Näib, et mida lähemale tööde lõpp auto kallal hakkab jõudma, seda sagedamini tuleb esile igasuguseid momente, kus vahel saadaks kellegi, kes seda autot kunagi enne teinud on, sinna "ühisesse nimetajasse", kus selg ja jalad kokku saavad.
Kunagi olid autol kapotialuste kereplekkide liitekohad mingisuguse mastiksilaadse ainega kokku lastud. See mastiks oli nüüdseks aga piltlikult öeldes lõhki kuivanud- s.t. et mastiksipind oli tihedalt mõrasid täis. Hakkasin siis pahtlilabidaga rookima, et näha, kui kõvasti see asi pleki küljes kinni on. Selgus aga, et kogu kupatus tuli prõginal kuni plekini maha. Ei jäänudki muud üle, kui kõik see kraam maha kraapida. Sellisel kujul teda sinna jätta poleks olnud mõtet.
Kui mastiksi kraapimisega sain suuremalt jaolt lõpuks ühele poole, siis võtsin ette mootoriruumi ja reisijateruumi vahelise plekkpaneeli, mida ka mõnikord "tulemüüriks" kutsutakse.
Too oli mingisuguse ebamäärast tooni halli värviga kaetud.
Auto ülevaatamise käigus otsustasime toona üheskoos, et mingit suurt voolimistööd selle kallal tegema ei hakkaks- lihtsalt plekkpinnad matiks ning krunt ja värv peale.
Proovisin esialgu ühte paneeli lahustiga niiskeks tehtud lihvimisvilla abil veidi puhastada. Sellisel kujul asi täitsa töötas:
Vaatasin, et kui sellise lihvimismeetodiga saan vana värvipinna matiks lihvida, siis olen suhteliselt kergelt pääsenud. Kui aga lahustit täis topsiga auto juurde tagasi tulin, et tööd jätkata, avanes mulle õhuvõtu ava juures hoopis niisugune vaatepilt:
Palju õnne ! Happy birthday ! Kogu hall värv hakkas lahustiga reageerides "keetma" !
See tähendas ainult üht: Mul tuleb kogu paneel- nii palju kui võimalik- lahusti ja "karukeelega" alusvärvini puhtaks lihvida.
Kui ma seda "keetmisprotsessi" nägin, siis too moment küll kahetsesin, et mul pole Vormsi Ennule omaseid nõiavõimeid. Ma oleks tollele tüübile, kes USA-s seda autot kunagi niiviisi ühekomponendilise värviga plödistas, niisuguse needuse peale pannud, et ta poleks elu sees mitte ühtki värvipurki või -püstolit näha tahtnud. Sest et ka tiibade külge kinnituvad koopaplekid ning tiibade sisepinnad on kõik sellesama halli värviga koos.
Nii et ma panin kolmanda käigu sisse, lülitasin oma hääleorgani garaaživaljusele ümber ja natuke aega lendasid ruumis plaginal ringi mõned tituleerivad omadussõnad. Nende sekka ka "autoremondisõnastikust" teada-tuntud fraase.
Kui vaikus oli taas maad võtnud ja ümbruskonna majades elavad inimesed hakkasid oma tubades jälle tulesid kustutama, siis raske ohke saatel võtsin kätte lahustitopsi, teise kätte lihvimislapi, näo ette läks respiraator ja kellavaatamise võisin alates tollest hetkest rahuliku südamega ära unustada, sest et seda viimast ei läinud mul päris mitme tunni jagu vaja.
Lõpuks, öö saabudes ja lahustiaurude hajudes, nägi pilt välja selline:
Juhipoolse paneeli osa:
Puhtakskraapimist vajavad veel tulemüüri alumised plekkosad. Kuna mul sai aga selle puhtaksrookimise ja plödistamise käigus jälle sujuvalt lahusti otsa, siis ma saan ta alles täna ära lõpetatud.
Ja kapotile sai lastud selle tulemüüri rookimistööde vahele kolmandat korda kaks kihti täitevkrunti peale. Nüüdseks siis võibolla juba viimast korda:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar