Pisivigu leidub auto juures küll, mida likvideerida. Aga kui nüüd arvesse võtta kogu seda paarinädalast meeleheitlikku rabelemist(ma ei oska seda tegevust teise sõnaga nimetada), kus öödest said hommikud ja vastupidi, telefonikõned, kell ja kuupäevad kogu aeg kuklasse hingamas, siis üldjoontes kõige hullem ta ei saanud. Sinna sekka mahtus mul veel esmase pealekantud krundi üleskeetmine ja igasugused muud jamad, mis vana auto värvkattega seostuvad.
Vana värvi all olnud mingisugune x-päritoluga krunt(loe: saast), mille ma kivitäkete jms. kohtade pealt kuni plekini puhtaks lihvisin, otsustas mulle oma võimu näidata ning kui ma autot esimest korda täitevkrundiga katsin, tekkisid pealekantud krundi sisse erineva pikkuse ja suurusega mõrad. Seepeale oli mu garaaž täis erinevaid vene- ja eestikeelseid tiitleid, omadussõnu ning nende sekka mahtus ka veel "Eestikeelne Autoremondisõnastik". Ühesõnaga, see USA-s pealekantud pruuni värvi saast keeras mul praktiliselt kaks tööpäeva p...sse, sest et järgmine päev pidin hakkama jälle otsast pihta: üleskeetnud kohad ära lihvida ning terve auto uuesti kruntida. Neid kohti ei olnud mitte üks ega ka mõned, vaid auto oli nagu üks suur mõrahunnik. Seda "pornot" vaadates mul tekkis mitmeid kordi küsimus, et kas on üldse mõtet Buicki edasi teha. Kõige õigem lahendus oleks olnud muidugi vana värvi täielik eemaldamine kõigilt pindadelt kuni plekini välja. See aga oleks töö hinna kosmosesse lennutanud ja teiseks ei oleks ma seda Buicki nõutud ajaks kohe kindlasti valmis saanud. Nii et olude sunnil tuli siis teha selline poolpidune variant.
Piltidelt võib näha, et ruum on jällegi veidi teistsugune, võrreldes vanemate postitustega. Kuna minu garaaž ei ole suure värvimistöö jaoks sobilik, siis pidin otsima sellise koha, kus ma saaksin auto mõistliku hinnaga ära värvida. Kuulasin maad ka oma töö juures, kuid seal öeldi mulle kambri kasutamise eest selline number, et ma pidin seinast kinni hoidma, et mitte ümber kukkuda. Vägisi jäi mulje, et mõni kütab oma kambrit nafta asemel vedela kullaga. Kuigi naftat nimetatakse mustaks kullaks, siiski mulle öeldud hind oli üle mõistuse, sest et mitte ükski auto üleni värvimine, kui vajalikud ettevalmistustööd ja tuise ise teha, ei maksa mitutuhat krooni. Ma mõtlen siis seda neljakohalist arvu, mille esimene number on kahest-kolmest suurem. Küsisin tuttavate käest, kas keegi teab kedagi, kes ehk omakorda teab kedagi ja leidsingi lõpuks ühe automaalri, kes on ehitanud oma koduhoovi väikese värvitöökoja, milles asus korralik ja igati kaasaegne kamber. Hinnas saime temaga ka kiiresti kokkuleppele ja mõned päevad tagasi saigi Buick puksiiriga tema juurde toimetatud.
Võiks öelda et töökojast läbi käivatest isikutest praktiliselt peaaegu kõik käisid ümber auto ning vaatasid teda pealt ja alt. Olenemata sellest, kas Buick seisis värvikambri ees või kambris sees.
Kõige hullem ja aeganõudvam töö oli auto juures katmine. Võib öelda, et laias laastus kulub ühe taolise sõiduki katmiseks terve päev. Lisaks pealmistele pindadele kõik sise- ja välispinnad. Kuna Buick läks kahevärviliseks, siis pidin teda lausa kolm korda kinni katma. Ja see tüütas lõpuks ikka päris korralikult ära, eriti kui tead, et auto valmissaamine on tundide-päevade eluküsimus.
Järgmine probleem oli vana värvi ja sellesama värvi all olnud "legendaarse" krundiga, mis kohati kippus "üles keetma", s.t. tekitas saarekujulisi mustreid. Sellest sain ka lõpuks suure vaevaga jagu. Üksikasjadest ma lugejat säästaks.
Kui ma oleksin seda autot värvinud näiteks lakialuse värviga, nagu alguses plaan oli, siis oleks kõik värvi ja krundi üleminekukohad üles keetnud, kuna teadupärast lakialune värv sisaldab suures osas lahustit, mis on ka üks kurja juuri. Nii et siis ma nühiksin ja lihviksin seda autot senimaani, rääkimata pärmitaigna moodi järjest suuremateks paisuvatest materjalikuludest. Seekord aga sai peale kantud tavaline akrüülvärv ja võib öelda et vist läks õnneks.
Edit: Päeval tegin veel paar pilti, kui Buick välja oli aetud:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar