Päevane aeg kulus enamjaolt mootori ning igasuguste pisividinate kinnikatmisele, mis tulemüüri küljes olid. Päris ajamahukas töö oli- kui nii võtta.
Kuigi tänapäevaste autode kapotialustega ei anna muidugi võrrelda. Seal on neid juhtmepuntraid mitukümmend korda rohkem, kui sellel "Cadillacil".
Aga lõpuks said kõik asjad sisse pakitud:
Esipaneeli alumine osa oli mingi kahtlase roostekirmega koos. Seal ei aidanud muud, kui et taldlihvijaga kogu pealekantud "ajalugu" plekini puhtaks võtta:
"Cadillaci" tunnustuseks peab igatahes seda ütlema, et pagasiruumi põhi on tal suhteliselt korralik. Nagu ma varemgi mainisin, tuli põhja rookimise käigus pagasiruumi põhja ja tagapaneeli liitekoha juurest, vana põhjamastiksikihi alt välja ainult kaks, surnud roti suurust roosteauku. Need said muidugimõista ära keevitatud.
Enamjaolt on sellises vanuses autodel pakiruumi põhjaplekk juba kas roosteauke tihedalt täis, või puudub see põhi sootuks.
Pagasiruumi põhja puhastus oli lisaks kere pealmistele pindadele üks suuremahulisemaid töid, mis mul teha tuli. Nendelt kahelt pildilt on näha põhja keskosas asetsevat süvendit. Ma arvan, et väga palju ei liialda, kui ütlen et see oli kuni pildi allservas nähtava valtsitud servani paksult põhjakaitsehermeetikuga kokku lastud. Nii et neid piklikke plekitugevduseks stantsitud süvendeid polnud esmapilgul ollagi. Samamoodi oli eelmainit ainega paksult üle tulistatud ka kütusetoru ümbrus:
Isegi varuratta süvend, mis sellises vanuses autodel pikapeale kipub läbi roostetama, on veel päris korralik ja tugev. Nii et seda kartust ei ole, et mingi hetk võib sõidu ajal lisaks neljale rattale, näha auto all veeremas ka viiendat:
Kui pinnad pesuvedelikuga puhastatud, läks nagu ikka, kõigepealt haljastele plekipindadele ja kohtadele happekrunt:
Kui happekrunt kuiv, järgnes sellele tume aluskrunt. Piltidel on ta juba kuivanud konditsioonis:
Juhipoolse tulemüüri osa:
Kõrvalistujapoolse tulemüüri osa:
Kui ka aluskrunt oli poole tunni möödudes kuivanud, tõmbasin tulemüüril kereplekkide liitekohad hermeetikuga üle. Varem olid need kohad mõraliseks kuivanud mastiksi/hermeetikuga koos:
Esipaneel:
Pagasiruumi kruntimine oli tegelikult paras kunsttükk. Kuna tegu sopilise sisepinnaga, siis see ühe koha peal ringilendlev krunditolm ei tahtnud mu vaateväljast kohe mitte ära kaduda. Nii et mul tuli iga natukese aja tagant püstoliga õhku laiali "lehvitada", et see vaateväli veidigi avaramaks muutuks.
Lõpuks sain aga ka pagasiruumi põhja kruntimisega nii kaugele, et kui ta ükskord kuiv oli, läks koopaplekkidele peale kivikaitse:
Pagasiruumi põhi üldvaates:
Kui kell hakkas näitama juba viiendat hommikutundi ja ma meeleheitlikult püüdsin värvimistööde lõppedes respiraatorit peast kätte saada, mis oli peaaegu vaat et kalmaari kombel mu näo külge kinni jäänud, said kõik sisepinnad lõpuks kaetud:
Esipaneel:
Pagasiruum vasakult...
... ja paremalt poolt:
Kapoti sisemine pind:
Tegelikult ei saa ma pagasiruumi põhja ning kapoti sisepinnaga rahul olla.
Kui kruntimiste aegu olid nad suhteliselt puhtad, siis värvimise ajal lendas neile ei-tea-kuskohast peale kõikvõimalikku tolmu jms. pisikest sodi. Nii et need pinnad tuleb mul uuesti siledaks lihvida ja üle värvida.
See uuesti ülevärvimine saab toimuma ilmselt alles siis, kui auto läheb ükskord kogu oma aus ja hiilguses värvikambrisse. See aga ei saa toimuma veel mitte niipea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar