253. Peatükk: ZAZ 965 Pahteldus, kruntimine ning muud juttu.

Tuleb tunnistada, et nii kõverat ja loppis kereplekiga autot pole mul tükk aega töös olnud. See "muhk" oli ikka täielik horror.
Vähe sellest, et nii katus kui ka tiivad olid lopergused, polnud ühelgi plekil all mitte mingisugust tugevdust või karkassi, mis seda pinda paigal hoiaks.
Nii et iga hööveldamise või taldlihvijaga lihvimise käigus plekipind õõtsus ja värises. See raskendas tunduvalt pindade siledaks saamist, kuna lihvitav pind pidevalt "sõitis eest ära".
Vahepeal oli tunne, et töö mitte kuidagimoodi ei edene: pahteldad, lihvid, kontrollid pinnasiledust ja ikka on kusagil mingi lainetus sees. Ning hakkab jälle sama operatsioon otsast peale.
Juba nagu mingisugune skulptori tunne tekkis sisse.
Peale mitmepäevast ja mitmekordset pahteldust, lihvimist ja kõike muud sinna juurde hakkasid "Sapaka" kereplekid lõpuks mingisugust kuju omandama:


Katuse mõlemal pool servades oli kolm sujuvat mõlki. Välja lüüa neid ei saanud, sest et plekk "mängis" roppu moodi. Tuli kasutada teistsugust meetodit- savitäite meetodit. Kolme lohu pahteldusest sai sujuvalt poole katuse lauspahteldus:




Ka esiots polnud kergete killast. Selleks, et autole mingisugunegi "nägu" pähe joonistuks, pidin teda mitme päeva jooksul pahteldama ning samas teisipidi sellest pealekantud savist erinevaid "pinnavorme" tekitama:


Nagu eelnevalt mainitud, siis ega see "maanteemuhu" tegemine väga kiiresti ei edenenud. Tohutult röövisid aega ka vihmaveerennide kujusse voolimine nii pealt- kui altpoolt. Nii et arvata võis, kui ma olin mitmeid päevi nühkinud ja lihvinud neid erinevaid nurki ja nurgataguseid, oli esialgne positiivne meeleolu asendunud klaasistunud pilgu ja sisutühja olekuga.
Kuid ühel päeval, peale hulk raisatud närve ning nelja kilo pahtlit (NB! Uksed ja luugid on veel tegemata) jõudsin aga oma töödega lõpuks niikaugele, et võis hakata mõtlema esmase täitevkruntimise peale:


Katuse üldvaade:


Katus paremalt...


... ning vasakult poolt:


"Sõjamaalingutes" esipaneel:


Juhipoolne tagatiib:


Esimese etapina, nagu ikka, haljastele kohtadele surts happekrunti alla:








... ning seejärel kaks kihti tumedatoonilist täitevkrunti.
Sama asi, nagu ma kunagi selle musta "Cadillaci" juures tegin:




Parem tagatiib lähivaates:


Esiots:


Juhipoolne tagatiib:


Nüüd alles hakkab see õige "kebernidže" peale, kuna höövliga lihvides tulevad välja ka sellised kohad, mis esmapilgul näha polnud või käe all juba ühtlane tundus.

Lõpetuseks paneksin üles veel paar piltlikku vihjet ühest sõidukist.
Esimene vihje on selline...


... ning teine selline:


Kes klassikaliste USA autode ja nende ajalooga hästi kursis, see juba taipas, mis autoga tegu on. Või siis ütleme nii, et need "disainielemendid" saavad kuuluda ainult ühele teatud margile.
Sellest räägiks aga juba järgmises peatükis.

Lõputsitaadiks aga otsustasin teha ühe väikese reklaamikampaania.
Mõni aeg tagasi käis üks väike seltskond eestlastest militaarhuvilisi Valgevenes, "Stalini Liini" nimelises sõjaväekompleksis.
Mida nad seal nägid ja kuulsid, saab lugeda siit teemast ja väikest videotutvustust, millele on lisatud päris hästi sobiv ja ajastutruu taustamuusika, saab vaadata siit.

Juhul kui nüüd mõni hakkas tundma tõsisemat huvi kõnealuse militaartehnika vastu, siis sinna muuseumi plaanitakse korraldada kunagi suve alguses uus "ründeretk". Täpsemat infot kõige toimuva ja sõiduga seonduva kohta saab ürituse siinpoolse organisaatori käest, kelle nimi on Andrus ja tema tel. nr. on 50 50 739.
Ma ei tea aga oletan, et teist niisugust võimalust, lähedalt vaadata ning võimaluse korral ka sõita I-es ja II-es maailmasõjas kasutusel olnud militaartehnikal, ei avane tänapäeval vist enam eriti kusagil.