Sai veidi puhkusel oldud ning maatöödega tegeletud, sai Lätis, Jurmala Retrosõidul käidud ja palju muudki. Jurmala üritusest ma räägin ka mingi aeg ja lisan sinna juurde mõningaid pilte.
Nagu allpool näha võib, on Buick selle paari nädala jooksul oma asukohta muutnud ning sattunud hoopis teistsuguste mõõtmetega ruumi, võrreldes mõne aja taguste piltidega.
Põhjus lihtne: Kuna mul töö juures, kus ma tavaliselt neid USA päritoluga sõidukeid tegin, pealikele taoline asi eriti ei meeldinud, et üks või teine, selline vanemat sorti sõiduk nende arust liiga kauaks nö. seisma jääb, rääkimata vana värvi abrasiivkettaga lihvimisel tekkivast tolmust ning viimasel ajal üha paisuvatest tööde eelarvetest, mis mulle esitati põhjendusega et "muidu ei tasuvat ära", siis ma otsustasin nö. üldise kodurahu huvides et mul oleks mõttekas otsida omale mingi ruum, kus ma saaksin rahulikult neid vanu USA sõidukeid põhitöö kõrvalt teha.
Ilma et peaksin hakkama jälle kuulma, et " Kuna valmis saab ?", " See töö võtab ikka nii kaua aega..." jne. jne.
Seda juttu, et ma omale isiklikud ruumid otsiksin, on rääkinud mulle mitmed USA autode omanikud ja nii ma siis asusingi kinnisvarakuulutusi sirvima, et ehk õnnestub midagi sobivat leida.
Üldiselt on Tartus taoliste väiksemate garaažidega suht hapud lood. Need kellel on ta olemas, neil on seda endal vaja.
Siis pakutakse näiteks selliseid ruume, mis on Nõukogude ajal ehitatud ridaboksid, aga see-eest nii kitsad, et autouksi korralikult lõpuni avada ei saa. Ja kolmas pakutavate rendigaraažide kuulutuste klassi esindaja on mingi vana või mingil põhjusel mittetöötav tehase või tööstusettevõtte suur garaažihall, kui mitte lausa terve endine Nõuka-aegne töökoda, millede põrand ja seinad on enamjaolt juba paakunud õli ja mustusekihiga koos. Ja millegipärast on neil viimatimainitutel rendihind ka niisugune pandud et kuku pikali: keskmine ühe kuu renditasu, mis ühe või teise, vähem või rohkem õlise ja musta töökoja eest küsitakse, on paarkümmendtuhat krooni.
Hinnakirjutajad ei võta niisuguseid numbreid vist mitte laest vaid suisa pilvedest.
Aga lõpuks mul siiski vedas ja ma leidsin ühe topeltgaraaži boksi, milledel vahesein on ära võetud, nii et on moodustunud üks ruudukujuline, pea 40-ne ruutmeetri suurune ruum.
Kuna rendihind ei olnud tal ka kõige hullem, vaid üsna mõistlik ning rendipinna pakkujaks oli omanik ise, mitte mingi maakleriplõkats, kes iga lõualiigutamise eest mitmeid tuhandeid silmi plagistades sisse kasseerib, siis saigi mindud seda garaaži vaatama.
Ütleme nii, et mina jäin esmamuljega rahule. Kõige rohkem aga valmistas mõtteainet, kas mõni suur Ameerika auto üldse sisse mahub. Seetõttu tõi USA autosid Eestisse vahendav Tarmo, kellele kuulub see piltidel olev Buick, kodust valge ja ilmatupika 1962 aasta Cadillaci ning ajas ta ettevaatlikult garaaži sisse.
Kusjuures diagonaalis mahtus ta ilusti ära ja siis saigi otsustatud, et niimoodi need autod siin seisma hakkavadki. Siis on parasjagu ruumi ümberringi tegutseda ja saab ka küljest äravõetud detaile (uksi, tiibasid) vabalt auto lähedal teha.
Mõni nädal kulus väikese remondi, lampide paigalduse ja materjalide ostu peale aga selline ta nüüd lõpuks sai:
See uks on siis nii sissepääs kui ka väljapääs:
Vaade uksest garaaži astudes:
Vaade, mis avaneb eelmisel pildil, pukkidel olevate esitiibade juurest:
Materjalide ja tööriistade kapp. Kõrval on mõned kollase Chevy kastika ära värvitud detailid:
Kuna sisustamine on veel nö. algusjärgus, siis pole sinna juurde lisandunud veel mõnda riiulit jms. Aga see kõik on tehtav.
Asja pluss on see, et ruum on väike ning näiteks talvel läheb ta soojapuhuriga küttes päris kiiresti soojaks. Nii et seda ei tule karta, et auto peale kantud pahtlid või krundid ära ei kuiva. Asja miinus aga see, et värvimistöid ma seal teha ei saa, kuna pole taolist korralikku ventilatsiooni nagu värvikambris. See aga pole ületamatu takistus, kuna pahteldamise, lihvimise, kruntimise jms. ma saan teha enda garaažis ära ning kui auto on värvimiseks valmis, siis sõidutan ta treileri peal töö juurde ning seal toimub siis lõplik katmine ja värvimine.
Teise inimese sisse ei näe ja mõtteid ma samuti lugeda ei oska, aga tundus et ka Tarmo, kes on selle Buicki omanik, tundus ruumi suuruse ja valgusega rahule jäävat. Igatahes tema selles küll probleemi ei näinud, et värvimiseks tuleb auto puksiiriga kusagile mujale toimetada. Peaasi et oleks kuiv ja võimalikult valgusküllane ruum, kus põhitööd saaksid ära tehtud. Värvimine kui selline on alles nö. jäämäe tipp.
Nii et minu edaspidised USA autodega seonduvate tööde pildid hakkavad siis põhiliselt sellest garaažist tulema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar