188. Peatükk: Tartu Motoshow 2 osa ning muud juttu.

Täna oli siis see kauaoodatud päev, mil võisime liivapritsitöödesse viidud Cadillacile järgi minna. Kohale jõudes vaatas meile vastu niisugune paljaksroogitud asi:


Parempoolne karp ja tagatiib:


Tagatiib lähivaates:


Puhastatud luugid ja uksed:


Pagasiruumi põhi vasakult...


...ja paremalt poolt:


Vaade teiselt poolt:


Juhipoolne karp ja tagatiib:


Juhiuks:


Tagantvaade:


Põhi kõrvalistuja jalge all:


Juhipoolne põhjaalune:


Auto treileri peale tõmmatuna:




Üldmulje liivapritsitööst jäi hea. Tüübid olid viitsinud isegi tiivad seest puhtaks lasta. Üks väga halb asi oli see, et keegi kes seda tööd tegi, sattus vist liiga hasarti ja tulistas liivapritsiga nii kapoti kui tagaluugi üleni haljaks. Nüüd on praktiliselt kõik suured detailid (kaasaarvatud uksed) sisuliselt, ütleme otse- persses. Ja päris sügaval.
Pritsist väljuva liiva survel on plekk kuumaks tõmmanud ning nüüd on kõik suured, küljest monteeritavad detailid ühtlaselt lippadi-loppadi laines. Kuigi algul sai selge sõnaga öeldud, et suurtel detailidel(uksed ja luugid) tuleks AINULT servad liivapritsiga puhastada, siiski pole see mõnele mehele vist kohale jõudnud ja nii ta tulistaski terve detaili, mis on vaat et kohati suurem, kui mõne mehe köögilaud, tuima näoga üle.
Mõnes mõttes on hea, et nüüd said kõik kohad puhtaks ja pole vaja ise midagi suurt lihvida või pindade puhastamiseks leiutada, aga niisugune liigne agarus võib kasu asemel hoopis kahju tuua.
Sellepärast jäid nimme praegu tegemata/vanast värvist puhastamata ka tagatiivad ja katus, kuna nood plekipinnad kannatavad ainult "värvisurmaga" ja drelli otsa kinnitatud abrasiivkettaga puhastamist.
Kui me selle kaadervärgiga ükskord plekksepa juurde jõudsime, siis temal tõmbas vaatepilt näo ikka päris kõvasti tõsiseks. Kui Cadillac oli jälle garaaži lükatud, siis üks mees käis mõtlikult ümber auto, raputas pead ning ütles et siin ei oska kuskilt otsast pihtagi hakata. Auk augus kinni nagu sõelapõhi.

Nii et kellegil on nüüd vähemalt kaks kuud hooleta, ma arvan.
Kui algul plekksepp oletas et ta saab plekitööd kuu ajaga valmis, siis minu arvamus on et kui ta nüüd viitsib vähegi korralikult teda teha, siis alla kahe-kolme kuu ei mängi tal mitte kuidagi välja, pluss veel see sissesööbinud roosteõnaruste ja autokere liitekohtade "tinapahteldus" jms. Mulle see tegelikult sobiks, sest et siis ma saan samal ajal teisi vanemad "ameeriklasi" meisterdada, kuni ükskord järg selle Cadillacini jõuab.
Auto omanik arvas küll, et ehk saab järgmine suvi juba sõitma minna. Ma seevastu nii optimistlik ei oleks. Elu on näidanud et selliste töödega võib asi venida poole aastani, kui mitte kauemakski. Tahaks teha üks kord ja korralikult, kui et hakata iga paari aasta tagant mingeid värviparandusi vms. tegema.
Ennem mingu rohkem aega, kui et hakata mingile üritusele minekuga võidu rabistama.

Kui nüüd aga jälle nädalavahetusel toimunud ürituse teemadel jätkata, siis lisaks eelmisele postitusele võiks reedese päeva kohta veel niipalju öelda, et eriti kaua me seal platsil passima ei pidanud. Õige pea sai kell 18 ja paari tunni pärast oli Püssirohukeldris algamas Motoshow Afterparty. Seal siis esines ansambel Hellad Velled. Ütleme nii et muusikavaliku koha pealt pole küll midagi halba öelda. Ühesuguse raju tempoga lauldi nii FIX-i "Tsirkust" kui ka Tanel Padari & The Sun-i tuntud lugusid.
Väga pikalt me seal ei olnud, kuna järgmine päev oli ka vaja näituseplatsil kohal olla. Kui pidu läbi ja Püssirohukelder hakkas uksi sulgema, liikus piduliste seltskond ka padinal laiali.

Laupäevane päev oli seevastu igas mõttes huvitavam. Lühikeseks jäänud öö tõttu ei saanud ma iseenesestmõistetavalt vajalikul hetkel maast lahti ja jäin messile ilmumisega natuke hiljaks. Tarmo seevastu oli juba "postil" ning "Genialistid" karjusid "Rammsteiniga" vaheldumisi meie telgist mööduvale rahvale oma loomingut esitleda. Mul isiklikult polnud suurt häda midagi peale selle et vähe olin magada saanud. Seevastu näitusehallides ja väljas ringi käies nägin, et nii mõnigi tegelane, kes eelmine öö oli Püssirohukeldris ohtralt toope ja pitsitäisi sisse kallanud, näis üpriski mõlkis ning lopergune välja. Vahel käis ühe või teise tegelase käpp kiirelt leti all ning veepudelit haarati kiiremini, kui seda ehk aimatagi oskaks.
Nii et osadel oli vist üpriski s*tt olla :)

Alljärgnevalt näitaks siis ka mõningaid näitusehallides ja nende ees asunud sõidukeid.
Esimene tõsisem auto, mis eristus kogu oma olemusega selle üldise, laiale tarbijaskonnale mõeldud kiiskava ja sirava plastmasshunniku seast, oli Tallinnast spetsiaalselt kohale toodud Eesti kiirendusvõistluste ehk dragrace-ingu kõige staažikama ja kogenuma, mitmekordse Eesti Meistri, Lauri Kuriksi spetsiaalne kiirendusauto:




Juhi töökoht:


Näidikud, mida piloot püüab siis kord sekundi jooksul jälgida. Mispärast just sekundi? Sellepärast et nagu juba vastavat autot uurinud ja sõiduki ning tema omaniku käekäigu vastu huvi tundvad asjaosalised teavad, on selle auto kiirendus 0-100 km/h kusagil 1,2 sek. Tavasureliku mõistes täiesti hullumeelsus- selles spordialas aga ülepeakaela sees olevale isikule aga kas täiesti sobiv või ajapikku jupphaaval aeglasemaks jääv sõiduk, sest et teadupärast nii süües kui ka sellise spordialaga tegeledes kasvab isu:

Suures uurimisetuhinas jäi mul pildistamata selle Pontiaci tehniliste andmete tabel, mida ma nüüd püüakski mälu järgi siinkohal esitleda:
Töömaht: 10 liitri ringis
Võimsus: 1264 hj (Autode võimsust, kui nad vähegi auto nime tahavad kanda, mõõdetakse ikka hobujõududes. Kilovatid jäägu vast rohkem elektrimootorite või nende autode pärusmaaks, kelledel võimsus hobujõudu välja ei vea).
Kiirendus: 1,25 sek.(0-100 km/h), 8 sek.(0-400 m)
P.S. Kui kellelgi on täpsemaid andmeid öelda, andku märku.

Neljapäeval oli mul vaba voli hallides ringi löperdada, sest et mulle anti samuti osaleja käepael nagu teistelgi sealviibijatel. Siis kasutasin juhust ja vaatasin, kuidas ümberkaudne rahvas teeb veel viimaseid meeleheitlikke ponnistusi, et reedeks kõik valmis oleks.
Seda konkreetset musta Pontiac-i vaatama jäädes küsisin tema ümber askeldavatelt ning autot puhastavatelt seltsimeestelt, et ei tea, kui kaua aega läks, enne kui Meister oli nõus oma jah-sõna ütlema, et ta autot Tartus rahvale näidataks. Vastuseks oli, et see "Jah" vastus tuli temalt kiiremini, kui ta sõidab.
Nii et ses mõttes täitsa positiivne uudis.

Veidike maad edasi seisid aga mõned vanemad USA päritoluga sõidukid.
1957 a. Chevrolet Bel Air, millele on omistatud must numbrimärk.
Sellise numbri saavad ainult sellised masinad, millede originaalsuse aste, taastamistöö- ning koostekvaliteet ei jää tolleaegsest tehasekvaliteedist sammugi maha. Pigem ületab seda. Minul on sellise taastamistöö taseme saavutamiseni veel väga pikk tee käia:




Tema kõrval seisis sama kõrge töökvaliteedi osaks saanud 1927 a. Chevrolet Capitol:




Nendest natuke eemal seisis samamoodi üks vanem, 1923 a. Ford T, mis oli tolle ajastu USA-s enimlevinud rahvaauto ning millele on minu teada samamoodi omistatud must numbrimärk:






Kuna rohkem hallide sees taolisi isikupäraseid ja vanu taastatud autosid rohkem ei olnud, siis võtsin suuna väljapääsu poole, et vaadata mis seal huvitavat pakutakse.
Kolmandast hallist väljudes jäi minust vasakut kätt üks väike vanatehnikanurgake, kus eelnimetet tegevusega seotud klubi nimega Levatek eksponeeris enda ja oma tuttavate-liikmete valduses olevaid sõidukeid.
Tagumine väike rivi koosnes paarist Vene päritoluga sõidukist- eespool lihtsurelikele mõeldud Moskvitš ning Pobeda:


Nende kõrval seevastu parteipealikele ning Nõukogude Liidu kõrgemate isandate "tagumise poole" ringivedamiseks mõeldud sõiduk GAZ 14 "Tšaika":

Ma võin eksida, aga antud GAZ 14 peaks vist kuuluma Tartu ärimehe Neinar Seli omandusse. Vähemalt numbrimärk tundub küll tema stiil olevat. Taolisi sõidukeid, milledel on 007 numbriteks, on tal veelgi, kaasaarvatud praegusel ajal üliharuldane ja N. Liidu ajalgi vähe valmistatud ZIL-Junost buss.

Tagumisest reast ettepoole, varju alla suundudes pälvis mu tähelepanu kaks järjekordset musta numbrimärgiga sõidukit.
Kõigepealt GAZ 21:





Seda "Volgat" vaadates ma mõtlesin endamisi et see on ikka täielik müstika, kuskohast ja kuidas mõned inimesed oskavad nii heas originaalkonditsioonis autosid leida ja saada. Aga eks see ole osalt juhuse, teisalt võibolla jällegi keskmisest paksema rahakoti teema, sest et ega taolisi sõidukeid, juhul kui keegi endistest omanikest neid ka müüks, odavalt enam ei saa ja odavaks nad enam ammugi ei lähe. Pigem vastupidi. See on sisuliselt nagu pensionifond, mille väärtus ajapikku ainult tõuseb- vastupidiselt pankade poolt pakutavale, kus sa võid oma rahaga pensioniajaks täiesti kõrbeda. Nii et kõige kindlam pensionifond- vanade ja haruldaste sõidukite kollektsioneerimine ning säilitamine.

Järgnev auto, GAZ 69 on algselt olnud kindlasti palju hullemas konditsioonis, kui praegu. Ma ei kujuta ette, kui palju sellesse masinasse on aega, närve, raha ja materjali maetud aga nagu näha, tulemus on seda väärt et ka tema musta numbri vääriliseks nimetada:






GAZ 69 kõrval seisis aga eelmistest nähtutest kordi haruldasem sõiduk, mida tänapäeval vaid hea õnne korral, läbi mitme-setme isiku või mingisuguste x-kanalite kaudu on võimalik omale soetada. Seda masinat ajavad taga meie nn. esirikkuritest kordi ja sadu kordi jõukamad, Venemaal elavad miljardäridest autokollektsionäärid. Näib, et üks magus suutäis on nende eest siiski suudetud ära tõmmata.
Taastamisjärgus küll, kuid tundub et see-eest igati autentne, lahtise kerega ZIS-110:








Kuigi keretööd näisid tal suht algfaasis olevat, siiski sõitis ta näituseplatsile täiesti omal jõul. Nii et süda on vanakesel juba korda tehtud, mis on muidugi hea märk.

Kui meie telgi juurde tagasi jõudsin, siis seal käis tunglemine juba paraja hooga. Loomulikult polnud me Tarmoga kadedad poisid ja nii mõnigi neiu või naine(kellede sekka sattus ka selliseid... ütleme, vaat et modellivälimusega indiviide) sai loa autosse sisse istuda, selles ringi vaadata ja/või auto juures endast lasta pilti teha. Selle jaoks ju näitust korraldataksegi, et rahvale endi autosid näidata.
Kusjuures ma olen tähele pannud, et niikui inimesed mõnda vanemat "ameeriklast" kusagil kas seismas või sõitmas näevad, mingil määral tõmbuvad suuremal osal neist suunurgad ülespoole. Millega seda seletada ? Selle kohta ma ei oska muud öelda, kui et "Mõigu KEK jääb vastuse võlgu"(Kui nüüd tsiteerida Nõukogudeaegse telesaate üht levinud vastust).

Eks oma osa andis laupäevase ürituse õnnestumisele ka kuiv ja päikesepaisteline ilm.
Kuna autode eksponeerijatel, s.t. Tarmol ja minul, polnud masinate juures eriti suurt midagi teha, siis vahelduva eduga sai veidi jutu käigus õllet võetud ja lähedalasuvast toidutelgist järjekordsete šašlõkki täis varrastega enda varjualuse poole tuhatnelja kapatud.
Laupäevaõhtune afterparty toimus "Atlantise" ööklubis, kuna "Pattaya" olevat kuulu järgi oma uksed lõplikult kinni pannud.
Tuttavaid leidus sealgi ja nii mõnigi kord unustasin end "kurilkasse" mõne tuttavaga vanadest autodest juttu ajama. Tegelikult see oligi selle asutuse üks pea kõige vaiksemaid kohte. Star Cafe-s, rääkimata suures tantsusaalis käis see "keevitava" muusikastiiliga vaibakloppimine niisuguse kõvadusega, et pidevalt peab üksteisele kõrva karjuma, kui ennast kuuldavaks tahad teha, rääkimata sellest et normaalne ja kaine peaga inimene ei julgekski sinna minna.
Kuna mina selle aja peale enam purukaine ei olnud, samas aga mitte ka ülemäära võtnud, siis ma üritasin nondes ruumides võimalikult vähe viibida.

Pühapäevane päev oli aga täiesti läbikukkunud. Eelkõige just ilma mõttes.
Praktiliselt terve päev sadas, ainult õhtupoolikul jäi vähemaks. Ja kui ilm ei ole mitte kõige parem, siis ei viitsi ka inimesed niisuguse tatise ilmaga eriti kusagile minna, vaid istuvad parema meelega kodus.
Nii et see vast oligi see peamine põhjus, miks viimasel messipäeval rahvast väga vähe käis, võrreldes eelmise aastaga.

Eks ta üks paras siblimine ja majandamine oli nende autodega, aga kokkuvõttes võiks üritust lugeda kordaläinuks. Tarmo sai ühe sõiduki maha müüdud ning tema esmane kartus, kas nimekaarte ikka võetakse piisavalt, osutus asjatuks, sest et selle mitme päeva peale kokku oli väikesest karbitäiest vast ainult neljandik alles.
Eks paljud võtsid neid nimekaarte ka niisama, kas kollektsioneerimise mõttes vms. Aga kes teab, võibolla eksis nende sekka ka mõni tõsiusklik USA-raua huviline ära, kes alles mõni aeg hiljem annab enda autoostusoovidest müüjale märku.

Igatahes, oli huvitav ja positiivne nädalavahetus. Vähemalt minu jaoks küll.