Neljapäev, juuli 12, 2007

89. Peatükk: Aega läks, aga asja sai. Vast.

Noh..... ütleme nii, et lõpuks ometi on see musta "Volga" saaga omale loogilise lõpu leidnud.
Ma arvan(või mitte ma ei arva, vaid olen päris kindel), et ma päris pikka aega ei taha mitte ühtegi taolist "Volga" projekti teha ja eriti veel sellist, kus ma pean lisaks värvimisele jms. asjadele ise auto pulkadeks võtma ning pärast kokku tagasi ka panema.
Näiteks selline süsteem oli mulle küll vastuvõetav, nagu selle kuldse LTD puhul, et omanik oli koos oma abilistega auto täiesti lagedaks teinud, mina tegin oma töö ära ja pärast viidi auto tagasi ning pandi uuesti kokku. Nii need asjad tavaliselt peaksidki käima.
Ja näiteks mõne auto "pealaest jalatallani" taastamist ma ei soovi(ta)ks küll kellelegi, sest et see on ikka liiga ropp töö. Ennem saab huvi otsa, kui auto valmis.
Selliseid töid peab ikka siis tegema, kui vaim peale tuleb ja auto tegemise vastu sellel tegijal tõsine huvi on.
(Vaherepliigina olgu öeldud, et näiteks mu enda musta universaalkerega "Volga" suhtes asjad tasapisi liiguvad soovitud/plaanitud suunas, aga juttu teen ma temast siis, kui õige aeg käes on.)

Nüüd veel see nõndanimetatud "plekitöös" käinud GAZ 21 on veel selline masin, mis tuleks kuidagi ühele poole saada. Aga siis on mul nendest "Volgadest" selliste tööde kujul ikka päris pikaks ajaks siiber.
Näiteks Ameerika päritoluga autode tegemise vastu mul pole midagi, kui nad enam-vähem samasuguses mahus tööd nõuavad nagu näiteks see kuldne Ford LTD oli.
Ja ega mis seal salata, see hiljutine proovisõit selle kuldse "laevaga" oli väike, aga üpris määrav asjaolu, mis pani minu väärtushinnanguid natuke rohkem jälle Ameerika autode suunas kallutama.

Aga ok, mis seal enam.
Vähemalt on Sm.Tamme autoga põhimõtteliselt asjad nagu ühel pool ja peale tulede ning juhtmetega pusimist ta sõitis laternate valgel omal jõul ka meie hoovi pealt minema.
Enne ärasõitu tegin "Volgast" veel paar klõpsu ka- mälestuseks sellest mitme kuu pikkuseks veninud voolimisest, lihvimisest, värvimisest ja tagatipuks ropust kokkupanekust, millede käigus, olgem ausad, ikka mitmeid kordi oli tunne, et mul on sest autost lihtsalt kõrini.
Aga noh... vähemalt on ta nüüd suuremalt jaolt koos ja sõidukõlbulik.
Need väikesed "ekspluatatsioonitööd" pidi omanik ise omade jõududega ära tegema, nii et minu missioon on selle auto suhtes läbi saanud. Ma loodan.





See nädalavahetus ma kavatsen Haapsalus toimuvast Ameerika autode üritusest igatahes täies mahus osa võtta ja ehk see mitmelt poolt kostuv V8 müdin taastab ka mingil määral mu olematuks kulunud suurte projektide tegemise entusiasmi.

Kommentaare ei ole: