Jätkaks siis jutuga sealtmaalt, et laagriplatsil käis mulin täie hooga.
Kuigi kogu kaader oli omale kes vähem, kes rohkem igasugu vedelat promillidega kraami sisse ajanud, ilmus Suburbanist lagedale grappa pudel, mida LTD omanik soovijatele lahkelt jagas.
Ütleme nii, et see pakutud grappa pani niiöelda lõpliku paugu ja niitis need viimasedki jalust, kes muidu mingi imeväe abiga oma pehmete liigeste otsas kõikusid.
Mingi aeg tuli kellelegi seltskonnast meelde, et öösel pidada toimuma see naiste kruiis mööda Haapsalu linna. See tähendab siis seda, et naised on roolis ja juhivad mõnda Ameerika päritoluga autot. Kuna meie seltskonnast moodustasid lõviosa mehed, siis piloodiks osutus saatuse, meeste või ma ei tea mille tahtel veel, seesamane naisterahvas, kes eelmises peatükis koos kahe mehega ühe pildi peale jäi.
Egas midagi. Suunati see vaene naine sinise Suburbani "pulti". Tema mees istus talle kõrvale, et talle rasketel hetketel toeks olla, juhul kui see tagumistesse istmeridadesse end sättiv loomakari väga häälekaks peaks minema ja selle 10-pealise(või oli neid rohkem isegi) mullikakarja möögimise saatel võeti kurss vanalinna poole.
Siis vaatasime, et ei olegi kuskilt seda naiste rongkäiku või kruiisi näha.
Mis siis ikka, et võtame suuna see-eest näiteks Statoili. Et sealt saab "burksi".
Läksime siis (kogu terve see tee ikka möögimise ja ohtra mulina saatel) kogu selle karjaga Statoili.
"Burksid" käes, ronisime tagasi autosse ja staabitelgi juurde tagasi.
Järgmine päev, s.t. siis laupäeval jagati Andrusele, Kaidole ja mulle muljeid sellest öisest sõidust ning öine džiibijuht olevat oma sõbrannale öelnud (seda kõike rääkis meile siis selle sohvrinna mees), et tema ei ole elu sees veel nii viisakaid ja sõnakuulelikke purjus mehi kohanud.
Kui neile öeldakse "Autosse!" kobib kõik see mees autosse. Kui neile öeldakse "Autost välja !", minnakse vastuvaidlematult autost välja. (Ohtra omavahelise mölina saatel muidugi.)
Kui neile öeldakse "Tanklasse! Ostke Andrusele burgerit!", läheb kõik see mees tanklasse ja igaüks ostab Andrusele burgerit.
Igatahes peale "burksitamist" ja veidi aega laagris olles suunasime oma kõikuvad sammud ööbimiskoha poole. Ilmselt oli see mereõhk, mis niiviisi äkitselt "latva" hakkas.
Alkoholi viga see nüüd küll ei saanud olla, sest et ega meist keegi ei joonudki teab kui palju. Kui, siis natukene.
Mnjamh...
Järgmine hommik üles ärgates ma soovisin, et see päev mu elust suurte kääridega välja lõigataks. Ma arvan, et ma ei olnud mitte ainuke, kes too moment meie seltskonnast niiviisi mõtles.
Ja nagu kiuste oli ülejäänud rahval, kes seal külalistemaja broneeritud toas ööbis, kindel plaan hakata anekdoote rääkima ja sellist mõnusat lolli möla ajama, nii et tahes tahtmata ei saanud naeru pidada, kui mõne mehe juttu kuulama jäid.
Igatahes väga palju ma ei saanud naerda, sest et mu pea ja organism ei olnud üldse naljatujus.
Kuidagimoodi peale mõnda aega ärkamist, vegeteerumist ning ajasuretamist seadsime oma sammud ühe väikese söögikoha poole, mis asus ööbimispaigast mõnesaja meetri kaugusel.
Nimeks on sel "Laterna" baar ja oi kui head söögid seal on:
"Laterna" baari siseõu:
Kõhud head toitu täis, otsustas vanem generatsioon end korraks vette kasta.
Et vast hakkab tervisel parem.
Vedasime selle vanema generatsiooni siis ühe lahesopikese äärde.
Pildi peal olev vasakpoolne isik arvas, et rannas käiakse ikka rannariietega ning paari osava liigutusega muutusid bokserid ta jalas "Armani stringideks":
Mõne minuti pärast lisandus eelnevale kahele "bikiinibeibele" veel kolmaski:
Üks pilt "Me oleme Tallinnast, me maksame !"-tüüpi suvitajaid teenindanud sõidukist:
Kui mõne aja pärast lossihoovi jõudsime, avanes eelmine päev läikimalöödud Fordist suht sitane vaatepilt, ütleme nii.
Mingid kuradima kajakaraiped olid millegipärast selle auto osanud omale sittumise sihtmärgiks valida ja igale lapiti olevale keredetailile oma plögase ekskremendi lärtsatanud.
Siis kui ma need plarakad avastasin, olid nad muidugi juba teab kui kaua päikese käes "küpsenud", nii et mul andis ikka hea jupp aega seda kajakasitta sealt maha rookida.
Too moment tekkis küll mõte, et kurat ma ostan kaubamajast õhupüssi ja õhtuks on kajakaseljanka olemas. Vedas, et auto sai peale poleerimist kohe korraliku vahakihi alla pandud. Muidu oleks ma saanud seda saasta päris üksjagu kraapida.
Mõne aja pärast, kui ma olin selle nühkimise käigus auto esialgse läike taastanud ning paralleelselt selle nühkimisega ka pohmelli välja higistanud, läksin tegin südamerahustuseks veel mõned pildid.
Väike valik väljapandud tsikleid:
Laagriplatsil ringi jalutades kohtad ikka igasugu karvaseid ja sulelisi:
"Palume loomi mitte toita !"
Järgnevalt väike pildivalik lossiplatsil seisnud autodest, mis mulle ühe või teise kandi pealt meeldisid/silma jäid.
See Cadillac sai omas klassis žürii poolt auhinna:
Salong:
Tagantvaade:
Paremalt:
Selle Cadillaci kohta öeldi, et sellisega on kahju ringi sõita.
Et see oleks selline ehe, punase vaiba peal seismise auto. Lähed hommikul, hommikumantel seljas, aurav kohvikruus ühes, puhastuslapp ja vahapudel teises käes ning kalapilk ees, garaaži ja hakkad seda Cadillaci läikima ajama.
Chevrolet 210 Sedan:
Sellel autol oli kapotialune ka puhtam ja läikivam kui mõne mehe söömalaud:
Autoentusiastile ei vaja see masin vist tutvustamist: Cobra
Buick Roadmaster Convertible:
No see oli selline masin, mis on puhtalt näituseeksponaat.
Vähe sellest et ta filigraanselt oli ehitatud, oli talle paigaldatud ka hüdrosilindritest koosnev süsteem, mis tõstis selle auto nina, tagaosa ning kumbagi külge kord ühele, kord teisele poole. Ühesõnaga, lowrider kõige otsesemas mõttes.
See auto sai nii žürii peaauhinna kui ka publiku lemmiku tiitli.
Tagantvaade:
Chevy Impala:
Chevy Impala eestpoolt. Taamal paistab valge Buick Riviera:
Ülevaade lossihoovist:
Need kurradi kajakad....
Mis sellesse meie toodud eksponaati puutub, siis Andrus ei toonud seda kuldset autot selle mõttega lossiplatsile, et ta ilmtingimata võistleks mingisuguses klassis, või et ta peaks tingimata mingisuguse auhinna saama.
Soov oli lihtsalt teistega ka oma mitmekuist kätetööd ning auto ehitamis- ja sõidumuljeid jagada.
Ega 70-ndatest pärit tänavakõlbulik sõiduk ei saa ja ei hakkagi never-ever vastu saama 40-ndatest, 50-ndatest, 60-ndatest pärit näituseautole, mis ongi selle mõttega viimse kui seibini üles ehitatud.
Ford LTD omanik ütles, et mõne tavakülastaja huvitundvad küsimused auto suhtes, autosse istuda proovimine, näha kuidas külastajal kõik see kogetav elamus suunurga vudisema võtab ning laused stiilis "Kurat...ei.... see on ikka kuradi ilus masin " või et "Kas ma sisse tohiksin korraks istuda ?" või näiteks "Kas see salong on originaal ? Ah uuesti õmmeldud ? Igatahes hästi ilus on. Läheb auto värviga hästi kokku" jne. samas stiilis kommentaarid on palju suurema väärtusega, kui mingi žürii käest auhinnaks saadud kopsik või plänn.
Ja tegelikult nii ta ongi.
Vahepeal, kui toimus see autode tutvustus ja/või hindamine, siis kaks kommentaatorit, kes autosid tutvustasid, olid kiitva hinnangu andnud ka mu värvitööle, nagu ma pärast Andruse ja Tõnu jutust aru sain.
Mind ennast polnud too moment kahjuks kohal, kui autot sellise kriitilise pilguga vaadati/hinnati, aga Andruse ja Tõnu muljete kohaselt need kaks ürituse eksponaatide tutvustajat/kommenteerijat olid kui ühest suust lausunud, et "omasuguste seast üks korralikuima värvikvaliteediga masinaid".
Mulle teeb igatahes sellise positiivse hinnangu teadasaamine ainult head meelt(olgugi, et ma seda välja ei näita) ja olgem ausad, kellele see siis ei meeldiks, kui tema päevade-, nädalate- või kuudepikkust tööd tõsiseltvõetavalt tunnustatakse. Eks sai selle nimel ikka vaeva nähtud ka.
Kuna pole ühtki üritust, mis päris ilma vigadeta kulgeks, siis paar häirimahakkavat tegurit tooksin välja küll. Ma usun, et see võib mõttetu kaagutamisena tunduda, aga kui vigadele tähelepanu ei juhi, siis pole lootustki, et nendega midagi ette ei võeta.
Kusjuures täiesti hämmastas mind see asi, et kuigi enamus külastajaid paistsid olevat suht täiskasvanud inimesed, see plats suudeti võrreldes reedese päevaga ikka täiesti ära lagastada. Igal pool vedeles neid kuradima plasttopse ja tühje õllepurke ning nii mõnegi murukamara pealt võis näha, mida keegi omale söögiks oli ostnud, selle aga siis mingil põhjusel maha oli pillanud.
Muud midagi, aga näiteks rootslaste ees, kes olid oma autosid presenteerima tulnud, oli küll piinlik, et nende ilusad sõidukid mingisuguste sodilarakate keskel peavad seisma.
Kohati oli tunne, et nagu kuskile prügimäele oleks sattunud vms. sest et see õhustiirutavate kajakate kontsentratsioon ühel hektaril muutus üksvahe ikka väga tihedaks.
Selles ei ole muidugi korraldajate süü, et külastajad/kohalolijad enda ümbrusesse pohhuistlikult suhtuvad, kuid prügikaste/kotte võiks küll tihedamini paigutada.
Teine kivi, mis plartsti korraldajate kapsaaeda lendab, oli välitualettide vähesus.
Neli kabiini pea ühe poole lossimüüri taga resideeruvate laagriliste ning näituse külastajate jaoks oli ikka väga vähe. (Üks tualett asus küll lossihoovis mäenõlva sees, kuid mina kui mittekohalik, leidsin ta ka peaaegu pooljuhuslikult.
Enamus läksid ikka sinna, kus need plastkabiinid reas seisid ja iga WC-s käimise korra eest 3-5 krooni maksta oleks ka natuke mõttetu, sest et ega need, kes kohalikud ei ole, ei tea, kas peab WC-sse minekuks rahakoti kaasa võtma või mitte).
Juba poole päeva peale olid igasugused joobes isikud muutnud välikempsud sõna otseses mõttes sitamajadeks, kuhu puhaste riietega, korralik näitusekülastaja elu sees poleks julgenud sisse minna- juhul kui tal selleks vajadus oleks tekkinud.
Ma ei kujuta ette, missugune inimene oleks olnud nõus täiskustud potiservade peale istuma. Pakun, et vist mitte keegi.
Näha oli, et nii mõnigi naisterahvas pöördus WC-kabiini ukse peal õlgu võdistades ümber ning avaldas oma kaaslasele arvamust, mis ta sellisest vaatepildist arvab.
Aga see selleks. Jätkaks jälle piltidega edasi.
Üks ilus punane Lincoln Capri:
Lincoln Continental:
Ma ei tea, kas see auto taga olev mees ei suuda oma imestust varjata, või olid tal käega suu varjamiseks hoopis mingid teised põhjused.
Vaatepilt, mida ma sooviksin oma hoovis või garaažis ka näha, kui ma kunagi väga rikkaks peaksin saama:
Vasakul, musta triipu kandev on Plymouth Barracuda ja paremal Dodge Challenger. Mõlemad pärit 70-ndatest aastatest.
Vat nendest ma saan aru, et neid nimetatakse sportautodeks.
Andke andeks mulle mu küünilisus, tahumatus või otsene kõneviis, aga need plastmassist "salvokad", mida tänapäeval sportautodeks nimetatakse, ei imponeeri mulle absoluutselt. Sellepärast ei teinud ma pilti ka ühestki uuema aja Corvette-ist ega Viperist. Need on sellised "kiirete ja vihaste" noorte tüüpide ja tibide märjad unistused.
USA autol, kui ta tahab ikka USA raua nime vääriline olla, peab ikka seda rauda ka vastavas koguses küljes olema. Mitte et kui kuskil mingi kolksu paned või väikese kõksu teed, siis on terve ilm seda "LEGO"-t täis ning omanik istub latsakil maas nagu karu keset kaerapõldu ja liimib nina luristades mosaiiki kokku panna.
Kui pildistamissoov täitunud sai, siis oli paras aeg suunata oma sammud uuesti lossihoovi (need kaks viimast masinat olid teisel pool kirikut), et vaadata, mida pakub Led R koos Narva Sümfooniaorkestriga.
Põhilised lood pärinesidki siis sellise ansambli nagu Led Zeppelini loomingust.
Kuigi ma selle bändi austaja absoluutselt ei ole, kuna minu jaoks jääb see esitatav rockmuusika na tiba lahjaks, siis kontserdiesitluse kohta ei ole mul küll ühtki halba sõna öelda. Need kaks asja, sümfooniaorkester ja rockbänd sobisid omavahel ja antud üritusele väga hästi.
Igatahes ovatsioonid ei tahtnud mitte kuidagi lõppeda isegi ka peale ilutulestikku, mis oli omakorda tõesti vaatamist väärt, nii et ansambel pidi esitama erandkorras veel ühe lisaloo.
Kontsert lõppenud, oli sellega ka sisuliselt see kahepäevane üritus lõppenud.
Pühapäevahommikune kruiis kuulus ka kava sisse, aga kuna selle korraldamine oli jälle nii, et lossiesine plats oli täis närvilisi autojuhte, kuna keegi ei teadnud, mismoodi ja kuhu suunas ning kelle juhendamisel sõitma peab, siis tuli autojuhtidel liiklusreguleerijate puudumisel ise omade jõududega sassiläinud liiklusummikute puntraid harutama hakata ning nii, et enda ja aatekaaslase sõiduk(id) terveks ka jääks.
Jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar