43. Peatükk: "Cadillaci" katuse pahteldus ja lihvimine.

Tere jälle.

Enne tänaste tööde kajastamist ütleks veel meeldetuletuseks neile, kes pole veel asjaga kursis, et miks antud päeviku sisu(Cadillac) ja vorm(GAZ 24-02) omavahel ei sobi, siis seletaks seda nähtust sellega, et kuna ma teen seda "Cadillaci" kuskil paar nädalat, siis selle paari nädala jaoks mul pole mõtet hakata uut päevikulehekülge tegema, vaid ma panen ta lihtsalt siia, teiste juttude sekka.
Eks siis kunagi hiljem saab teda vajaduse korral ümber paigutada.

Aga asuks siis asja juurde.
Täna siis sai hakata selle õige täitepahtliga katuse kallal tegutsema.
Kuna kõik vajalikud ettevalmistused said eile ära tehtud, siis ei olnud muud, kui et pinnad õhuga puhtaks ja savi peale mätsida.
Alguses siis nagu ikka, ühelt poolt...


Ja siis teiselt poolt.


Need üksikud pahtlilaigud seal eespool on silumaks ilmselt kunagisi raheterade tekitatud mõlke, sest et ka kapott paistab taoliste mõlkidega üle külvatud olevat.

Näiteks aja kokkuhoiu mõttes oli katust hea teha: senikaua, kuni ma juhipoolset osa pahteldasin, sai teine külg rahulikult kuivada ja kui ma juhipoolse osaga ühele poole sain, siis paremale poole kantud pahtel oli selle ajaga juba kuivanud.
Siin siis pilt juba lihvitud parema külje katusepoolest:


Senikaua, kuni ma parema külje katuseosa lihvisin, sai kuivaks juhipoolne külg.
Nii et mõne aja pärast kolisin oma asjadega jälle teisele poole:


Kui katuselt esimene täitepahtlikiht maha lihvitud, segasin valmis uue koguse ning vedasin ta uuesti nende kohtade peale, mis jäid veel ebatasaseks:



Nagu eelmistelt piltidelt näha võib, siis katuse keskmist osa ma uuesti ei pahteldanud.
Et miks v? Sellepärast, et peale taldlihvijaga lihvimist tundus see pind üldises mõttes suhteliselt hea saanud- ainult liivapaberihöövliga veel üle lükata.

Kui ka teine pahtlikiht oli ära kuivanud, siis tegutsesin samamoodi, nagu ennegi: algul taldlihvijaga suuremad randid maha ja siis höövel kätte ning lihvima.
Ja selline ta siis lõpuks sai:




Praeguse seisuga on ta nüüd höövliga üle käidud ja jääb jälle homset päeva ootama.
Homme ma tõmman tal veel mõned üksikud pahtliaugud ja lohukesed pahtlit täis, lihvin katuse taldlihvijaga üle ning siis on temaga põhimõtteliselt kõik.
Homme tahaks hakata ka seda juhipoolset laperdavat tagatiiba ja pagasiruumi luugi ja tagaakna vahelist paneeli tegema, sest et et need on lihvimise ja voolimise raskusastme koha pealt järgmised pinnad.
Ma algul arvasin, et mul läheb selle katuse voolimisega igavene kaua aega, aga polnudki õnneks teab mis hull: 5 tundi "hirmu tunda" ja valmis ta oligi.
Eks oma osa mängis ka see mitteloperdav või kõikuv aluspind.
Mõnel tänapäevasel autol võib mõnda kapotti või katust pahteldada ja lihvida nii et seda nägu, aga no mis tost kasu, kui taldlihvijaga lihvimisel plekipind all väriseb.
Nii et ses suhtes vedas.

42. Peatükk: "Cadillaci" remont.

Täna siis hakkasin otsast selle "Cadillac"-iga tegelema.
Kõigepealt lasin ta suruõhuga üle ja pesin pinnad tavalise lahustiga puhtaks:


Pinnad pestud-puhastatud, võtsin taldlihvija ning hakkasin tagatiiva ja katuse ühenduskohta lihvima. Veidi aja pärast ilmus vana värvi ja pahtli alt lagedale taoline asi:


Misasi see seal oli ja mille jaoks ta sinna oli pandud, seda ma ei oska öelda.
Parema selguse saamiseks panin lõikekäiale lihvimisketta otsa ning lasin kogu pinna kuni plekini puhtaks, et näha, mis sealt alt lagedale tuleb.
Veidi aja pärast, kui see spetsiifilise kujuga õnarus oli puhas, siis arutledes paari töökaaslasega jõudsime järeldusele, et eks need ilmselt mingid nahkkatuse kinnituskohad olid, kuhu siis vastava kujuga iluliist võis omakorda peale minna.
Muud varianti ei saa sellisel keerukujulisel õnarusel olla.

Selle küljega oli sama lugu.
Siin pildil olev tagatiiva ja katuse ühenduskoht on sellest pehmest täiteainest juba puhastatud:


Miks ma seda liitekoha pehmet täiteainet alla ei jätnud, tekib võibolla küsimus?
Sellepärast ei jätnud, kuna ma ei teadnud, mis aine selle selline on ning kuidas ta pealekantavate pahtlite-kruntide, värvi ning lakiga reageerida võib, sest et neist kolmel viimasel on lahusti ka mängus ja seda ei oska ma arvata ka, mida ta aluspindadesse imbuva auruna teha võib.
Tavaliselt elu on näidanud, et Ameerika ja Euroopa päritoluga autovärvikeemia ei taha eriti omavahel kokku sobida, sest et komponendid ning nende side- ja lisaained on erinevate kliimatingimuste jaoks tehtud.

Lõpuks sain kõigi nende pindade lihvimisega niikaugele, et võis hakata mõtlema pahteldamise peale:


Keevitatud "lappide" pahteldamiseks kasutasin ma kõigepealt tinapahtlit.
Välja näeb see purk ja purgi sisu selline:


Sellega pahteldasin siis kõik punktiirkeevitusega tehtud kohad üle, kaasaarvatud ka need puhtaks lihvitud katuse ja tagatiiva liitekohad, sest et uut nahkkatust talle enam peale ei tule.
Vasak külg:


Parem külg:


Katus:


Kui tinapahtel oli umbes poole tunni möödudes kuivanud, siis võtsin taldlihvija ning lasin tal kõrgemad randid ja veidi paksemad pahtlikohad enam-vähem ühtlasemaks.
Alguses ühelt poolt...


...ja siis teiselt poolt.


Elu eest teda siluda pole mõtet, sest et tinapahtlile läheb omakorda veel see õige täitepahtel peale. Põhiline lihtsalt, et suuri rante ja muhke ei jääks, mis laia labidaga pahteldamist segama hakkaksid ning sel viisil keredetaili kuju võivad muuta.

Ning sellisena jäi ta mul homset päeva ja neid suuremaid pahteldustöid ootama:


Mõned automaalrid veavad enne tööpäeva lõppu detailile ka selle täitepahtli peale, et siis ta kuivab öö jooksul ära, ning hommikul tööle tulles saab hakata kohe lihvima.
Mõnes mõttes on see hea, kuid mina nii ei teinud.
Sest et kui ma jätan ööseks katuseplekile paksu pahtlikihi kuivama, siis kuivab ta mul vastu hommikut nii kõvaks, et mul on seda konkreetset detaili pärast suht raske soovitud kujusse saada.


Jätkub...

41. Peatükk: Kaua kolgitud, kaunikene.

Nagu parafraseeritud vanasõnast lähtuda võib, siis tänase päeva sündmused kinnitasid seda tõika, et lõpuks ometi saabub see saatuslik esmaspäev, mil Sm.Tamme "Volga" võetakse lõpuks plekitöödesse. Seda aga järgmine nädal.
Aga igatahes asjalood liiguvad soovitud suunas, sest täna veeres meie töökotta see kauaoodatud-klopitud-keevitatud-paigatud ja sada imet veel tema kallal tehtud, Cadillac Eldorado:


Tegu on siis 1977-nda aasta sõidukiga.
Nii et mõnes mõttes on hea võrrelda teda paar aastat vanema "Volgaga"- et missugune nägi välja tolle ajastu USA päritoluga esindusmark ning milline Nõukogude Liidu oma.
Mootori töömaht on tal tavainimese mõistes röögatud 7 liitrit ja ülespoole. (Internetiandmetele toetudes).
Mulle on taolised numbrid igatahes nagu muusika kõrvadele :)

Tegu on suhteliselt heas korras sõidukiga, arvestades tema vanust, kuigi üldse pole välistatud, et teda võib olla mustmiljon korda juba kunagi tehtud. Sellest ümbertegemisest annab aimu ka sise- ja välispindade omavaheline toonierinevus.
Originaalis oli ta mingi tumepunase moodi, tulevane toon.... vara veel öelda :)
Ja eks see ole juba omaniku enda otsustada :)
Nii et senikaua, kuni Sm.Tamme sõiduk plekitöödes on, saan ma tegeleda selle punase eksemplariga.

Tegin siis autost mingisuguse ülevaatliku pildi saamiseks mõned klõpsud:





Eelviimaselt pildilt võib näha, et küljepind natukene virvendab.
Seda peaks proovima höövliga natuke siledamaks lükata. Ehk on võimalik.
Pahteldada tuleb neid külgi nagunii- sellest ei pääse üle ega ümber, aga ma katsun kõigepealt seda vana pinda nii sirgeks ajada kui vähegi saab.
Siis on endal sellevõrra pahteldamist ja pealekantud pahtli lihvimist vähem.

Mõned pildid ka sellest pikaleveninud katuseehitamisest.
Siis on lugejatel võimalus ka oma silmaga vaadata, et pole see plekitöö midagi nii lihtne, kui ehk võib arvata. Ohtlikke kohti ja momente tekkis plekksepal katusega üksjagu.
Kõige suurem oht oli siis, et katuseplekk võis keevituse tagajärjel lainesse jääda/tõmmata ning hakata "plõnnima".
Sellise "punktiirkeevitusega" õnneks taolist asja ei juhtunud, kuigi sellegipoolest oli plekksepal tööd üksjagu.

Võrdluspildid vasakust küljest ja katusest.
Nüüd:


Enne:




Võrdluspildid paremalt küljelt:
Nüüd:


Ja enne:

Nendel nn."enne" tehtud piltidel olid roostekohad lihtsalt tavalise taldlihvija ja kõige jämedama paberiga värvist puhtaks lastud, et saada aimu, kui kaugele see rooste roninud on, mis oli katuse katteks olnud naha all.

Igatahes, eks siis järgmine nädal näha ole, kuidas selle auto juures tehtavad voolimistööd minema hakkavad.
Ma ise sisimas rehkendasin, et kui niiviisi rahulikult Cadillaci kallal tegutseda, siis kahe nädalaga peaks temast suhteliselt talutava välimusega sõiduk tulema, sest et täisrestaureeringut pole plaanis teha.
Omaniku soov oli talle lihtsalt korralik välimus anda, millega poleks piinlik tänavatel V8 müdina saatel liikuda.

40. Peatükk: Uusi uudiseid - üle pika aja.

Tere taas.

Vaatate, et ei olegi nagu tükk aega siia midagi ilmunud ?
Ega ma kuskile kadunud ei ole ja ka tegevust nii Sm.Tamme "Volga" kui ka enda sõiduki koha pealt jagub. Asi lihtsalt selles, et see nädal on tööd nii palju olnud, et kui ükskord koju jõuad, siis lihtsalt ei jõua peale arvutist ajalehtede ja autoalaste foorumite lugemise midagi muud eriti ise kirja panna või muljetada.
Need 12-tunnised ja kohati ka pikemad tööpäevad võtavad ikka võhmale küll, kui nüüd aus olla.
Aga midagi pole teha- inimesed tahavad omi remontitoodud autosid kätte saada ja samas rahast, ma arvan, ei ütle ka keegi ära.
Nii et ei jäägi muud üle kui pingutada, niiöelda helge tuleviku nimel.

Kuna ka see nädal ei saanud, tänu plekksepa hunnikusse kokkujooksnud töödele, Sm. Tamme "Volgat" plekitöödesse viia, siis püüdsin vahepeal autole uut luuki ning ust külge sobitada- et oleks näha, et kasvõi midagigi on tehtud.


Kuna uuele luugile vanad kinnituspoldid(pildil vasakul pool) oma tiheda keermesammu tõttu ei tahtnud enam sobida, siis ostsin lähedalasuvast tööriistapoest talle uued sobiva keermega mustad poldid:


Luuk küljes, kontrollisin, et kuidas ta tiibade suhtes istub. Päris enam-vähem:




Siit pildilt võib näha, et tegelikult läks selle uue paneeli ostmine siiski asja ette.
Kui tagaluuk sai külge pandud ning hakatud teda siia-sinna passitama, siis mingi aeg luugi ja tagapaneeli vahet kontrollides avastasin, et paneel on paremalt poolt pea sentimeetri jagu sissepoole muljutud. Ilmselt on see auto ka tahaotsa sellise paraja kolksu saanud, nagu ma seda vana tagapaneeli mõni aeg tagasi vaadates järeldasin:


Kuna tagaluuk oli mul reguleeritud nii kaugele kui võimalik, et ta ilma probleemideta kinni-lahti käima hakkaks, siis jäi lõpuks paneeli ja luugi serva vahele selline väike vahe:

Mitte just eriti paljulubav.
Ilmselt tuleb mul toda paneeli serva käiaga puhtaks lihvida, et see vahe enam-vähem normaalmõõtmetesse saaks.

Siit piltidelt on siis näha, et ülemised "küljeviigid" jooksevad juba enam-vähem, kuid mõtlikke kortse manab laubale just see tagaukse kaar (või hoopis liiga sees olev tiivaserv- emb-kumb nüüd) ja ukse ning tiiva õnaruse kuju erinevus:



Ma arvan, et mul tuleb ka seda tagatiiva serva kuni plekini täiesti puhtaks lihvida. Seal võib selline paras pahtli- ja krundikiht peal olla, mis nüüd selle tehases stantsitud ukse profiilkujuga ei taha eriti sobida.

Uksepiida ja ukseposti vahe oli stangliga mõõtes "peaaegu".
Ses mõttes "peaaegu", et ülemine vahe, mis katuseservaga paralleelselt on, jooksis juba enam-vähem, aga mida rohkem ukseposti pidi allapoole, seda suuremaks see muutus:


Ja siit pildilt võib ka siis näha, et tagaukse alumine serv kipub järjest suuremat vahet sisse kasvatama, võrreldes tagumise otsaga, mis sinna tagatiiva nurga juurde jääb.
Eks ta tahab natuke reguleerimist veel saada, sest et nagu mitmetelt piltidelt aru saada võis, et uks pole ikka veel täielikult paigas:



Mõned nädalapäevad tagasi helistas mulle Sm.Gazik Volgaklubist ning ütles, et tal oleks mulle pakkuda uusi GAZ 24-02 tagatiibasid.
Et ta olevat need kusagilt oma määramatutest katakombidest lagedale sikutanud.
(Veidi aega hiljem tõi ta lisaks nendele tiibadele ka uued tagastange sisemised nurgad, mis kinnituvad sinna varuratta luugi külge ning sisemise ja välimise lävekarbi vahele käivad tugevduslehed, kuid nendest ma teen juttu ja pilte kunagi edaspidi).
Mulle isiklikult üldjoontes need tagatiivad meeldisid, olgugi et nad olid mõlemalt poolt pindmise roostega ohtralt koos.
Sm.Gazik seletas seda nähtust sellega, et need plekid olid vedelenud hulk aega kusagil laastukatuse all ja sealt oli siis pidevalt seda vihmavett peale tilkunud.
See tähendas lõppkokkuvõttes seda, et üleeile (s.t. siis kolmapäeval) lõuna paiku kõmpisin poodi ning ostsin sealt ühe traatketta, mis drellile otsa käib ning mida pindmise rooste puhastamiseks kasutatakse.

Tööde vaheajal (ja ka peale tööd) asusin tegutsema kõigepealt parema tagatiiva kallal:


Peale paaritunnist roostes plekkpinna lihvimist ilmus selle alt välja suht viisakas pind:




Parempoolne tagatiib pealtpoolt.
Lihvimata on veel jäänud aknaaugu nurgad ning väiksemad servad ja õnarused:


Need kaks pilti ma tegin selleks, et näidata, et kuigi töö käigus plekipind läks üpris soojaks, siiski ei mõjutanud see detaili üldist kuju:


Sama tiiva sisekülg:


Valmislihvitud tagatiib kruntimist ootamas:



Üks õhtu märkasin Volgaklubi foorumis kuulutust, kus siis klubiliige Sm.Nymmik pakkus müüa uusi esimesi koopaplekke ehk lanzeroone.
Kuna neid koopaplekke otsisin ma juba pikemat aega taga, siis ei saanud ma juhust kasutamata jätta ning lasin nad kohe enda nimele ära broneerida.
Kuna aga Sm.Nymmik oli Tallinna, mina aga Tartu inimene, siis mõtlesin, et võibolla Sm.Tamm on ehk nõus nad vahepeal mingi aeg enda nimele välja lunastama.
Et kui ta kunagi Tartusse peaks tulema, võtku need plekid kaasa ja eks me siis arveldame omakorda edasi.
Mõeldud-tehtud.

Trükkisin vastavasisulised üllitised nii Sm.Nymmiku kui ka Sm.Tamme postkasti ning mõlemad olid sellise variandiga nõus.
Hea, et leidub ka selliseid vastutulelikke seltsimehi.
Siinkohal veelkord tänusõnad mõlemale.

Kui lanzeroonid kohale jõudsid, siis nägid nad välja sellised:




Mulle see vaatepilt igatahes meeldis. Uus asi on ikka uus asi.
Lisaks "lansekatele" pakkus Sm.Nymmik oma kuulutuses ka uusi, pappkarbis ning õlipaberi sees pesitsevaid esitulede elemente e.reflektoreid.
Ka nendega ma jäin rahule ning panin nad teiste, juba kokku ostetud "Volga" detailide juurde.

Lanzeroonid üle vaadatud, kõrvalruumi ära tassitud ning kauba eest küsitud summa Sm.Tammele üle antud, asusin jälle enda "Volga" tagatiivaga tegelema:


Seest:


Töö käib:


Tehtud oli too hetk vaid veerand vajaminevast.

Mingi aeg töökaaslane hõikas, et ega töö jänes ole, et eest ära jookseb- lase drellil vahepeal puhata ka.
Sellega olin ma ka nõus ning selle fakti kinnituseks pidasime vahepeal ühe kohvipausi:


Bensiinipaagi luugi avaus:


Pealmise pinnaga sain lõpuks ühele poole:


Need pildid ma tegin lihtsalt selleks, et näidata, et ka tavaline drelli otsa käiv traathari on võimeline väikeseid sissesööbinud roosteauke edukalt puhastama:






Kui pealmise pinnaga ühel pool, keerasin tiival teise külje ning hakkasin sisepinda puhastama.
Kõigepealt pesin tagatiiva sisepinnalt selle kunagi pealekantud õli jms. olluse lahustiga maha.
Ühe koha peal ongi näha rooste sisse imbunud lahustilaik:


Peale paaritunnist lihvimist avanes niisugune vaatepilt:


Bensiinipaagi luugi avaus seestpoolt:


See nurk oli vasakul tagatiival üks kõige roostetavamaid kohti- ülejäänud pind polnud nii hull.
Peale lihvimist ma lasin talle veel ühe surtsu roostesurma ka sinna sisse enne kruntimist. Vast võtab see krehvtine aine selle viimasegi rooste ära:


Viimane üldpilt:



Täna oli siis see päev, kus mul avanes võimalus need eelmiste päevade/õhtute/ööde jooksul roostest puhtaks lihvitud tagatiivad ning uued lanzeroonid ära kruntida.
Lanzeroonid olid üldjoontes suhteliselt viisaka väljanägemisega, nii et nende matistamisega ma eriti pingsat vaeva ei näinud. Lihvisin lihtsalt pesuvedeliku ning punase lihvvillaga pinnad matiks, kuivatasin ära ja viisin kambrisse:


Kõigepealt lasin detailid seest ja väljast sama happekrundiga kokku, millega ka Sm.Tamme "Volga" tagapaneel tehtud sai:




Mõlemaid pindasid kruntisin siis kaks korda.
Tagatiibade alumiste servade ja tiivakaarte sisse lasin kindluse mõttes veel kolmandagi kihi.
Et siis on vast see tõenäosus sellevõrra väiksem, et ta mingi aeg sealt uuesti roostetama hakkaks.

Kui happekrunt kahe kihina peal ning u. 15 minuti möödudes ära kuivanud, keerasin plekkidel jälle sisemise pinna ülespoole, kallasin püstolisse valmissegatud kahekomponentse täitevkrundi ning hakkasin aga jälle otsast peale:


Sisemised pinnad kuivad, keerasin detailidel teise külje, ning kruntisin välimised pooled:


Parempoolne tagatiib pealt:


Krunditud detailid:


Juhipoolne krunditud lanzeroon:


Parempoolne, kohe-kohe kuivama hakkav ning samuti krunditud lanzeroon:


Täna helistas mulle ka seesama mees, kelle käest ma mõni aeg tagasi sain mõningaid uusi GAZ-21 detaile. Seekord midagi erilist tal pakkuda polnud- kaubavalik piirdus uue, karbis õlipaberi sees peituva süütepooli, relee, anduri ja komplekti klambritega:

Kuhu ja mis masinale need viimatimainitud klambrid kuuluvad, seda ma ausalt öeldes ei teagi.
Õnneks saatis mulle kirja Volgaklubist selline inimene nagu Sm. Mirski ja ütles, et tema teadmiste põhjal peaksid need viimatimainit klambrid Ladadele kuuluma.
Ilmselt on siis tegu summutiklambritega vms.
Siinkohal talle siis suured tänud asjasse selgust toomise osas ja nüüd ma vähemalt tean, mis jublakad need sellised on.

Mis järgmine nädal toimuma hakkab, seda ma veel ei oska öelda.
Igatahes mulle lubati, et järgmise nädala jooksul võetakse lõpuks see Sm.Tamme "Volga" plekitöödesse. No.... tore oleks, kui nüüd aus olla.
Nii et mul tuleb selleks ajaks, kui auto plekksepa juurest tagasi, tuua maalt ära need mõned poolpidused uksed, mis mul on niiöelda paremaid aegu või seda "realizjeerimismomenti" ootama jäänud.
Et ehk saab nondest mingil moel asja, sest et need teised, mis osteti, on nagu nad on. Nende kohta võis eelmises postituses lugeda.

Nii et see nädalavahetus on jälle igasuguste detailide edasi-tagasi vedamisega sisustatud.
Igav ei ole mul juba tükk aega olnud ja iseenesest on see hea- siis ei tüki tegevusetuse tõttu igasuguseid lolle mõtteid pähe.