99. Peatükk: "Tervitusi Nõukogude Eestist".

Ma ei ole nüüd siin vahepeal päris hea jupp aega sõna võtnud.
Ega praegu eriti mingeid selliseid huvipakkuvaid/omapäraseid sõidukeid pole töösse tulnud ja osalt ole põhjus ka selles, et ma püüan oma seda järelejäänud puhkusenädalat võimalikult otstarbekalt täita.
Varsti ma teen ühest saabuvast üritusest ka sellise, niiöelda pikema reportaaži.
Mis selleks olema saab, eks siis on õige pea kõigil huvilistel võimalik seda siit lugeda.

Praegu aga paneksin paar, või õigemini mõned mõtted kirja, mis mul tekkisid, kui ma vaatasin täna keskpäeva paiku ETV pealt näidatud dokumentaalfilmi "Tervitusi Nõukogude Eestist".

Filmi oli kaasatud ka kolm inimest, kes siis erinevate videolõikude vahele rääkisid kogu seda olnut oma silmade läbi nähtuna: Tiit Madisson, Tunne Kelam ja Lagle Parek.
Viimane neist jättis mulle tegelikult kõige asjalikuma mulje oma juttudega.
Et ei olnud see elu "nõuka ajal" ikka midagi nii lust ja lillepidu, nagu ehk vahepealsete dok-kaadrite põhjal arvata võis ja seda ütles ka Lagle Parek, et toonane kommunismi ideoloogiale ehitatud ajupesu töötas ikka täie jõuga.
Kelami jutt...
Noh... oli ka mis ta oli.
Kui ta seal Strasborough´i istungisaalis selle 2 minuti jooksul rääkis eestlaste kannatustest läbi kogu selle kestnud okupatsiooniaja ning selle taustaks näidati kaadreid ainult saalis seisvatest tühjadest toolidest, siis nagu arvata võis, ega sellel ettekandel suurt mõtet sellisel kujul polnud.
Samahästi oleks võinud minna kuskile mere äärde, kivi peale ja pidada seal oma kõne maha. Tagasiside tema ettekandele oleks samasugune olnud.
Ja pärast, kui ta sama ettekande raames pidas ka ühe kõne sealse EL-i ametiasutuse sisehoovis, siis tema (s.t. Kelami) monotoonne heietamine eestlaste kannatuste kohta ei pälvinud ilmselt isegi eesistujamaa presidendi piisavat huvi.
Aga tema tähelepanek nende igasuguste NLKP parteiliikmete kohta, kes videokaadrites nähtud kongressidel tuima näoga lugesid paberi pealt trükitud teksti maha, oli küll tabav. Et nad on nagu robotid laua taga- mitte mingit elu nendes ei ole.

Seevastu Tiit Madissoni verbaalne virisemine hakkas pikapeale juba vaikselt üle viskama.
Enamjaolt oli ta suhtumine taoline, et "Mina arvan, et eestlased suuremalt jaolt ikka ei teinud nii" ja "Oh, ei olnud minu arust see asi midagi niisugune, nagu räägitakse" jne. jne samas vaimus.
No... kust ta teab, et suurem osa eestlasi sügaval "nõuka ajal" näiteks jõule ei pidanud ja kõike muud samalaadset ?
Ta võiks rohkem nagu enda, mitte kogu inimkonna eest rääkida.
Suurem osa võibolla tõesti ei pidanud. See-eest mõni väiksem kogukond ei lasknud end mõjutada antud momendi riigikorrast ning sellega kaasnevast sunduslikust ajupesust ja sellegipoolest pidasid traditsioonilisi pühasid edasi, nagu neid peeti nende vanemate ja esivanemate kombel.
Minu peres ja sugulusringkonnas näiteks peeti igal aastal mõlemat- nii jõule kui ka nääripidu.

See, kuidas Madissonid kusagil Kreekas omale uut "varjupaika" otsisid ja hädaldamine stiilis "kuna Eestis on venelasi ja maffiat kõik kohad täis" Madissoni naise poolt, eriti ei pakkunud suuremat huvi.
Ausalt öeldes... vähe oli neid inimesi, keda oli intervjueerima palutud.
Rohkem oleks võinud olla.
Näiteks õpilaste ja üliõpilaste malevates toimuva kohta oleks nii mõnelgi praeguseks tuntud inimesel nii mõndagi pajatada. (Hans H. Luik jpt.)

"Ameerika Häält", mida kuulasid ja levitasid Ameerikasse sisserännanud eestlastele samasugused saatusekaaslased, kritiseeriti ironiseerivalt dokfilmis kui veidrikele mõeldud meelelahutust.
Oma lapsepõlvest mäletan, et isapoolne vanaisa otsis õhtuti läbi kohalike, nimelt segama pandud raadiojaamade kiuste vastava laineala oma "Okean"-tüüpi raadiost välja ja kui ta seda kuulas, siis pidi ülejäänud elu seisma või vähemasti vait olema. Momentaalselt. Kuna too oli ainuke võimalus kuulata välismaailma uudiseid, mis laias ilmas tegelikult sünnib.

Filmi lõpukaadrid, kus oli kokku monteeritud tolleaegse "Nõukogude Eesti" kohustusliku ringvaate tüüpi videolõik ning mis rääkis juba tänapäeva Eestist, olid küll väga hästi koostatud.
Õigemini selle sisu.
Tabava irooniaga oli juhitud pealeloetud teksti põhjal tähelepanu praegusel ajal lokkavale tarbimis- ja laenamisbuumile.
Mõned umbkaudsed näited, kuna mul ei ole enam need kaadrid sõna-sõnalt nii täpselt meeles:
"Kinnisvaramaakleri abiga saab perekond Mets omale suurepärase uue kodu, mille jaoks piisab ainult igakuisest suurest sissetulekust ja 30-ne aasta pikkusest laenust".
Või siis: "Ja nagu ikka, saavad ka see aasta põllumehed osa võtta iga-aastasest suvisest kultuurisündmusest "Õllesummer", kus esineb ülevabariigiliselt tuntud popbänd "Vanilla Ninja".

Ühesõnaga, Liidu-aegne hoogne ning eufooriast üle ääre ajav kiitlevläila tekst oli sobitatud tänapäevasesse konteksti, tahtes sellega näidata, et elu on sama hea, nagu "Nõuka ajalgi" ning läheb aina paremaks.

Praegu võib sellist NSVL-i aegset ideoloogiakultust näha/kuulda vaid Põhja-Korea telekanalitest, mida vahel haruharva mõni dokumentaalfilmi koostaja on sattunud salvestama.
Kuigi Põhja-Korea kõnekeelest ei saa eestlased eriti suurt midagi aru, siiski sealsete massikommunikatsioonivahendite kaudu (raadio, TV) esitatav ajupesu koos vastava intonatsiooni ning taevani ülistava kõneviisiga riiki valitseva partei suunas annab enam-vähem analoogse pildi sellest, milline oli see elu meil siin 30-40 aastat tagasi.