92. Peatükk: American Beauty Car Show Haapsalus. Kolmas päev.

Pühapäeva hommikul toimus siis see eelmises postituses mainit kruiis, mis oma korralduse või õigemini korraldamatusega(kuna polnud liiklusreguleerijaid autosid kindla süsteemi järgi kindlas suunas juhendamas) jällegi teenis ühe keskmise pealuu suuruse paekivilahmaka, mida korraldajate juurviljaaeda lennutada.
Ma mõtlen, et peab neil korraldajatel alles võimas aiamaa olema, kui niiviisi nende kapsaid aina lömastatakse.

Laupäeval, kui see nn. meie punt oli oma peessekeeratud tervist ühes kohalikus pubis "remontimas", ühines meie seltskonnaga veel üks, Reinu nimeline Lincolniomanik.
Ega too mees ei olnud ka mitte suu peale kukkunud, nii et seda plära jagus laua ümber ja kaugemalegi.


Väikese vahepalana lisaks juurde, et laupäeva õhtul ühinesid meie seltskonnaga ka mõned "RaudRuun MC" tsikliklubi liikmed ja mida aeg õhtu või öö suunas edasi veeres, seda rohkem võis meie "staabitelgi" alt kuulda jutuga segamini naeru ja köhimist/läkastamist, kuna anekdootide varamu oli neil tsiklimeestel põhjatu.
Eks see igipõline teema võeti ka päevakorda, nagu autojuhtide ülbe käitumine tsiklimeeste suhtes ja üks mees siis rääkiski, kuidas ta ühe 7-seeria bmw (nimelt kirjutasin automargi väikeste tähtedega) juhil natukene egomullist õhku välja lasi.
Sõitis mees siis oma tsikliga parempoolses sõidureas ja nägi, et see eelmainit bemar muudkui trügib ja trügib teda kõnnitee poole. Ei jäänudki muud üle, kui et kõnniteele sõita, kui ei tahtnud autoga kokku põrgata.
Mees sõitis siis oma tsikliga bmw ette ning mõtles et blokeerib tal tee ära ja et nad "vestleksid" natukene selle bemarit juhtiva tegelasega, kuid bemarijuht suutis ikkagi oma autoga tsiklimehel nina alt mööda vingerdada.
Kuna cruisimiseks mõeldud tsikliga auto kinnipidamine on ikka suht võimatu, siis läks see tsiklijuht kergema vastupanu teed: Ta nimelt sõitis siis kärmelt sellele bmw-ga ajuinvaliidile järgi, tõstis sõidu ajal parema jala üles, lõi ühe hoobiga juhipoolse tahavaatepeegli küljest ning kadus gaasi andes üldisesse liiklusvoolu.
(Üldine naer kostus seepeale).
Tsiklimehe enda kommentaar oli, et inimesega räägi ikka sellises keeles, mis keelest ta aru tahab saada. Kui inimese moodi jutust ikka aru ei saa, siis tuleb teistsuguseid kõneviise tarvitusele võtta.

Igatahes väga mõnus seltskond oli, kuigi ma arvasin oma lihtsameelsuses, et kõik tsikliklubi liikmed, kes igasuguste cruiserite, chopperite ja muude madalat müdinat tegevate tsiklitega sõidavad, on midagi taolist nagu "Hell´s Angelsid" või "Bandidosed" aga õnneks ma sain oma kahtlused selle kogemusega nüüd ümber lükatud.

Pilte ma kahjuks tsikliklubi liikmetest ega nende ratastest teha ei saanud, kuna patareid said tühjaks. Võibolla ehk kunagi edaspidi avaneb veel taoline võimalus.

Siin siis Lincolniomanikust Rein ja Tõnu pühapäeva hommikul:


Kuidagimoodi kruiisi raames jõudsime pühapäeva hommikul lõpuks ka Kiltsi lennuväljale, kus toimus siis kiirendusvõistlus.
Piltide peal olevad autod ei ole mitte võistlusest osavõtjad, vaid need, kes sinna kogunesid.


Buick Special:


Üks väga mudane Jeep:


Mõne aja pärast saabus ka kuldne LTD, kolme tankistiga pardal:




Kiirendusvõistluse kohta arvasin ma hommikul aknast välja vaadates, et sellise tatise ilmaga ei toimu küll suurt midagi. Aga õnneks päeva poole enam vihma ei sadanud, vaid oli kuiv ilm ja puhus selline paras tuul, mis natukene ka rada kuivatas.
Pea kõik võistlustele kogunenud inimesed tulid pöialt hoidma lisaks paljudele teistele osavõtjatele tegelikult kahele igipõlisele "rivaalile": Lauri Kuriksile, kes sõitis musta, natuke Batmani autot meenutava Pontiac Firebird Trans Am-iga ning Taavo-Erkki Vitsutile, kes oli koos erinevate abimeestega ehitanud omale ilusa punase Chevrolet Camaro.
Esimene neist siis Big-block, teine kompressormootoriga.

Ja ega ei ole midagi öelda, väga ilusaid aegu sõideti.
Esimene veerandmiili sõit oli kummalgi 9 sekundi kandis.
Teine sõit aga oli Lauri jaoks tõsine väljakutse, kuna Erkki püstitas uue mitteametliku veerandmiili rekordi: 8,7 sekundit.
Kui ka Lauri Kuriks ükskord finišijoone ületades auto pidurdusvarjud avas, pidid ürituse kommentaatorid omal vaat et hääle ära karjuma, kuna must Firebird saavutas ajaks 8,6 !
Igatahes too moment oli tunne, et asi läheb põnevaks.
Paraku tuli Kaidol ja mul enne kiirendusvõistluste lõppu ära tulla ja nii jäid need kõige põnevamad sõidud nägemata.
Ameerika autode foorumist pärastisi muljeid lugedes sain teada, et Erkki oli oma head aega korranud, ning sellega ka ametlik rekord ja võistluse võit läks tema nimele.
Lauri autol polnud kahjuks niipalju pidamist, et enda 8,6 sekundit säilitada, aga vähemalt nüüd on teada, et sobivate ilmastikutingimuste korral on mõlemad autod võimelised väga kiireid aegu sõitma.
Kui veel see korraliku asfaldiga liimirada ka olemas oleks...
Aga see vist jääbki vähemalt lähima 5 aasta jooksul helesiniseks unistuseks.

91. Peatükk: American Beauty Car Show Haapsalus. Teine päev.

Enne kui ma asun järgmise päeva sündmuste juurde, räägiks paari sõnaga ka reede öösel vastu laupäeva toimunud "üritusest".
Jätkaks siis jutuga sealtmaalt, et laagriplatsil käis mulin täie hooga.
Kuigi kogu kaader oli omale kes vähem, kes rohkem igasugu vedelat promillidega kraami sisse ajanud, ilmus Suburbanist lagedale grappa pudel, mida LTD omanik soovijatele lahkelt jagas.
Ütleme nii, et see pakutud grappa pani niiöelda lõpliku paugu ja niitis need viimasedki jalust, kes muidu mingi imeväe abiga oma pehmete liigeste otsas kõikusid.
Mingi aeg tuli kellelegi seltskonnast meelde, et öösel pidada toimuma see naiste kruiis mööda Haapsalu linna. See tähendab siis seda, et naised on roolis ja juhivad mõnda Ameerika päritoluga autot. Kuna meie seltskonnast moodustasid lõviosa mehed, siis piloodiks osutus saatuse, meeste või ma ei tea mille tahtel veel, seesamane naisterahvas, kes eelmises peatükis koos kahe mehega ühe pildi peale jäi.

Egas midagi. Suunati see vaene naine sinise Suburbani "pulti". Tema mees istus talle kõrvale, et talle rasketel hetketel toeks olla, juhul kui see tagumistesse istmeridadesse end sättiv loomakari väga häälekaks peaks minema ja selle 10-pealise(või oli neid rohkem isegi) mullikakarja möögimise saatel võeti kurss vanalinna poole.
Siis vaatasime, et ei olegi kuskilt seda naiste rongkäiku või kruiisi näha.
Mis siis ikka, et võtame suuna see-eest näiteks Statoili. Et sealt saab "burksi".
Läksime siis (kogu terve see tee ikka möögimise ja ohtra mulina saatel) kogu selle karjaga Statoili.
"Burksid" käes, ronisime tagasi autosse ja staabitelgi juurde tagasi.

Järgmine päev, s.t. siis laupäeval jagati Andrusele, Kaidole ja mulle muljeid sellest öisest sõidust ning öine džiibijuht olevat oma sõbrannale öelnud (seda kõike rääkis meile siis selle sohvrinna mees), et tema ei ole elu sees veel nii viisakaid ja sõnakuulelikke purjus mehi kohanud.
Kui neile öeldakse "Autosse!" kobib kõik see mees autosse. Kui neile öeldakse "Autost välja !", minnakse vastuvaidlematult autost välja. (Ohtra omavahelise mölina saatel muidugi.)
Kui neile öeldakse "Tanklasse! Ostke Andrusele burgerit!", läheb kõik see mees tanklasse ja igaüks ostab Andrusele burgerit.

Igatahes peale "burksitamist" ja veidi aega laagris olles suunasime oma kõikuvad sammud ööbimiskoha poole. Ilmselt oli see mereõhk, mis niiviisi äkitselt "latva" hakkas.
Alkoholi viga see nüüd küll ei saanud olla, sest et ega meist keegi ei joonudki teab kui palju. Kui, siis natukene.
Mnjamh...


Järgmine hommik üles ärgates ma soovisin, et see päev mu elust suurte kääridega välja lõigataks. Ma arvan, et ma ei olnud mitte ainuke, kes too moment meie seltskonnast niiviisi mõtles.
Ja nagu kiuste oli ülejäänud rahval, kes seal külalistemaja broneeritud toas ööbis, kindel plaan hakata anekdoote rääkima ja sellist mõnusat lolli möla ajama, nii et tahes tahtmata ei saanud naeru pidada, kui mõne mehe juttu kuulama jäid.
Igatahes väga palju ma ei saanud naerda, sest et mu pea ja organism ei olnud üldse naljatujus.

Kuidagimoodi peale mõnda aega ärkamist, vegeteerumist ning ajasuretamist seadsime oma sammud ühe väikese söögikoha poole, mis asus ööbimispaigast mõnesaja meetri kaugusel.
Nimeks on sel "Laterna" baar ja oi kui head söögid seal on:


"Laterna" baari siseõu:


Kõhud head toitu täis, otsustas vanem generatsioon end korraks vette kasta.
Et vast hakkab tervisel parem.
Vedasime selle vanema generatsiooni siis ühe lahesopikese äärde.
Pildi peal olev vasakpoolne isik arvas, et rannas käiakse ikka rannariietega ning paari osava liigutusega muutusid bokserid ta jalas "Armani stringideks":


Mõne minuti pärast lisandus eelnevale kahele "bikiinibeibele" veel kolmaski:


Üks pilt "Me oleme Tallinnast, me maksame !"-tüüpi suvitajaid teenindanud sõidukist:


Kui mõne aja pärast lossihoovi jõudsime, avanes eelmine päev läikimalöödud Fordist suht sitane vaatepilt, ütleme nii.
Mingid kuradima kajakaraiped olid millegipärast selle auto osanud omale sittumise sihtmärgiks valida ja igale lapiti olevale keredetailile oma plögase ekskremendi lärtsatanud.
Siis kui ma need plarakad avastasin, olid nad muidugi juba teab kui kaua päikese käes "küpsenud", nii et mul andis ikka hea jupp aega seda kajakasitta sealt maha rookida.
Too moment tekkis küll mõte, et kurat ma ostan kaubamajast õhupüssi ja õhtuks on kajakaseljanka olemas. Vedas, et auto sai peale poleerimist kohe korraliku vahakihi alla pandud. Muidu oleks ma saanud seda saasta päris üksjagu kraapida.

Mõne aja pärast, kui ma olin selle nühkimise käigus auto esialgse läike taastanud ning paralleelselt selle nühkimisega ka pohmelli välja higistanud, läksin tegin südamerahustuseks veel mõned pildid.

Väike valik väljapandud tsikleid:


Laagriplatsil ringi jalutades kohtad ikka igasugu karvaseid ja sulelisi:


"Palume loomi mitte toita !"


Järgnevalt väike pildivalik lossiplatsil seisnud autodest, mis mulle ühe või teise kandi pealt meeldisid/silma jäid.
See Cadillac sai omas klassis žürii poolt auhinna:


Salong:


Tagantvaade:


Paremalt:


Selle Cadillaci kohta öeldi, et sellisega on kahju ringi sõita.
Et see oleks selline ehe, punase vaiba peal seismise auto. Lähed hommikul, hommikumantel seljas, aurav kohvikruus ühes, puhastuslapp ja vahapudel teises käes ning kalapilk ees, garaaži ja hakkad seda Cadillaci läikima ajama.

Chevrolet 210 Sedan:


Sellel autol oli kapotialune ka puhtam ja läikivam kui mõne mehe söömalaud:


Autoentusiastile ei vaja see masin vist tutvustamist: Cobra


Buick Roadmaster Convertible:


No see oli selline masin, mis on puhtalt näituseeksponaat.
Vähe sellest et ta filigraanselt oli ehitatud, oli talle paigaldatud ka hüdrosilindritest koosnev süsteem, mis tõstis selle auto nina, tagaosa ning kumbagi külge kord ühele, kord teisele poole. Ühesõnaga, lowrider kõige otsesemas mõttes.
See auto sai nii žürii peaauhinna kui ka publiku lemmiku tiitli.


Tagantvaade:


Chevy Impala:


Chevy Impala eestpoolt. Taamal paistab valge Buick Riviera:


Ülevaade lossihoovist:


Need kurradi kajakad....


Mis sellesse meie toodud eksponaati puutub, siis Andrus ei toonud seda kuldset autot selle mõttega lossiplatsile, et ta ilmtingimata võistleks mingisuguses klassis, või et ta peaks tingimata mingisuguse auhinna saama.
Soov oli lihtsalt teistega ka oma mitmekuist kätetööd ning auto ehitamis- ja sõidumuljeid jagada.
Ega 70-ndatest pärit tänavakõlbulik sõiduk ei saa ja ei hakkagi never-ever vastu saama 40-ndatest, 50-ndatest, 60-ndatest pärit näituseautole, mis ongi selle mõttega viimse kui seibini üles ehitatud.
Ford LTD omanik ütles, et mõne tavakülastaja huvitundvad küsimused auto suhtes, autosse istuda proovimine, näha kuidas külastajal kõik see kogetav elamus suunurga vudisema võtab ning laused stiilis "Kurat...ei.... see on ikka kuradi ilus masin " või et "Kas ma sisse tohiksin korraks istuda ?" või näiteks "Kas see salong on originaal ? Ah uuesti õmmeldud ? Igatahes hästi ilus on. Läheb auto värviga hästi kokku" jne. samas stiilis kommentaarid on palju suurema väärtusega, kui mingi žürii käest auhinnaks saadud kopsik või plänn.
Ja tegelikult nii ta ongi.
Vahepeal, kui toimus see autode tutvustus ja/või hindamine, siis kaks kommentaatorit, kes autosid tutvustasid, olid kiitva hinnangu andnud ka mu värvitööle, nagu ma pärast Andruse ja Tõnu jutust aru sain.
Mind ennast polnud too moment kahjuks kohal, kui autot sellise kriitilise pilguga vaadati/hinnati, aga Andruse ja Tõnu muljete kohaselt need kaks ürituse eksponaatide tutvustajat/kommenteerijat olid kui ühest suust lausunud, et "omasuguste seast üks korralikuima värvikvaliteediga masinaid".
Mulle teeb igatahes sellise positiivse hinnangu teadasaamine ainult head meelt(olgugi, et ma seda välja ei näita) ja olgem ausad, kellele see siis ei meeldiks, kui tema päevade-, nädalate- või kuudepikkust tööd tõsiseltvõetavalt tunnustatakse. Eks sai selle nimel ikka vaeva nähtud ka.

Kuna pole ühtki üritust, mis päris ilma vigadeta kulgeks, siis paar häirimahakkavat tegurit tooksin välja küll. Ma usun, et see võib mõttetu kaagutamisena tunduda, aga kui vigadele tähelepanu ei juhi, siis pole lootustki, et nendega midagi ette ei võeta.
Kusjuures täiesti hämmastas mind see asi, et kuigi enamus külastajaid paistsid olevat suht täiskasvanud inimesed, see plats suudeti võrreldes reedese päevaga ikka täiesti ära lagastada. Igal pool vedeles neid kuradima plasttopse ja tühje õllepurke ning nii mõnegi murukamara pealt võis näha, mida keegi omale söögiks oli ostnud, selle aga siis mingil põhjusel maha oli pillanud.
Muud midagi, aga näiteks rootslaste ees, kes olid oma autosid presenteerima tulnud, oli küll piinlik, et nende ilusad sõidukid mingisuguste sodilarakate keskel peavad seisma.
Kohati oli tunne, et nagu kuskile prügimäele oleks sattunud vms. sest et see õhustiirutavate kajakate kontsentratsioon ühel hektaril muutus üksvahe ikka väga tihedaks.
Selles ei ole muidugi korraldajate süü, et külastajad/kohalolijad enda ümbrusesse pohhuistlikult suhtuvad, kuid prügikaste/kotte võiks küll tihedamini paigutada.
Teine kivi, mis plartsti korraldajate kapsaaeda lendab, oli välitualettide vähesus.
Neli kabiini pea ühe poole lossimüüri taga resideeruvate laagriliste ning näituse külastajate jaoks oli ikka väga vähe. (Üks tualett asus küll lossihoovis mäenõlva sees, kuid mina kui mittekohalik, leidsin ta ka peaaegu pooljuhuslikult.
Enamus läksid ikka sinna, kus need plastkabiinid reas seisid ja iga WC-s käimise korra eest 3-5 krooni maksta oleks ka natuke mõttetu, sest et ega need, kes kohalikud ei ole, ei tea, kas peab WC-sse minekuks rahakoti kaasa võtma või mitte).
Juba poole päeva peale olid igasugused joobes isikud muutnud välikempsud sõna otseses mõttes sitamajadeks, kuhu puhaste riietega, korralik näitusekülastaja elu sees poleks julgenud sisse minna- juhul kui tal selleks vajadus oleks tekkinud.
Ma ei kujuta ette, missugune inimene oleks olnud nõus täiskustud potiservade peale istuma. Pakun, et vist mitte keegi.
Näha oli, et nii mõnigi naisterahvas pöördus WC-kabiini ukse peal õlgu võdistades ümber ning avaldas oma kaaslasele arvamust, mis ta sellisest vaatepildist arvab.

Aga see selleks. Jätkaks jälle piltidega edasi.
Üks ilus punane Lincoln Capri:




Lincoln Continental:


Ma ei tea, kas see auto taga olev mees ei suuda oma imestust varjata, või olid tal käega suu varjamiseks hoopis mingid teised põhjused.

Vaatepilt, mida ma sooviksin oma hoovis või garaažis ka näha, kui ma kunagi väga rikkaks peaksin saama:


Vasakul, musta triipu kandev on Plymouth Barracuda ja paremal Dodge Challenger. Mõlemad pärit 70-ndatest aastatest.
Vat nendest ma saan aru, et neid nimetatakse sportautodeks.
Andke andeks mulle mu küünilisus, tahumatus või otsene kõneviis, aga need plastmassist "salvokad", mida tänapäeval sportautodeks nimetatakse, ei imponeeri mulle absoluutselt. Sellepärast ei teinud ma pilti ka ühestki uuema aja Corvette-ist ega Viperist. Need on sellised "kiirete ja vihaste" noorte tüüpide ja tibide märjad unistused.
USA autol, kui ta tahab ikka USA raua nime vääriline olla, peab ikka seda rauda ka vastavas koguses küljes olema. Mitte et kui kuskil mingi kolksu paned või väikese kõksu teed, siis on terve ilm seda "LEGO"-t täis ning omanik istub latsakil maas nagu karu keset kaerapõldu ja liimib nina luristades mosaiiki kokku panna.

Kui pildistamissoov täitunud sai, siis oli paras aeg suunata oma sammud uuesti lossihoovi (need kaks viimast masinat olid teisel pool kirikut), et vaadata, mida pakub Led R koos Narva Sümfooniaorkestriga.
Põhilised lood pärinesidki siis sellise ansambli nagu Led Zeppelini loomingust.
Kuigi ma selle bändi austaja absoluutselt ei ole, kuna minu jaoks jääb see esitatav rockmuusika na tiba lahjaks, siis kontserdiesitluse kohta ei ole mul küll ühtki halba sõna öelda. Need kaks asja, sümfooniaorkester ja rockbänd sobisid omavahel ja antud üritusele väga hästi.
Igatahes ovatsioonid ei tahtnud mitte kuidagi lõppeda isegi ka peale ilutulestikku, mis oli omakorda tõesti vaatamist väärt, nii et ansambel pidi esitama erandkorras veel ühe lisaloo.

Kontsert lõppenud, oli sellega ka sisuliselt see kahepäevane üritus lõppenud.
Pühapäevahommikune kruiis kuulus ka kava sisse, aga kuna selle korraldamine oli jälle nii, et lossiesine plats oli täis närvilisi autojuhte, kuna keegi ei teadnud, mismoodi ja kuhu suunas ning kelle juhendamisel sõitma peab, siis tuli autojuhtidel liiklusreguleerijate puudumisel ise omade jõududega sassiläinud liiklusummikute puntraid harutama hakata ning nii, et enda ja aatekaaslase sõiduk(id) terveks ka jääks.
Jätkub...

90. Peatükk: American Beauty Car Show Haapsalus.

Nonii.
Haapsalus käidud ja sealt ühes tükis ning mis põhiline, elusana ka tagasi tuldud.
Sõit või õigemini selle ürituse külastamine sai teoks tänu Andruse-nimelisele, Ford LTD omanikule, kes ütles, et sa oled selle autoga nii kaua vaeva näinud ja et kuna sa ka USA autode huviline, siis et võibolla ühinen nende seltskonnaga ja lähme kõik koos Haapsallu ja näitame teistele ka seda vastvalminud LTD-d.
Seda polnud mulle muidugi vaja kahte korda ütelda. Loomulikult olin nõus.

Reede hommikul loksusin kõige oma kaasavõetud tavaariga Tallinnasse, kus siis eelmainit mees koos oma sõbra Velloga tulid mulle bussijaama vastu ning seejärel suundusime sinna, kus see kuldne Ford pesitses.
Lisaks Fordile ühines meiega ka Andruse teine masin, sinine Chevrolet Suburban- suur nagu Haapsalu Kaubamaja. Toda masinat roolis Andruse sugulane Kaido.

Kui autod olid kokku kogunenud ja asjad peale pakitud, siis võtsime suuna Tabasalu poole, kus pidime kokku saama mu tuttava Jürgeni ja tema isaga, kellede valduses on see ilus helesinine 1959-nda aasta Cadillac ning samas ka ühe Andruse tuttava, Tõnu peale võtma.
Jõudsime kohale ja vaatepilt ei olnud mitte just kõige meeldivam: Cadillacil oli starter omadega nii "õhtal", nii et peale hirmsa käristamise ta muud kuuldavale ei suutnud tuua.
Korraks ta niiöelda "lubas", pahvatades tagant leeke ja suitsupilvi välja, kuna karburaator oli selle käiamise tõttu ilmselgesti täis, aga peale mõneminutilise podina see Cadillac enamaks suuteline ei olnud.
Nii et paraku tuli too auto kahjuks garaaži tagasi lükata, kuigi ka tema oli näituseeksponaatide nimekirjas.
Nii ta juba kord on, et vana tehnika on äraarvamatu iseloomuga- kunagi ei tea, kuskohast auto küljest mingi töötav detail või sõlm töölepingu üles ütleb.

Egas midagi. Jätkasime sõitu Haapsalu poole siis ikkagi kahe autoga: LTD ees, peal Andrus, Vello ja Tõnu ning seejärel sinine Suburban, Kaido ja mina pardal.
Et sõit lõbusamalt läheks, siis soundtrackiks said valitud vaheldumisi Rammstein ja ZZ Top. Ütleme nii, et võttis sõidu ajal jala tatsuma küll.

Haapsallu jõudes viisime kõigepealt Ford LTD lossihoovi teiste samasuguste eksponaatide sekka. Senikaua, kui ma autot läikima vuntsisin, kuna tee peal õnnestus meil kerge vihmahoo kätte jääda, valis ülejäänud seltskond laagripaiga asukoha välja ning käis eelnevalt broneeritud kodumajutuse kohta üle vaatamas ja ööbimiskoha võtmeid küsimas.

Ford pestud-kuivatatud, käisin ka korraks kaemas, et kus meil see "lahinguväli" asuma hakkab. Vaatasin, et oli teine päris suur valitud.
Järgmine käik oli poodiminek. Põhiline sõna, mis rahva jutust läbi kumas, oli "ÕLUT !"
Ütleme nii, et poodi me päris tühjaks ei ostnud aga ega palju puudu ka ei jäänud.
Pilt sellest kokkukuhjatud kraamist on selline:


Siin siis kolm kiirreageerijat koos sinist värvi ratastel kaubamajaga, valmis hävitama õhtu jooksul kogu seda autosse kokkukuhjatud kraami.
Vasakult: Tõnu, taga keskel Kaido ning Andrus.


Laagriplatsile tagasi jõudes hakkas pihta "Operatsioon Õ" ehk varjualuse püstipanek.
Kohati meenutas see stseen natuke mängufilmi "Mehed ei nuta" ühte osa, kus näitleja Endel Pärn märatseb telgi kallal ning üritab teda lahti harutada, maadeldes korraga nii telginööride ning presentriidega.
Meil asi päris nii hull ei olnud, aga lisaks üksteise sisse topitavatesse metalltorudesse saadeti verbaalselt neid torusid igasugustesse muudesse avaustesse ka, mis ei olnud metallist, vaid natuke teistsugusest materjalist:


Mõne aja pärast sai see varjualune "mingisuguste" emade abiga lõpuks üles ning asuti enda olemist mugavaks tegema:


Õhtu edenedes lisandus nii laagriplatsile kui ka meie varjualuse, või niiöelda staabitelgi juurde tasapisi muud rahvast ka:


Vahepeal käisin korraks lossihoovis kaemas, et kuidas seal läheb ning püüdsin teha mõned sellised suht-koht ülevaatlikud pildid toimuvast:


Sai paar võtet ka LTD-st tehtud.
Ega pole midagi öelda, läikis küll kenasti:


Eestvaade:


Kusjuures, olgu ette ära öeldud, et psühholoogilisest aspektist võetuna asus auto päris heas kohas, sest et niikui inimesed peaväravast sisse astusid, oli see kuldne Ford vasakut kätt kohe esimene auto, mis lossihoovi sisenenud inimeste teele ette jäi.
Ja eks see värvitoon andis ka oma panuse tähelepanu köitmiseks.

Õhtuhämaruses, kui kõht oli igasugu paksu ja vedelat kraami täis, mis vähegi süüa ja juua kõlbas ning käisin nagu õnnis mööda lossihoovi ringi, äraseletatud ning tobe nägu ees ja klõpsisin autodest pilte teha, jäi kaamera ette Fordi omanik koos oma paari tuttavaga.
Tegin siis neist ka ühe perekonnapildi:


Millalgi staabitelgi juurde tagasi jõudes käis seal juba paras möll.
Igaühe jutt oli vaja ära kuulata ning igaühel oli vaja ennast teistele kuuldavaks teha. Nii et see helivaljus, mis seal kile alt kostus, ületas kohati nii mõnegi reaktiivlennuki hääle. I-le pani niiöelda täpi peale veel see asjaolu, et eks seda vedelat leiba ja hundijalavett oli rahvas võtnud ikka päris üksjagu ja siis mõttes kokku sätitud ja mälus(oleneb, kui palju kellelgi toda too moment oli) ootejärjekorda pandud sõnade väljahääldamisega oli tükk tegemist, enne kui nad teistele nagu kuuldavaks ja eelkõige arusaadavaks said tehtud.
Nii et see lalin meenutas kaugelt kostudes täie auruga mulinal keevat seljankasuppi.
Tõele au andes, ega ma ise ka seal seltskonnas mingi pühak polnud ja kohati oli veidi piinlik küll, kui võõra inimesega rääkides mõned kaashäälikuühendid nagu "ks", "ps" ja paljud muud, muutusid arusaamatul kombel "gz" -ks ja "bz"-ks.

Siin pildil siis kõnealune isik vasakul, püüdes võimalikult selget ja arusaadavat eesti keelt kasutades seletada parempoolsele härrasmehele Ford LTD juures tehtud töid:


Enne väravate sulgemist sai korraks veel koos Andruse sugulase Kaidoga ka LTD juures käidud, et vaadata, mis seisus auto on.
Vahepeal sai niiöelda tõmbenumbri mõttes auto ka paari korda käima pandud, mis muidugi rahvast kohale meelitas, rääkimata sellest, et Andrus on koos oma abilistega autosse ehitanud korraliku helisüsteemi. Nii et ega kui ikka uksed valla olid ja ZZ Top möirgas nagu haavatud, siis tuldi vaat et ka lossihoovi tagumistest nurkadest lagedale- kaema, et misasi see sellist lärmi küll teha võib.
Ma pakun, et see legendaarne "valge daam", mis mõnikord öösiti täiskuu ajal lossiaknale ilmub, neab oma hauataguse elu lõpuni seda päeva, mil otsustati lossimüüride vahel korraldama hakata Ameerika autode kokkutulekut.

P.S. Üks apsakas juhtus meil seal ka.
Mingi aeg Fordi mootori töötades kostus ükskord kapoti alt "babahh!"ja kapotiserva vahelt hakkas kerkima valget auru. Jätsime kohe mootori seisma ning kapotti üles tõstes lõi ninna keeva jahutusvedeliku hais.
Algul mõtlesin, et nii, nüüd läks see veepump, mis juba ennem kahtlast häält tegi, aga pärast Andrusele "babahhist" muljeid jagades ning tema käest diagnoosi saades sain teada, et suht suure tõenäosusega lendas ilmselt üks voolik lõhki, mis juba pikemat aega kahtlaselt jämedad mõõdud oli omandanud senise asemel.
Öeldi, et see on "huinjaa" ja selle kordategemine on nagu näpuvile.

Ning selle tossava kapotialusega esimene päev sisuliselt ka lõppes.
Jätkub...

89. Peatükk: Aega läks, aga asja sai. Vast.

Noh..... ütleme nii, et lõpuks ometi on see musta "Volga" saaga omale loogilise lõpu leidnud.
Ma arvan(või mitte ma ei arva, vaid olen päris kindel), et ma päris pikka aega ei taha mitte ühtegi taolist "Volga" projekti teha ja eriti veel sellist, kus ma pean lisaks värvimisele jms. asjadele ise auto pulkadeks võtma ning pärast kokku tagasi ka panema.
Näiteks selline süsteem oli mulle küll vastuvõetav, nagu selle kuldse LTD puhul, et omanik oli koos oma abilistega auto täiesti lagedaks teinud, mina tegin oma töö ära ja pärast viidi auto tagasi ning pandi uuesti kokku. Nii need asjad tavaliselt peaksidki käima.
Ja näiteks mõne auto "pealaest jalatallani" taastamist ma ei soovi(ta)ks küll kellelegi, sest et see on ikka liiga ropp töö. Ennem saab huvi otsa, kui auto valmis.
Selliseid töid peab ikka siis tegema, kui vaim peale tuleb ja auto tegemise vastu sellel tegijal tõsine huvi on.
(Vaherepliigina olgu öeldud, et näiteks mu enda musta universaalkerega "Volga" suhtes asjad tasapisi liiguvad soovitud/plaanitud suunas, aga juttu teen ma temast siis, kui õige aeg käes on.)

Nüüd veel see nõndanimetatud "plekitöös" käinud GAZ 21 on veel selline masin, mis tuleks kuidagi ühele poole saada. Aga siis on mul nendest "Volgadest" selliste tööde kujul ikka päris pikaks ajaks siiber.
Näiteks Ameerika päritoluga autode tegemise vastu mul pole midagi, kui nad enam-vähem samasuguses mahus tööd nõuavad nagu näiteks see kuldne Ford LTD oli.
Ja ega mis seal salata, see hiljutine proovisõit selle kuldse "laevaga" oli väike, aga üpris määrav asjaolu, mis pani minu väärtushinnanguid natuke rohkem jälle Ameerika autode suunas kallutama.

Aga ok, mis seal enam.
Vähemalt on Sm.Tamme autoga põhimõtteliselt asjad nagu ühel pool ja peale tulede ning juhtmetega pusimist ta sõitis laternate valgel omal jõul ka meie hoovi pealt minema.
Enne ärasõitu tegin "Volgast" veel paar klõpsu ka- mälestuseks sellest mitme kuu pikkuseks veninud voolimisest, lihvimisest, värvimisest ja tagatipuks ropust kokkupanekust, millede käigus, olgem ausad, ikka mitmeid kordi oli tunne, et mul on sest autost lihtsalt kõrini.
Aga noh... vähemalt on ta nüüd suuremalt jaolt koos ja sõidukõlbulik.
Need väikesed "ekspluatatsioonitööd" pidi omanik ise omade jõududega ära tegema, nii et minu missioon on selle auto suhtes läbi saanud. Ma loodan.





See nädalavahetus ma kavatsen Haapsalus toimuvast Ameerika autode üritusest igatahes täies mahus osa võtta ja ehk see mitmelt poolt kostuv V8 müdin taastab ka mingil määral mu olematuks kulunud suurte projektide tegemise entusiasmi.

88. Peatükk: 1976-nda aasta Ford LTD viimane lihv.

Sain jälle üle pika aja mahti ka arvuti taha istuda ning veidi pajatada oma tegemistest.
Viimases postituses kirja pandud musta "Volga" juures tehtavate tööde planeeringutele võis sisuliselt "vee peale tõmmata", sest et eelmine nädal ma ei saanud näiteks mitte midagi tolle musta sõiduki juures teha. Need muud tööd röövisid mult kogu tööloleku aja, kui nii võib öelda, nii et alles see nädal sain jätkata Volga juures sealt, kust pooleli jäi.
Palju enam teha pole jäänud ja varsti panen ka temast mõned klõpsud siia üles.

Eelmisel nädalal võttis minuga aga ühendust kuldse Ford LTD omanik, kelle autot mul oli au värvida-lakkida ja kõike muud sinna juurde teha ning ütles, et auto on kokku pandud aga tahaks korra veel ülepoleerimist ja vahatamist saada.
Mis siis ikka, leppisime aja kokku, mis päev kummalegi sobib ja LTD veereski hoovi peale.
Kuna minu juurde värvitöödesse tuli ja minu juurest läks ta ka treileri peal, siis ei olnud mul võimalust kuulda, mis häält taoline isend võib teha.
Ütleme nii, et selle auto tühikäik on mu kõrvadele nagu muusika. Ausalt :)
Ega pole midagi imestada ka, sest et 7,5-liitrine mootor on võimeline esile kutsuma ikka väga madalahäälset müdinat.
Ühesõnaga, kui ma jälle maa peale tagasi tulin, siis sai usinalt auto kallal askeldama hakatud, sest et sellel Ford LTD omanikul on kindel plaan, kasvõi nui neljaks, selleks nädalavahetuseks Haapsallu jõuda, kus toimub American Beauty Car Show nimeline USA autode kokkutulek ning näitus.

Ütleme nii, et seda autot juba komplektsel kujul näha on ikka midagi muud, kui see, mis mõni aeg tagasi minu juurde värvimisse toodi. Auto omanik ei ole asja mitte poolikuks jätnud, vaid on (lisaks uuele värvkattele)lasknud õmmelda ka uued istmed (tikitud kuldset värvi kaunistustega muide), nahaga katnud armatuurlaua, uksepolstrid, lae, väljaspoolt pool katust ja enne kõike seda terve auto põhja katnud pigimatitahvlitega, et välismüra võimalikult vähe salongi kostuks.
Ma ikka vahelduva eduga käisin ja olen käinud seal www.usaraud.ee lehel, Fordi mudelite alarubriigist tema autoga seonduvat vaatamas/lugemas ja see on ikka metsik töö, mida mehed on kolme peale korda saatnud.
Aga tulemus on seda väärt ka.

Nädala sees, mil ma selle autoga tegelesin, tuli mul olude sunnil teda mõned korrad töökojast välja ka ajada, kuna paar autot tahtsid sinna-tänna manööverdamist saada.
Siis ma kasutasin juhust ja eelnevalt omaniku käest luba küsides, ei suutnud ma mitte kiusatusele vastu panna, tegin tema autoga väikese tiiru ka. Et prooviks, kuidas sellise suure "lennukikandjaga" sõita on.
Ütleme nii, et kui see 7,5 liitrine ja 5-meetrine "laev" kusagilt nurga tagant oma pika nina välja pistis ning stoilise rahuga müdinal mööda asfalti veeres, siis ümberkaudne elu seisis. Momentaalselt.
Mul rooli taga oli muidugi tükk tegemist et tõsiseks jääda, kui ma vaatasin neid nägusid, mis möödasõidul inimestele ette tulid, rääkimata kommentaaridest, mis aeglasel sõidul lahtisest autoaknast sisse kostusid.
Üks tõstukijuht oleks seal territooriumil, kus ma autoga tiirutasin, oma veetava kandamiga vist peaaegu vastu kaarhalli mürtsatanud, sest et mees vaatas risti vastupidises suunas, kui tema tõstuk liikus.

Kuna ma ei tahtnud selle autoga väga suurt fopaad ja kaost inimeste liikumistrajektoorides tekitada, siis viisin ta soliidselt kulgedes töökotta tagasi ning jätkasin tema kallal oma tavapäraseid toimetusi.

Täna oli siis see päev, mil omanik koos ühe oma tuttavaga, kes oli auto lahtivõtmisel ja kokkupanekul nõu ja jõuga abiks, tulid sõidukile järgi, et ta enda juurde koju viia.
Enne äraminekut toimus, nagu eelminegi kord, vaheldumisi auto omanikuga väike fotosessioon ka, kus me siis kordamööda tegime sellest Ford LTD-st mõningad pildid:


Eest:


Tagant:


Parem külg:


Hästi palju kroomi:


P.S. Suunaksin tähelepanu esitule katetel olevatele ehisembleemidele, milledel asub kolm lõvi. Sisuliselt on tegu Eesti vapiloomadega.
Need kolm lõvi on kogu autot niiöelda läbivaks teemaks (embleem iluvõre peal ning küljeklaasidel/rattakilpidel) ja suuresti just sellepärast see auto konkreetselt sellele mehele hakkaski meeldima.

Igatahes omanik näis tema jutu järgi otsustades lõpliku tulemusega igati rahul olevat ja võibolla saab ta auto siis Haapsalus ka positiivse tähelepanu osaliseks :)