Nüüdseks on auto ka altpoolt põhimõtteliselt valmis. Liivapritsiga puhtaks lastud tagasild ja raam said puhastatud, krunditud ja raamivärviga värvitud ning põhjaplekk omale musta mastiksikihi peale.
Nagu pildilt näha, on ka väljalasketorustik endise poolhalli tooni asemel muutunud hõbedaseks:
Kuigi kapott õnnestus mul mitmepäevase lihvimise tulemusena peaaegu talutavasse kujusse saada, pole keredetailide ettevalmistus- ja lihvimistöödega kaugeltki veel kõik. Tegemist vajavad veel uksed ja esitiivad ning hulk väiksemat kribu-krabu, mis pärast kõik auto külge tagasi kruvitakse.
Vahepeal tegin värvipinnale ka kerge poleerimiskatse, et vaadata, "mihuke ta siis on ka". Aluspinna siledus päris nii hea ei ole, et ise rahule saaksin jääda. Alati on võimalik veel paremini teha. Sellisel juhul tuleks kere veel vähemalt paar korda üle hööveldada ja kruntida, aga ma olen kindel, et kui ma seda juttu auto omanikule räägin, siis ma saan tõenäoliselt väga valjuhäälsete kommentaaride osaliseks ja need ei kostu ilmselt eriti positiivse intonatsiooniga.
Piltide peal näevad kõik autod ilusamad välja, kui oma silmaga vaadatuna, sest et fotoaparaadi lääts ei suuda värvipinna erinevusi ja pinnastruktuuri niisugusel kujul eristada, nagu inimese silm seda teeb.
Aga eks näis, mida auto omanik arvab, kui ma olen tervel kerel poleerimisaparaadiga pealaest jalatallani mitu tiiru peale teinud. Siis selgub see temapoolne lõplik ja karm tõde.
Seniks aga üks fotosüüdistus ka poleerimistööde etapist:
Ega see värvkatte poleerimine niisugusel spetsiifiliste pinnavormidega kerel eriti lihtne pole. Pidevalt on oht, et kuskilt servast või õnarusest võib poleerkettaga liig suure "tüki" hammustada, nii et värv on sealtkohast kusagile sujuvalt ära kadunud. Senimaani(ptui-ptui-ptui) seda veel juhtunud pole, aga kunagi ei tasu enne kindel olla, kuniks see poleerimistööde protsess lõplikult valmis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar