Kõigepealt lasin ta suruõhuga üle ja pesin pinnad tavalise lahustiga puhtaks:
Pinnad pestud-puhastatud, võtsin taldlihvija ning hakkasin tagatiiva ja katuse ühenduskohta lihvima. Veidi aja pärast ilmus vana värvi ja pahtli alt lagedale taoline asi:
Misasi see seal oli ja mille jaoks ta sinna oli pandud, seda ma ei oska öelda.
Parema selguse saamiseks panin lõikekäiale lihvimisketta otsa ning lasin kogu pinna kuni plekini puhtaks, et näha, mis sealt alt lagedale tuleb.
Veidi aja pärast, kui see spetsiifilise kujuga õnarus oli puhas, siis arutledes paari töökaaslasega jõudsime järeldusele, et eks need ilmselt mingid nahkkatuse kinnituskohad olid, kuhu siis vastava kujuga iluliist võis omakorda peale minna.
Muud varianti ei saa sellisel keerukujulisel õnarusel olla.
Selle küljega oli sama lugu.
Siin pildil olev tagatiiva ja katuse ühenduskoht on sellest pehmest täiteainest juba puhastatud:
Miks ma seda liitekoha pehmet täiteainet alla ei jätnud, tekib võibolla küsimus?
Sellepärast ei jätnud, kuna ma ei teadnud, mis aine selle selline on ning kuidas ta pealekantavate pahtlite-kruntide, värvi ning lakiga reageerida võib, sest et neist kolmel viimasel on lahusti ka mängus ja seda ei oska ma arvata ka, mida ta aluspindadesse imbuva auruna teha võib.
Tavaliselt elu on näidanud, et Ameerika ja Euroopa päritoluga autovärvikeemia ei taha eriti omavahel kokku sobida, sest et komponendid ning nende side- ja lisaained on erinevate kliimatingimuste jaoks tehtud.
Lõpuks sain kõigi nende pindade lihvimisega niikaugele, et võis hakata mõtlema pahteldamise peale:
Keevitatud "lappide" pahteldamiseks kasutasin ma kõigepealt tinapahtlit.
Välja näeb see purk ja purgi sisu selline:
Sellega pahteldasin siis kõik punktiirkeevitusega tehtud kohad üle, kaasaarvatud ka need puhtaks lihvitud katuse ja tagatiiva liitekohad, sest et uut nahkkatust talle enam peale ei tule.
Vasak külg:
Parem külg:
Katus:
Kui tinapahtel oli umbes poole tunni möödudes kuivanud, siis võtsin taldlihvija ning lasin tal kõrgemad randid ja veidi paksemad pahtlikohad enam-vähem ühtlasemaks.
Alguses ühelt poolt...
...ja siis teiselt poolt.
Elu eest teda siluda pole mõtet, sest et tinapahtlile läheb omakorda veel see õige täitepahtel peale. Põhiline lihtsalt, et suuri rante ja muhke ei jääks, mis laia labidaga pahteldamist segama hakkaksid ning sel viisil keredetaili kuju võivad muuta.
Ning sellisena jäi ta mul homset päeva ja neid suuremaid pahteldustöid ootama:
Mõned automaalrid veavad enne tööpäeva lõppu detailile ka selle täitepahtli peale, et siis ta kuivab öö jooksul ära, ning hommikul tööle tulles saab hakata kohe lihvima.
Mõnes mõttes on see hea, kuid mina nii ei teinud.
Sest et kui ma jätan ööseks katuseplekile paksu pahtlikihi kuivama, siis kuivab ta mul vastu hommikut nii kõvaks, et mul on seda konkreetset detaili pärast suht raske soovitud kujusse saada.
Jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar