Nüüd on aga põhjust taas hakata sõna võtma, kuna mõned päevad tagasi ilmus minu valdusesse üks järjekordne Ameerika päritoluga auto, mis ootab uut värvikuube.
Nimeks on tal siis Buick Super (Riviera?) ja väljalaskeaastaks 1955:
Ütleme nii, et sellises vanuses auto kohta käib tal mootor suhteliselt vaikselt ning ühtlaselt. Samuti pole tal mingeid lahmakaid roosteauke põhjas ega ukseavades-sisepindadel. Kuna autole sooviti veidi enne müüki ainult vähe värskem välimus anda, siis seekord ma piirdun üksnes detailide pinnapealse lihvimise ning mõnede üksikute mõlkide-lohkude pahteldusega.
Sellegipoolest tuleb mul ta parasjagu laiali lammutada, et kõik praegused värvi all olevad pinnad uue kuue saaks.
Isegi salong on tal päris hästi säilinud. Ilmselt on teda peale viimast suuremat värvimistööd veidi kõpitsetud- pandud uued uksepolstrid ning istmekatted:
Embleem tagatiival:
Taolised õhuvõtuavade imitatsioonid olid vanematel Buickidel nö. läbivaks disainielemendiks mitmetel aastakümnetel:
Siin siis selle auto ühed probleemsemad kohad, mis tahaksid likvideerimist saada. Ülejäänud kere on tal tänu hiljutisele kereremondile üpriski sirge:
Veel üks pilt parema nurga juurest. Auto oli nii pikk, et mul ei õnnestunud teda ühekorraga pildi pealegi saada:
Rahvas, kes töökojast läbi käis(vahet pole, olid nad siis kliendid või töökaaslased) jäi nii mõnigi kord auto juurde kauemaks seisma ja otseloomulikult koogutati esimese asjana kapoti all. Vahepeal prooviti Buicki ka käima panna ja nii mõnelgi töökotta sattunud kliendil vms. tegelasel, kelle maailmavaade piirdus seni kas siis mingil määral spoilerdatud tänapäevaste tavaautodega või maksimumjuhul üleni tuunitud näituseeksemplaridega, tõmbas seda madalat V8 häält kuuldes suu kas siis kriipsukujuliseks või siis kerkisid suunurgad ülespoole. Mida oligi arvata.
"Külalisi", kes seda autot niisama uudistamas ja näpuga katsumas käisid, oli igasuguseid. Nende seas ka selliseid tegelasi, kellede USA autode kollektsioon on rohkem kui muljetavaldav. Viimaste puhul on kusjuures näoilme järgi eriti hästi aru saada, et taoline sõiduk pakkus tõsist huvi ja (ilmselt) hakkas tekitama mõtteid.
Missugune saab see uus värvitoon olema ning kui kaua mul selle auto tegemisega aega kulub, eks siis ole varsti näha. Ma nüüd üritan võrreldes senisega, selle auto kohta käivaid postitusi ka natukene sagedamini kirja panna.
Seevastu plekksepa tööruumides on ootel üks väga tõsine ja töömahukas projekt.
Algselt, kui omanik selle 1959-nda aasta Cadillac Coupe DeVille-i ostis, arvas ta, et võibolla piisab ainult ülevärvimisest. Aga nagu ikka, aja möödudes plaanid muutuvad.
Nüüd on auto plekksepa juures ning USA-s pealekantud vana värvi ja pahtlikihi alt hakkas välja kooruma päris jube vaatepilt:
Siit piltidelt pole vast hästi näha, aga selgituseks olgu öeldud, et tagatiival pole alumist serva ollagi. Vastu haigutavad suured roosteaugud:
Rämedat kirvetööd on ka uste kallal korda saadetud. Alumine läbimädanenud serv on asendatud mingisuguse plekitahvliga, see kuidagi kinni NEEDITUD ning siis kilode kaupa savi peale veetud, et enam-vähem sirgeks saaks:
Cadillaci põhi, mille kõrvalistuja jalge all pole põrandaplekki enam ollagi:
Ka juhipoolselt tagatiivalt on plekksepp hakanud fööni ning pahtlilabidaga vana värvi maha kraapima:
Juhi jalgealune, kuhu on samamoodi "mingisugune" põhjaplekk umbes-täpselt paari punktiga kinni keevitatud:
Ukseaugud on ühed kohad paljudest, mis tahaksid liivapritsiga roostest puhastamist saada:
Kojameeste alune paneel:
Mootoriruum:
See on nii pöörane ettevõtmine, et ma ei kujuta ette, kuidas või mismoodi plekksepp leiab motivatsiooni, et seda autot korda teha. Aga eks aeg näitab, missuguseks see töömahukas Cadillaci projekt kujuneda võib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar