Ega uksedki lihtsamate killast polnud. Esmapilgul peale vaadates ei osanud arvata, et see pahteldustöö ja kujusse voolimine suhteliselt ajamahukaks osutub. Kaasreisijapoolse ukse tegi plekksepp enam-vähem korda, kuid juhiuks on, õigemini oli kunagi USA-s mingi mürtsu osaliseks saanud. Seda võis järeldada värvi alt läbikumavast klaaskiudpahtlist ning lainetavast plekipinnast omakorda selle all.
Nii et nühkimist, lihvimist, pahteldamist ja kõike muud nendega seonduvat tuli uste kallal samuti mitmeid kordi teha, et nad "kasutuskõlbulikud" saaksid.
Kuna uksed olid seestpoolt erineva "kultuurkihiga"(vana värv, pindmine rooste, hermeetikud jms.) kaetud, siis kogu selle mandi puhastamiseks varustasin end väikese käsiliivapritsiga, millega sain ligi igale poole süvenditesse ja nurgatagustesse, kust käsitsi liivapaberiga nühkimine poleks tulemusi andnud. Päris paksult sissesööbinud roostet see prits välja ei suuda võtta(õnneks seda polnud ka eriti), kuid pindmine rooste ja vana värv ning krunt kadusid uste plekkidelt nagu s..taudu, jättes alles puhta ja halja plekipinna.
Sel nädalavahetusel, kui osa eestimaalasi litsus ainult neile teadaolevatel põhjustel karmavõlga lunastades palehigis ja keel vestil Tartus pedaale sõtkuda, toimetasin ettevalmistatud detailid värvikambrisse. Tavalisse sõiduautosse neid mitme ruutmeetri suuruseid detaile ei pane. Nii et tuli kasutada plekksepa abi, kes oma veomasinaga aitas mul need asjad kohale viia.
Tagaluuk:
Kapott:
Juhipoolne uks:
Kõrvalistujapoolne uks:
Nagu auto puhul, nii toimetasin ka nende detailidega vastavas järjekorras.
Pärast pindade ettevalmistustöid ja puhastust lasin peale valge toonkrundi...
... ning seejärel kaks kihti värvi:
Tagaluuk ühelt...
...ja teiselt poolt...
...ning kapott ühelt...
...ja teiselt poolt vaadatuna:
Sellised nad siis said ja jäid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar