Reede, august 01, 2008

178. Peatükk: Kollase Chevy kastika montaaž.

Oma vaheaja plaane sisustab igaüks erinevalt: kes vedeleb päevade kaupa rannas, kes käib reisu peal, kes külastab erinevaid üritusi jms.
Minu vaheajanädal oli sisustatud seevastu kollast värvi USA kastiauto kokkupanekuga, mis mõned kuud tagasi sai sellise suurema kereremondi osaliseks ning mille töid ma siin vahelduva eduga kajastada püüdsin.
Pilte tegin nendest montaažitööde käikudest ka, aga kuna nad on veel autoomaniku fotoaparaadis, siis läheb natuke aega, kuniks nad mulle ära saadetakse.

Mis ma siis selle nädalaga teha jõudsin ? Kui nüüd aus olla, siis eriti suurt midagi.
Minu töönädal hakkas tegelikult pihta teisipäeval. Esmaspäeva õhtul ma jõudsin alles kohale, kus see tulevane, maisikollane "tööpõld" mind ees ootas.
Nii et sain ainult 4 päeva auto juures tegutseda.
Kõige suurem pusimine oli tema uste komplekteerimine.
Kuna mina selle auto laiali võtsin, siis iseenesestmõistetavalt tuli mul ta ka uuesti kokku laduda. Ja võta nüüd kinni, missugune polt või kruvi missugust väikest jubinat kinni hoiab või mis järjekorras detailid uste sisse ja uste külge kinnituvad, sest et viimasest auto kallal tegutsemisest on hea jupp aega möödas.

Teisipäevane päev möödus põhiliselt tihenditega pusserdamise tähe all.
Lõikusin nad parajaks, liimisin ja kleepisin ja tegin igast muud sada imet. Kuna teadupärast tavaline silikooniliim või liim-hermeetik seda tihendikummi ja ukseplekki ei tahtnud omavahel kõige paremini kinni hoida, siis ei jäänud mul muud üle, kui panna uksetihendid kinni klaasiliimiga. See oli nagu ainuke keemia, mis aitas.
Kuna puhtalt ühe uksega tegelemine(tihendite paigaldus, tõstukidetailide komplekteerimine, seadistamine jne. jne) võttis tohutu aja, siis ei saanud arugi, kui juba õhtu käes. Eelnimetatud tegevuste sekka mahtus veel mitmekümnekordne igasuguste väiksemate ning suuremate jubinate paikareguleerimine, mis ukse sees asuvad ning nad pidid veel tööle ka hakkama.
Ja eriti läheb aega siis, kui püüda kogu seda koostamisprotsessi rahulikult teha.
Ega vahepeal oli ikka päris mitu korda nii, et olenemata püüdlustest uste kallal rahulikult toimetada, lendasid õhus ringi mõned autoremondisõnastikust pärit omadussõnad, millega ma siis ühte või teist, parasjagu vastupunnivat detaili või kruvikeeraja/mutrivõtme otsast ärakukkuvat pisividinat tituleerisin.

Nii et kui veokal oleks kast kokku pandud, siis neid "autoremondisõnu" oleks sinna lausa ääreni mahtunud ja jäänud veel ülegi. Kuna aga kast on veel kokku panemata, siis ma ladusin "nad" kas uste kõrvale kahele poole riita, või lendasid "nad" niisama mööda ruumi ringi.

Eile õhtuks oli mul asjade seis niikaugel, et kõrvalistujapoolne uks sai lõpuni komplekteeritud ning kabiini külge istutatud. Kuna uute tihendite tõttu ei taha uks enam hästi kinni minna, siis pidin ta poole jõuga kinni lööma, et tihendid surve all natuke rohkem ära vajuksid.
Juhiuks seevastu näitas mulle ilmekalt, kes on majas peremees. Küll ma kangutasin ja väänasin teda nii- ja naapidi aga ei muutunud sellest kabiini ja ukse vahe üldsegi mitte ühtlasemaks. Ikka jäi ta nii, et kabiini esimese poolega võrreldes on uksevahe kusagil 6 mm ja teine serv on pea olematu, paarimillimeetrise vahega.

Nii et praegu on auto peaaegu samas seisus nagu mõned kuud tagasi. Ainult selle vahega, et talle on nüüd uksed külge tekkinud. Värvimata on mul veel hunnik iluvõre detaile, astmelauad, paigaldamata el. juhtmed, tuled, salongiahi jpm.
Ma ei kujuta ette, kuidas see ülejäänud kraam kõik nädala jooksul kokku pannakse, aga midagi pole teha- kui päevatundidest väheks jääb, tuleb öötunde abiks võtta.

Kommentaare ei ole: