Minu foto
Name:
Asukoht: Estonia

1. Autokere taastamine/kordaseadmine on alati kallim, kui sa alguses arvad. 2. Autokere taastamine/kordaseadmine kestab alati kauem, kui sa algselt oled planeerinud. 3. Mida viletsamas seisukorras su neljarattaline "algmaterjal" on, seda kallim tuleb lõpptulemus. (Vt. punkte 1 ja 2). 4. Juhul kui nüüd kellegi jaoks need eelnevad punktid pole ikka veel piisavalt põhjendatud ja arvavad, et see töö ei ole midagi eriti keerulist või aeganõudvat, siis vabalt on võimalik konkreetsel arvajal kõik need tööde protsessid omal käel ise läbida- alates keevitustöödest, lõpetades värvkatte või lakipinna poleerimise/vahatamisega. Seda siis täpselt sama ajakuluga, mida esitatakse tellitava töö tegijale ja täpselt sellisel viimistlustasemel, et kui auto valmis, siis omakorda neil inimestel, kes selle tööga iga päev omale leiba lauale teenivad, poleks omakorda põhjust tööprotsesside ja lõpptulemuse kallal kritiseerida. Siis on kohe selge pilt, kui lihtne või raske ühe auto keretööd olla võivad ja ehk jäävad ära ka need külanaiste kombel igasugused propageeritavad spekulatsioonid "tagatubades". 5. Ma tegelen eelkõige siiski autode keretöödega, mitte nende "pedereerimisega".

pühapäev, Mai 30, 2010

262. Peatükk: Cadillaci kapoti, uste ja tagaluugi värvimine.

Paralleelselt auto põhja all tehtavate töödega tegelesin ka pealkirjas mainitud detailide kallal. Kapott oli neist kõige hullem. Neli korda tuli mul teda hööveldada ja täitevkruntida, enne kui ta mingitki, enam-vähem talutavat kuju hakkas võtma. Päris heaks ma teda sellegipoolest ei saanud.
Ega uksedki lihtsamate killast polnud. Esmapilgul peale vaadates ei osanud arvata, et see pahteldustöö ja kujusse voolimine suhteliselt ajamahukaks osutub. Kaasreisijapoolse ukse tegi plekksepp enam-vähem korda, kuid juhiuks on, õigemini oli kunagi USA-s mingi mürtsu osaliseks saanud. Seda võis järeldada värvi alt läbikumavast klaaskiudpahtlist ning lainetavast plekipinnast omakorda selle all.
Nii et nühkimist, lihvimist, pahteldamist ja kõike muud nendega seonduvat tuli uste kallal samuti mitmeid kordi teha, et nad "kasutuskõlbulikud" saaksid.
Kuna uksed olid seestpoolt erineva "kultuurkihiga"(vana värv, pindmine rooste, hermeetikud jms.) kaetud, siis kogu selle mandi puhastamiseks varustasin end väikese käsiliivapritsiga, millega sain ligi igale poole süvenditesse ja nurgatagustesse, kust käsitsi liivapaberiga nühkimine poleks tulemusi andnud. Päris paksult sissesööbinud roostet see prits välja ei suuda võtta(õnneks seda polnud ka eriti), kuid pindmine rooste ja vana värv ning krunt kadusid uste plekkidelt nagu s..taudu, jättes alles puhta ja halja plekipinna.

Sel nädalavahetusel, kui osa eestimaalasi litsus ainult neile teadaolevatel põhjustel karmavõlga lunastades palehigis ja keel vestil Tartus pedaale sõtkuda, toimetasin ettevalmistatud detailid värvikambrisse. Tavalisse sõiduautosse neid mitme ruutmeetri suuruseid detaile ei pane. Nii et tuli kasutada plekksepa abi, kes oma veomasinaga aitas mul need asjad kohale viia.

Tagaluuk:


Kapott:


Juhipoolne uks:


Kõrvalistujapoolne uks:




Nagu auto puhul, nii toimetasin ka nende detailidega vastavas järjekorras.
Pärast pindade ettevalmistustöid ja puhastust lasin peale valge toonkrundi...










... ning seejärel kaks kihti värvi:




Tagaluuk ühelt...


...ja teiselt poolt...


...ning kapott ühelt...


...ja teiselt poolt vaadatuna:


Sellised nad siis said ja jäid.

0 Comments:

Postitage kommentaar

Links to this post:

Looge viide

<< Home