92. Peatükk: American Beauty Car Show Haapsalus. Kolmas päev.

Pühapäeva hommikul toimus siis see eelmises postituses mainit kruiis, mis oma korralduse või õigemini korraldamatusega(kuna polnud liiklusreguleerijaid autosid kindla süsteemi järgi kindlas suunas juhendamas) jällegi teenis ühe keskmise pealuu suuruse paekivilahmaka, mida korraldajate juurviljaaeda lennutada.
Ma mõtlen, et peab neil korraldajatel alles võimas aiamaa olema, kui niiviisi nende kapsaid aina lömastatakse.

Laupäeval, kui see nn. meie punt oli oma peessekeeratud tervist ühes kohalikus pubis "remontimas", ühines meie seltskonnaga veel üks, Reinu nimeline Lincolniomanik.
Ega too mees ei olnud ka mitte suu peale kukkunud, nii et seda plära jagus laua ümber ja kaugemalegi.


Väikese vahepalana lisaks juurde, et laupäeva õhtul ühinesid meie seltskonnaga ka mõned "RaudRuun MC" tsikliklubi liikmed ja mida aeg õhtu või öö suunas edasi veeres, seda rohkem võis meie "staabitelgi" alt kuulda jutuga segamini naeru ja köhimist/läkastamist, kuna anekdootide varamu oli neil tsiklimeestel põhjatu.
Eks see igipõline teema võeti ka päevakorda, nagu autojuhtide ülbe käitumine tsiklimeeste suhtes ja üks mees siis rääkiski, kuidas ta ühe 7-seeria bmw (nimelt kirjutasin automargi väikeste tähtedega) juhil natukene egomullist õhku välja lasi.
Sõitis mees siis oma tsikliga parempoolses sõidureas ja nägi, et see eelmainit bemar muudkui trügib ja trügib teda kõnnitee poole. Ei jäänudki muud üle, kui et kõnniteele sõita, kui ei tahtnud autoga kokku põrgata.
Mees sõitis siis oma tsikliga bmw ette ning mõtles et blokeerib tal tee ära ja et nad "vestleksid" natukene selle bemarit juhtiva tegelasega, kuid bemarijuht suutis ikkagi oma autoga tsiklimehel nina alt mööda vingerdada.
Kuna cruisimiseks mõeldud tsikliga auto kinnipidamine on ikka suht võimatu, siis läks see tsiklijuht kergema vastupanu teed: Ta nimelt sõitis siis kärmelt sellele bmw-ga ajuinvaliidile järgi, tõstis sõidu ajal parema jala üles, lõi ühe hoobiga juhipoolse tahavaatepeegli küljest ning kadus gaasi andes üldisesse liiklusvoolu.
(Üldine naer kostus seepeale).
Tsiklimehe enda kommentaar oli, et inimesega räägi ikka sellises keeles, mis keelest ta aru tahab saada. Kui inimese moodi jutust ikka aru ei saa, siis tuleb teistsuguseid kõneviise tarvitusele võtta.

Igatahes väga mõnus seltskond oli, kuigi ma arvasin oma lihtsameelsuses, et kõik tsikliklubi liikmed, kes igasuguste cruiserite, chopperite ja muude madalat müdinat tegevate tsiklitega sõidavad, on midagi taolist nagu "Hell´s Angelsid" või "Bandidosed" aga õnneks ma sain oma kahtlused selle kogemusega nüüd ümber lükatud.

Pilte ma kahjuks tsikliklubi liikmetest ega nende ratastest teha ei saanud, kuna patareid said tühjaks. Võibolla ehk kunagi edaspidi avaneb veel taoline võimalus.

Siin siis Lincolniomanikust Rein ja Tõnu pühapäeva hommikul:


Kuidagimoodi kruiisi raames jõudsime pühapäeva hommikul lõpuks ka Kiltsi lennuväljale, kus toimus siis kiirendusvõistlus.
Piltide peal olevad autod ei ole mitte võistlusest osavõtjad, vaid need, kes sinna kogunesid.


Buick Special:


Üks väga mudane Jeep:


Mõne aja pärast saabus ka kuldne LTD, kolme tankistiga pardal:




Kiirendusvõistluse kohta arvasin ma hommikul aknast välja vaadates, et sellise tatise ilmaga ei toimu küll suurt midagi. Aga õnneks päeva poole enam vihma ei sadanud, vaid oli kuiv ilm ja puhus selline paras tuul, mis natukene ka rada kuivatas.
Pea kõik võistlustele kogunenud inimesed tulid pöialt hoidma lisaks paljudele teistele osavõtjatele tegelikult kahele igipõlisele "rivaalile": Lauri Kuriksile, kes sõitis musta, natuke Batmani autot meenutava Pontiac Firebird Trans Am-iga ning Taavo-Erkki Vitsutile, kes oli koos erinevate abimeestega ehitanud omale ilusa punase Chevrolet Camaro.
Esimene neist siis Big-block, teine kompressormootoriga.

Ja ega ei ole midagi öelda, väga ilusaid aegu sõideti.
Esimene veerandmiili sõit oli kummalgi 9 sekundi kandis.
Teine sõit aga oli Lauri jaoks tõsine väljakutse, kuna Erkki püstitas uue mitteametliku veerandmiili rekordi: 8,7 sekundit.
Kui ka Lauri Kuriks ükskord finišijoone ületades auto pidurdusvarjud avas, pidid ürituse kommentaatorid omal vaat et hääle ära karjuma, kuna must Firebird saavutas ajaks 8,6 !
Igatahes too moment oli tunne, et asi läheb põnevaks.
Paraku tuli Kaidol ja mul enne kiirendusvõistluste lõppu ära tulla ja nii jäid need kõige põnevamad sõidud nägemata.
Ameerika autode foorumist pärastisi muljeid lugedes sain teada, et Erkki oli oma head aega korranud, ning sellega ka ametlik rekord ja võistluse võit läks tema nimele.
Lauri autol polnud kahjuks niipalju pidamist, et enda 8,6 sekundit säilitada, aga vähemalt nüüd on teada, et sobivate ilmastikutingimuste korral on mõlemad autod võimelised väga kiireid aegu sõitma.
Kui veel see korraliku asfaldiga liimirada ka olemas oleks...
Aga see vist jääbki vähemalt lähima 5 aasta jooksul helesiniseks unistuseks.