Nagu näha, on alguses kahe, pärast kolme mehe nõu ja jõuga paika pandud uksed ning tagaluuk. Kapott veel ootab külgepanekut, kuna kinnituspoltide vastused, mis kapoti sisse käivad, on veel tsinkimistöödes.
Tagaluugi külgepanekuks kamandati mind pagasiruumi. Öeldi et kujuta ette, et sa oled nüüd nagu kokku pakitud Šveitsi armeenuga, mis pagasiruumis oma kindlat ülesannet täidab. No ma siis olin see nõndanimetatud "armeenuga" ja kruvisin seestpoolt luuki kinni kruvida, sel ajal kui auto omanik ja plekksepp seda omakorda paika üritasid sättida, et vahed ühtlased jääksid.
Praegu on lihvimistöödes esitiivad. Tegemist vajavad veel ka tagarataste katted, mis olid liivapritsitöökojas järjekordselt lainesse pekstud ja mida plekksepp tulist kurja vandudes püüdis kuidagimoodi endisesse kujusse tagasi saada. Lihvimist, kruntimist ja uut värvikuube ootab ka hulk väiksemat kraami(esitulede "prillid", tagatiibadele kinnituvad koonused jms.)
Paar pilti ka mootoriruumist, mis jupp jupi haaval hakkab komplektsemat ilmet võtma:
Põhimõtteliselt kõik kapotialused detailid, mis algselt olid sellist ebamäärast halli tooni, viidi puhastusse ja tsinkimisse. Tulemus on kohe silmaga märgatav:
Kõik poldid, mis vähegi auto külge keerati ja kruviti, puhastas auto omanik käsitsi traatharjaga üle ning kastis nad "Pannikastme" sisse. Vähemalt niimoodi oli selle purgi peal kirjas, kus see tume kraam sees loksus.
Peale pikka ootamist saabus "üle lombi" kohale ka uus bensiinipaak:
Pusimist ja pusserdamist oli temaga päris palju, et ta korralikult alla "istuks" ja kinni ka jääks. Vahepeal tuli paak kinnitusvitstest paar korda lahti päästa ja uuesti tagasi tõsta, kuid nüüd tundub et lõpuks asi vist õnnestus:
Nii et aeglaselt aga jupphaaval hakkab üks auto tasapisi valmis saama.
Nüüd on nii minul, kui ka kõikidel teistel autoga seonduvatel isikutel vähemalt mingi algupärane või mikroskoopiline ettekujutus olemas, kui kaua võib aega võtta sellisel kujul keretööde tegemine ning materjalide jms. asjade kulud, mis selle tööga kaasnevad.
Kusjuures tegu polnud veel kere üleni haljaks lihvimisega vaid pindmiste pahteldus- ja kruntimistöödega. Viimatimainitud meetodit kasutades võiks senise kulutatud aja vabalt kahega korrutada.
Asjale aitas ja aitab senimaani palju kaasa ka omaniku enda aktiivne osavõtt nii auto lahtivõtmisel kui ka kokkupanekul, millele sekundeerib vastastikune muhe plära, mida kaks meessoost isikut on võimelised ühe klassikalise USA auto juures kuuldavale tooma. Ja kui nende kahe tegelasega liitub veel plekksepp, kes aeg-ajalt garaažist läbi käib, siis arvata võib, et see lõbus jauramine ja lalin klassikaliste autode ja naiste teemal omandab suhteliselt laiahaardelised mõõtmed.
Auto päris lõplikult valmis saamiseni on veel muidugimõista tükk maad, kuna palju asju vajab veel puhastamist, värvimist, külgepanekut, sobitamist, uuesti lahtivõtmist ja tagasipanekut. Osa detaile on veel tsinkimises, osa neist loksub või lendab aga USA-st miilihaaval siiapoole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar