Esmalt ma ajasin ta ruumi sisse:
ning pesin ta survepesuriga igalt poolt, kust vähegi sai, puhtaks.
Töökaaslased, niipaljukest kui neid oli, tiirlesid aga muudkui ühtepidi ja teistpidi ümber auto ning mõni julgem pistis nina sisse ka, et kas seda "Volga" lõhna ka veel alles on. Natuke vist ikka oli, nagu ma mõne kommentaarist aru sain.
Selle värvkatte puhul avaldati kahtlust, et juhul kui see auto on nüüd "Venemaa päästjaga" üle võõbatud, siis mul annab seda autot hea jupp aega puhtaks rookida kuni vaat et plekini välja. Selle vastu on aga üks hea rohi olemas, mis aitab alati.
Nimelt ma tegin ühe parajalt suure puhastuspaberipoogna tavalise pesulahustiga kokku ning hoidsin seda lahustist läbiimbunud lappi üle minuti sellel vahetamist vajava esitiiva peal.
Selle ajaga oleks igasugune ühekomponentne värv või värvimiseks kasutatud aine, millel kinnitit sees pole, hakanud "keetma" ehk siis kortsuliseks tõmbuma.
Selle värviga aga seda ei juhtunud. Nii et võib öelda, et mul vedas.
Siin siis Sm. Tamme "Volga" juba pestud kujul ja tagasi hoovi peale aetuna:
Need täpid või laigud pildi peal on veepiisad, kuna pildistamise ajal tibutas väljas peenikest vihma.
Üldmulje oli tal peale pesemist enam-vähem. Ses mõttes, et nagu ma esmapilgul juba vaatasin, et päris jubedalt loperdavaid keredetaile tal õnneks pole.
Muidugi uksed ja esitiivad on tagatiibade suhtes ebaühtlaselt reguleeritud, sest et küljeviik jookseb lippadi-loppadi kord üles, kord alla. Aga see kõik on teostatav.
Ainukesed kohad, mis võivad hakata suuremat probleemi tekitama, on siis see parempoolne esitiib, mida keegi kunagi on üritanud sirgeks pahteldada:
ning kapott, mis on ka mõlkis ning roostes.
Ilmselt on see auto kunagi kuskil vastu esiotsa paraja lutaka saanud ja siis on püütud talle enam-vähem endine kaubanduslik välimus tagasi anda. Paraku pole see välimuse tagasiandmine mitte just kõige õnnestunumalt teostatud, sest et lisaks kehvasti tehtud plekitööle ei ole esitiib enam ukse suhtes paigas.
Nagu näha võib, siis tiiva ja esiukse vahe on siin pildil pea olematu:
Kõige mõttekam on sellisel puhul asendada vana detail uuega, mida ma ka teen- s.t. siis nii tiib kui ka kapott pannakse talle uued.
(Ennist jäi siin mainimata, et ka tagaluuk tuleb "Volgale" teine panna, sest et olemasolevat on keegi juba kunagi seestpoolt klaasriide ja EPO-liimiga paiganud ning mingil moel pahtli ja värvi peale kandnud, kuid roostet pole see sellegipoolest tagasi hoidnud. Ja nüüd see pruun paharet teeb tagaluugi siseserva kallal juba tõsist vohavat hävitustööd).
Omadest kogemustest võin kinnitada, et kui on ikka näha, et mingi detaili (olgu selleks siis kas uks, esitiib, tagatiib, tagaluuk või kapott) välispind lainetab nagu Läänemeri, siis alati on mõttekas, kui vähegi võimalik, osta selle loperdava pealispinnaga pleki asemel tehases valmisstantsitud korralik ja sirge detail, ning lasta plekksepal (või kui endal vastavad oskused ning tööriistad on) ta auto külge kinnitada. Vahet pole, käib see detail kere külge kas siis poltide või keevitusega. Selline kilode kaupa lauspahtli peale vedamine mõnele eelmainitud detailile ning selle lihvimine on tegelikult tohutu aja- ja raharaiskamine. Rääkimata sellest, et praegu on veel, kui vähedegigi viitsida otsida, sellisele "Volga" mudelile keredetaile vabalt saadaval.
Mis siis veel?
Siis võibolla homme-ülehomme mul ehk õnnestub ta lõpuks ka kuiva kõrvalruumi saada, kus ma hakkan teda koost lahti võtma ning äravõetud asju kastidesse-karpidesse laduma ja sorteerima. Praegu seisab seal üks äravärvitud ja äraviimata sõiduk ees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar