Pühapäev, juuli 02, 2006

15. Peatükk: "Volga" demontaazi kolmas etapp ja võitlus kutsumata külalistega.

(Juulikuu, A.D. 2006)

Tere üle pika aja.
Nagu näha, siis juunikuu on juba sujuvalt läbi saanud.

Vahepeal see autohobi on töö jms. tõttu tahaplaanile jäänud, aga võiks öelda, et mitte päris unarusse. Soetasin selle aja sees juurde nii lõikekäia, kui ka suuremate padrunitega võtmekomplekti, aga tundub, et neile on veel üht koma teist lisaks vaja.
No pole viga, eks neid puuduolevaid tööriistu saab ka lähiaja jooksul.

Siin mõni päev tagasi oli mul plaan tuua ka ülejäänud "Volga" detailid (sisekarbid, tiivakoopad jne.) selle inimese juurest ära, kelle käest ma auto põhja ja radiaatorigi sain ja ütleme nii, et läbi häda see ka õnnestus.
Kusjuures too antud situatsioon kinnitas veelkord tõika, et sõpra tuntakse hädas.

Kuna mul oli mitme inimese käest mitmeid kordi üle küsitud, kas ja kuna on keegi oma bussi või väikse kaubikuga sõiduvõimeline, sest et kindlalt on vaja see sõit ära teha, siis kõik, kelle käest küsisin, vastasid et pole probleemi, selle väikse veo saab ikka teha. Aga mida rohkem aeg reede poole nihkus, seda kriitilisemaks olukord muutus ja järjest rohkem rahvast alt ära hüppas: küll üks ütles et tal ei ole bussi, teine ütles et "Oh, ma juba võtsin õlle lahti", kolmandal olid mingisugused viitsimise/motivatsiooniprobleemid jne. jne. olgugi, et ma lubasin selle sõiduks kuluva kütuse- või bensiiniraha ilma kauplemiseta kinni maksta.
Ega ausalt öeldes, närvi ajab selline süüdimatu pohhuism ikka küll ja nii mõnelegi lubajale sai otsemaid tee selles suunas kätte näidatud, kus selg ja jalad ühise nimetaja saavad. Tähendab, oleks selline alt ärahüppamine üks või paar korda toimunud, no elab üle, aga mõne lubaja puhul on see suisa süstemaatiline, ütleks vaat et elustiiliks kujunenud ja olgugi, et ma olen üpriski pika meelega, lõppude lõpuks igal asjal on piir ka ükskord- no kaua võib ?

Aga vähemalt ma sain ühe tuttava abiga selle veo tehtud, kes ei pidanud paljuks Otepäält ekstra Tartusse sõita ja sealt veel omakorda edasi Kesk-Eesti suunas ja siinkohal talle siis veelkord tänud, et ta vastu ööd viitsis selle 200- kilomeetrise ringi ära teha.

Järgmine päev oli plaan see doonor-"Volga" varjualusest välja saada, sest et mul oli ikka kindel nõu ta pukkide peale tõsta ja tagatiivad küljest ära lõigata.
Ütleme nii et üritus õnnestus 50% -liselt.
Välja ma ta sain aga pukkide peale tõsta ja tiibasid eemaldada mitte, sest et keegi "ajudoonor" oli arvanud et ega sellel doonor-"Volgal" tungrauaõõnsusi põhja alla nagunii vaja pole, ja nii olidki need autotõstukiga vastu põhja laiaks litsutud.
Proovisin küll tungraua ja telliste abiga kasvõi ühtki nurka kergitada aga ei saanud- pidevalt oli oht, et tungraud libiseb alt ära ja nii ta mul praegu jäigi järgmist nädalavahetust ootama- siis on lootust korralikum ja natuke sobivam tõstevahend saada.

Kuna autot üles tõsta ei saanud, siis pidin olude sunnil tegelema muude töödega.
Kavas oli küljest ära võtta kõik klaasid ja tagumised uksed ning need garaazi viia.
Klaasidega see plaan peaaegu õnnestus, ustega mitte.
Tagaluugi klaasi sain veel ühes tükis kätte, samuti ka parempoolse tagumise, aga juhipoolne tagumine küljeklaas otsustas üks moment lihtsalt prõksti! teha ja katki ta oligi.
Algul esimene reaktsioon oli küll, et ma selle kuradi (tsenseeritud)ja (tsenseeritud)löön (tsenseeritud)!!!
Siis aga mõtlesin et ega sellest omaette sõimamisest miskit tolku pole, sest et kerel või selle konkreetsel tagatiival võisid teab mis ajast pinged sees olla ja nüüd klaas üritas ennast lihtsalt õigesse asendisse tagasi muuta.
Õnneks on see klaas sirge, mitte mingi kumera profiili või kujuga, nii et vajaduse korral saab klaasitöökojas šablooni või teise klaasi mõõtude järgi lasta uue lõigata.
Kahju oli ainult sellest et ma polnud varem näinud, et takso-universaalil oleks taga olnud hästi õrnalt toonitud, niiöelda "suitsused" klaasid ja sellepärast ma klaasi purunemisel nii mahlakaid väljendeid pruukisingi. Aga võibolla mõtleb midagi välja.
Tagumised uksed see-eest olid enda küljest nõus loovutama ainult polstri ja kaks ukselinki- ülejäänud atribuutika, õigemini neid hoidvad poldid, olid nii kõvasti kinni roostetanud, et ei aidanud roostesurm ka. Ja käiaga ma ei pääsenud ka neile ligi, sest et nad asusid sellistes tobedates õnarustes, kust kettaga lihvida ei saanud.
Seal peab nüüd mõtlema, mida nende poltidega teha. Kas läbi puurida või meisliga raiuda. Eks mõtleb- vaatab.
Aga vähemalt sai doonor oma koha peale paigutatud ja ma saan nüüd tema ümber igal sobival momendil tegeleda.

Mis musta "Volgasse" endasse puutub, siis temal lõpetasin salongi demonteerimistööd ära, ainult armatuuri veel jätsin sisse, sest et seal need juhtmed jms. pusa tahavad natuke insenerilikku lähenemist saada.
Tagumiste uste klaasid ja klaasitõstukid tulid peaaegu ilma suurema vandumiseta ära, kuigi ma pidin ikkagi ühe ukse lõhki lõikama, et seda klaasitõstesüsteemi kätte saada. Need poldid olid nii roostes ja nii tugevad et keerates isegi pooleks ei läinud.
Laepolster tuli ilma suurema vastupunnimiseta maha.
Selle alt vaatas mulle vastu hoolikalt liimitud porolonikiht.
Ilmselt tuleb seda mingi pahtlilabida vms. asjaga rookida- sõrmedega kakkudes võibki jääda teda sinna pudistama.
Aga laekatet üleval hoidvad vardad olid ilusti terved ja sirged, nii et vähemalt need asjad õnnestus mul kohe varjualusesse oma kohale teiste asjade juurde ära paigutada.

Mis veel armatuuri puutub, siis ma vaatasin et paljude nuppude paigutus on võrreldes tavalise "Volgaga" teistsugune ja osad neist suisa teise kujuga. Aga oma üllatuseks avastasin, et need paar-kolm nuppu, mis mustas "Volgas" on teistsugused, on doonoris kõik täiesti olemas ja korralikud kusjuures.
Kuna musta "Volga" roolgi oli signaalnupu juurest mõrane ja signaalgi polnud enam teab mis esimeses nooruses, siis sai ühe jutiga ka doonoris olev rool üle kontrollitud ja ennäe imet! Ka korralik rool oli olemas, nii et natuke positiivsust lisandus ka tollesse päeva.

Ega ilma oli ikka kuradima palav küll mõlemal päeval- eriti veel kui pikad töötunked seljas on.
Aga aerosoolis pihustatav roostesurm on lisaks roostes poltide-mutrite avamisele ka hea parmu- ja sääsetõrjevahend. Vähemalt enda jaoks ma tegin küll sellise avastuse. Nii mõnigi tiivuline, peale seda kui surtsaka roostesurma peale sai,lendas laperdava pikeeringuga uimaselt maapinna poole.
Ja vahepeal avaneski selline vaatepilt et kaks roostesurma surtsakat sai poltidele lastud, üks näljaste parmude ja sääskede suunas.
Ja selline nn.hävitustöö võttis ümbritseva õhkkonna ikka vaiksemaks küll :)

Stangedega ma pean veel mõtlema, mida ja kuidas ma neid lahti võtan, sest et need mutrid ja poldid on no nii kinni roostetanud, et peale lõikekäia neid ei võta vist miski. Proovisin küll võtmete ja padrunitega aga ei saa midagi. Esimesed neist kas siis keeravad kandid üle või ei keera üldse ja teised neist ei mahu lihtsalt nii kitsasse kohta vahele.
Vähemalt esituled sain ilma suurema kangutamiseta lahti, sest et keegi hää inimene oli mastiksitaolise lögaga enne logarite paigaldamist tiivakoopad kokku teinud.

Nii et ei tulnud see nädalavahetus nendest doonorauto tagatiibade lõikamisest midagi välja.
Aga võibolla õnnestub mul sellega järgmine nädalavahetus tegeleda, kes teab.
Igatahes ära tuleb nad saada, sest et 15-16 Juuli on Haapsalus American Beauty Car Show ja Dragrace, kus ma kindlasti tahan kohal olla ja sellele järgneval nädalal on Pärnus, Sauga Lennuväljal Rock Race, mis on siis Eesti mastaabis üks suuremaid dragrace-i laadseid üritusi- vähemalt osavõtjate arvu poolest kindlasti.
Nii et nendel kahel nädalavahetusel ma kohe kindlasti ei jõua "Volgadega" tegeleda.

P.S. Pilte ma veel nii detailidest kui ka tööde edenemistest kahjuks juttudele lisada ei saa, sest et see aparaat, millega ma neid pildistasin, kuulus teisele inimesele.
Nii et mul tuleb muude ostetavate asjade nimekirja ka üks digikas lisada. Varsti.

Järgmised uudised siis juba järgmisel nädalal.

Kommentaare ei ole: