Aega läks aga asja sai. Vast.
Tulemus ei ole mitte hea, vaid pigem rahuldav. Selline "harju keskmine", ütleme nii.
Arvestades, milline see auto enne oli ja mis tema juures tehtud oli, või õigemini polnud üldse tehtud, siis sellisel kujul on ta enam-vähem. Lühidalt öeldes siis, käib küll.
Ülisiledaks ma teda ei hakanud hööveldama. Põhjuseid, miks ma seda ei teinud ja miks see auto on enam-vähem seisuses, olen ma eelmistes postitustes juba korduvalt maininud.
Tegin ta lihtsalt selliseks, et temaga kõlbaks tänava peal sõita ja soovi korral parklasse seisma jätta, ilma et inimesed põlgusega pea kõrvale keeraksid.
Kambris värvimise ootel:
Selle värvitooni valimisega oli muidugi omaette teema.
Omanikul oli algne soov võõbata Volga beeziks. Selliseks, nagu nad "omal ajal" ikka olid. Aga kui tellitud kogus kohale toodi, siis see värvitoon, mis potis oli, erinesid värvilipiku peal olevaga üksteisest nagu öö ja "Jüriöö".
Lipiku peal olev toon oli beezikas, värvipotist vaatas vastu aga selline aluspesuroosa toon.
Nii et kui Volga oleksin tollega üle võõbanud, siis see auto oleks näinud välja nagu mingine vanatüdrukute klubi "Härmalõnga" esindussõiduk, millega tudisevaid mutte "Atlantisesse" diskole veetakse.
Seepeale korjasime konsiiliumi kokku ning ühise arutluse tulemusena otsustasime auto katta enam-vähem sarnase tooniga, nagu armatuurlaud oli.
Ma ütlesin selle nn. "aluspesuroosa" tooni kohta, et kui väga tahetakse, siis ma võin Volga sellist värvi ka värvida- mul ükskõik. Ainult et kui mingi aja pärast see toon enam ei meeldi, siis uuesti ma seda autot teist korda küll üle värvima ei hakka.
Liiatigi kuna armatuurlaua plekist osa on ka autoga ühte värvi, siis ma ei kujuta ette, kes seda sealt ekstra välja hakkab sikutama ning eraldi beežiks (või nn. "beežiks") üle värvima.
Lõpuks otsustasime, et jääb siis ikka tema see vana toon, ehk siis hästi hele hall.
Värvi valisime silma järgi värvitoonide raamatust välja ning sellega oli asi otsustatud.
Kambrist väljas:
Nagu kambris ja kambri ees seisvana teda pildistatult näha võib, siis toonierinevus on erinevate lampide all suht märgatav. See, mis ereda valguse käes võib tunduda peaaegu valge, on natuke tuhmima valguse korral nõks tumedam.
Ja päikese käes ta võib olla veel mingit kolmandamat tooni, nii et autot väljas vaadata ja ruumis sees, kusagil päevavalguslampide all, on kaks täiesti eri asja.
Esmaspäevaks jäävad veel need stangealused metallosad värvida ja siis saab nad koos autoga lõpuks minema saata.
Vähemalt nüüd on selle pikaleveninud jamaga asi ühel pool.
Praeguse seisuga ma olen igatahes sellistest suurtest projektidest ajutiselt küllastunud.
Võibolla septembris tuleb see soov tagasi, hakata jälle teiste tööde kõrvalt vaikselt mõne isikupärasema või harvaesinevama masinaga tegelema, mida iga päev meie teedel-tänavatel liikumas ei näe.
See oleneb muidugi kõigepealt töössepakutava sõiduki seisundist ja kui palju temaga tegelemine aega nõuab.
Eks seda kõike eelmainitut näitab aeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar