajaviiteks lugeda.
Tegu on siis 1980-ndate lõpust pärit looga, mille on valmis sepitsenud Priit Aimla.
Vanemale generatsioonile ja veel mõnele minuealisele peaks see ehk tuttav ette tulema, kuna taolisi humoreske ja ettekandeid sai kuulda tavaliselt pühapäeva hommikuti "Meelejahutaja" saatest.
Kui ka mõned laused ehk ongi veidi muudetud, siis pigem ilmekamaks muutmise eesmärgil, kuna toona kehtis ikka veel see aeg, kus kõige selle suunas, mis parteiga seotud oli, väga valju häälega ironiseerida ei tohtinud, vaid kõike tollal kehtivat sai naeruvääristada läbi osavate sõnamängude.

Aga olgu, jutt siis ise on selline:

"Avaldus NLKP XXX kongressile.
Meie, vaanad pardeilased, pimesi truud oma juhtide igale sirgele ja geverale joonele, avaldame sigavat nerdimust ja kuigi me njaeme ja kuuleme iha halvemini, torkab meile adressjeeridud ilekohus silma ja kerva isegi kurdile ja pimedale.
Tegemist on massilise arusaamatusega. Muidugi hiidsime omal ajal sageli mitmesugusjed meile omastatud laused, ometigi neiteks kesklused "Keed kuklale!", "Pelvili perandale!", "Negu vasta sjeina!", "Suu ginni!", polnud meeldud arreteerituile, vaid me kordasime endaette fraase igahommikusest raadio virgudusveimlemis saatest.
Kirglike kehakultuurlasdena harjudasime ka idamaade kombed, kasutades joogide repliigid: "Juuksed peas pelema! Neelad kiinte alla! Nuga njeeru! Dikut silma!"
Aga kui me vahel hiidsime keva heelega "Tuld!", siis meil lihtsalt oli kange suitsuhimu, kuid tikud olid ju seal vangi.... vei tehendab, vinge ilmaga niiskeks saanud.
Niid natukene imberasustamisest kaugetesse rajoonidesse.
Olid kuuldused, et jeestlased, letlased ja leedulased peevad veikese rahva alaveersuskombleksi, lauldes sageli igatsevalt Uraaliteemalisi laulud, nigu "Mets muhise ja kegu kukk, Uraal!"
Vastavalt teetajate soovile, meie neid saatsimegi sinna kanti.
Muidugi, mingid megikotkad nemad ei jole, peris megiaheliku tippu me neid ei lekitanud, sai valitud seal madalamad paigad: Krasnojarsk, Vorkuuta, Tšitta kah.
Ning lepuks.
Kui me kunagi kelleljegi kah kunagi haiged teegime, siis ikka nende elu ajal.Miks njemad siis meiega perast surma eiendavad !? Kus nad enne olid ?
Ja mis keige tehtsam: kui tapetud meistetakse eigeks pastuumselt, siis meistetagu meid siidi ka pastuumselt. Elusa kammunisti hukkameistmine eenestab meie ihise armsa pardei auduriteeti.
Veel iks nota beenje ehk bennaja nota.
Praegu degeljedakse vana vara tagasi andmisega. Kui meile andagse tagasi meije vaanad vaahendid nagu kaerauad, nagaanid, lebiotsimisordenid, meie jiga gjell valjmis uue pensjoniseaduse valguses tagasi rivisse asduma.

Allkirjad:
Mölakovtsev, Vassiili Petroovitš
Sigajenko, Ivan Olesjevitš
Kaabakjan, Okastraat Palkovitš
Pätidze, Sergei Surmakuurovitš
Vägistiimov, Hujak Sadistovitš
Timuukas, Joomas Kaunasoovitš
Arreteersalu, Mats Kuratoovitš
Võllapujenko, Rolan Lõuahaakovitš
Pussnugov, Persei Pugejoovitš